Tag Archives: Triinu

Kòikide inimeste boss

“Dio è il capo di tutti gli uomini!”: teatab Triinu òhtusòògilauas. Ehk siis eesti keeli – jumal on kòikide inimeste boss!

Tarkusi tuli veelgi: “Jumal on kòikide inimeste boss, sest tema tegigi kòik inimesed ja loomad ja puud, yldse kogu maailma. Aga praegu on ta surnud”. Ok, siin on vist veel natuke segadust, et kes see jumal ja kes see Jeesus on ning kes on surnud ja kes mitte.

Uurisin siis, et kust ta seda kòike kuulnud on. Lasteaias kasvataja Agnese rààkis. Kasvataja Agnese kàib lasteaias yks kord nàdalas ja òpetab religiooni.

Me ei ole veel ikka pàris selgusele jòudnud, mida nende Itaalia koolide religioonitundidega ette vòtta. Nii koolis kui lasteaias on religioonitunnist vòimalik  loobuda. Ilma igasuguse probleemita. Esimene aasta me Triinuga nii tegimegi. Kuna meie oleme ikka nii ateistid kui yldse olla saab, siis tundus see igati mòistlik otsus. Mitte, et ma nyyd arvaks, et kuskil lasteaias mu laps padu-usklikuks keerataks, vaid pigem sellepàrast, et vàltida vasturààkivusi. Et kui laps tuleb koju ja rààgib mulle siiralt jumalast, mis ma siis talle vastan…aga noh, kolme-neljaaastasega see teemaks veel ei tulnud. Siis aga tekkis hoopis teine probleem. Kogu lasteaia peale oli kolm last, kes religioonis ei kàinud. Religioonitunni ajaks saadeti siis need kolm ònnetukest klassist vàlja ja nad istusid yhe kasvatajaga kasvatajate kontoris. Kui need teised puudusid, siis istus Triinu lausa yksi. Seda ma sain muidugi alles kuskil poole aasta peal teada kui kasvatajad hakkasid rààkima, et Triinu nutab kui religiooni tund hakkab ja tema peab klassist àra minema. Esimesed korrad talle see erikohtlemine olevat meeldinud, aga siis vist tyytas àra. See, mida teised jàid klassi tegema, tundus huvitavam. Ma arvasin, et kyllap neid religioonita lapsi on rohkem ja eks neile siis samal ajal pakutakse mingit muud huvitavat tegevust. Uurisin siis natuke tàpsemalt kasvatajtelt ja teistel emadelt, et mis nad seal religiooni tunnis tàpsemalt teevad. Vestlesin ka sellesamuse Agnesega ja selgus, et tegu pole ikka pàris sellega, mida mina ette kujutasin. Ei mingit kurja nunna ja issameiet. Agnese on hoopiski antropoloog ning rààgivad nad seal kòigest – headusest, sòprusest, sallivusest, ka erinevatest religioonidest ja rahvustest, sest lasteaias on pàris palju erinevaid rahvusi esindatud. samuti màngib Agnese kitarri ja laulab. Ma ei tea kas religiooniòpetajatel on lausa kohustus kitarri màngida, minu arvates nad kòik alati seda teevad. Seega otsustasime, et las nad kàivad seal religioonis.

Muidugi jòulude làhendes kisub jutt alati rohkem sinna jeesuse ja jumala poole. Nyyd me siis olemegi jòudnud siia punkti, et mis ma siis talle vastan…

Vaatasime issiga ykteisele pikalt otsa ja proovisime midagi. Mina ytlesin, et oo, see on kyll yks tore muinasjutt. Triinu vastas, jah on kyll muinasjutt, aga see onu oli pàriselt ka elus ja tegi meid kòiki, nyyd on ta lihtsalt surnud. Issi ajas teema antuke keeruliseks ja hakkas rààkima, et jah, osad inimesed usuvad seda, aga meie usume midagi muud. Selle jutu peale sai Triinu vàga kurjaks ja karjus issile, et sa ei saa mitte midagi aru, kasvataja Agenese rààkis ja nii on!! Vot siis…

Jàtsime siis selle teema natuke òhku, tulevikuks lahendamiseks. Triinuvanune minu arvates ei saa veel aru, et vòib olla mitu tòde. Kasvataja on autoriteet, vanemad on kah ja kui need kaks yhtemoodi ei mòtle, siis on mingi jama, keegi eksib. Mida aeg edasi, seda suurema tòenàosusega eksib vanem, sest kasvatajad ja òpetajad on suuremad autoriteedid ja teavad rohkem. Eks nyyd tuleb natuke oodata, kuni ta seda teemat seedib ja uuesti sellega pàevavalgele tuleb. Mari, minu Steineri systeemi valgustaja rààkis, et lapsed elavad  kuni seitsmenda eluaastani muinasjuttudes ja ei tohiks neid kuni sinnamaani sealt maailmast àra kiskuda. Seega las see jumal praegu olla, samuti nagu on jòuluvana, pàkapikud, Santa Lucia ja vikerkaarel jalutav Linnu.

See lasteaia religioonitund mind tegelikult vàga ei hàiri. Hoopis rohkem mòtlen ma tulevikule ja sellele mis selle pàris kooli religiooniga ette vòtta. “Tànu” suurtele reformidele ja riiklike kulude kàrpimisele, vòeti alates sellest aastast palju tunde vàhemaks. Igasugused huvitavad laulmised ja kunstitunnid kadusid àra, aga kaks tundi!! religiooni muidugi jàeti alles. Selle pàrast on kurjad isegi itaalia mammad, rààkimata siis minusugusest. Religioon on kyll ka koolis vabatahtlik, kuid see on jàllegi nii halvasti organiseeritud, et praktiliselt polegi muud varianti kui nad sinna saata. Religioon on teiste tundide vahel ja selleks ajaks saadetakse lapsed lihtsalt paralleelklassi, mis iganes tund seal siis parajasti kàib. Minu arvates pole see mingi lahendus. Pangu siis religioon viimaseks vòi esimeseks tunniks vòi pakkugu samal ajal midagi muud. Aga loomulikult nad seda ei tee, sest siis ei kàiks pool kooli religioonis, praegu aga on olukord enam-vàhem sama mis lasteaias, et religioonis ei kài ainult paar moslemit. Lisaks kahele tunnile religioonile koolis, kàivad siinsed lapsed ka yhe tunni kiriku juures katekismuses. (òeldake yldse eesti keeles nii?!) Sinna ma neid muidugi kohe kindlasti ei saada, kui just ei tule nendepoolset survet, sest ka see on vòimalik. Kui ikka kòik klassikaaslased kàivad, siis tahetakse àkki ka. Aga no vahet pole, isegi kui see entusiasm peale peaks tulema, lahtub esimese aastaga. Pole ma veel kohanud yhtegi 9-10 aastast, kes eal kirikus kàia viitsiks.

Veelkord ujumisest ja jalgrattast

Ujumise update.

Triinu làks jàrgmisesse tasemesse. Kuna ta oli oma grupis ainus, kes vee peal hòljus ja veel all ujus, siis tòsteti ta teise gruppi yle, sest vana muutus liiga igavaks. No Triinul oli muidugi tore seal lihtsalt supelda ja màngida, aga meil on ikkagi eesmàrk ujumine selgeks saada. Nyyd treenib Triinu suures basseinis. Vesi on ulepea ja kàtiseid ei ole. Abiks on yks toru, mille najal ta saab hòljuda. Registreerisin ka Ato ujuma, sest juhuslikult oli Triinu uue grupiga samal ajal ka yks vàikeste ja algajate grupp. Ato aga esimesse trenni ei jòudnud, jài vist suurest ujumisehirmust kòhasse.

 

Ratta update

Aga see-eest sai Ato rattaga sòitmise selgeks. See kòlab nagu me oleks hirmsasti harjutanud, oh ei. Vòtsin abirattad àra ja kohe sòitski. Seega vòin kinnitada, et vàide, vudirattaga sòitma òppinu oskab kohe ka tavalise rattaga sòita, vastab tòele.

Jalgratas ja ujumine

Teada on, et kòik oskavad jalgrattaga sòita. Ja ujuda oskavad ka enamus. Need tunduvad nii elementaarsed oskused, et need peaksid justkui iseenesest tulema. Noh nagu kàima hakkab laps ju ise, et kyll siis hakkab ka ujuma ja rattaga sòitma. Mina ju oskan mòlemat ja no yldse ei màleta, et ma nende oskuste saavutamiseks midagi vàga teinud oleks. Aga asi vist ongi selles, et ei màleta. Ok, ma màletan kuidas ma yhe abirattaga meie maja hoovis ukerdasin, aga kaua ma ukerdasin, sellest pole òrna aimugi. Oli see pool tundi vòi kaks nàdalat?  Ja kui vana ma siis olin? Mah…Ujuma òppimisest ei màleta ma midagi. Màletan juba seda kuidas ma ujusin nagu vana kala ja kui tyytu see yhest basseini otsast teise ujumine oli.

Seega tuleb see pàris suure yllatusena ,et need oskused ei tulegi nii lihtsalt ja yleòò. Et viskan lapse vette ja ujub. Vòi lykkan ratta veerema ja sòidab. No nagu filmides on.

Esimesed rattakogemused olid Triinul kolmeaastaselt. Siis sai ta oma esimese ratta. Esimene katsumus ja esimene yllatus (mulle) 0li vàntama òppimine. Et ei oskagi kohe synnsit saadik vàndata. O nneks on triinu vàga òpihimuline, nii et isegi minu kohatine kàrsitus ei vòtnud temalt soovi vàntamine selgeks saada. Sellega làks tegelikutl suht kiirelt – pooletunnine tee jalgrattapoest koduni oli kòige vàsitavam (jàllegi mulle). Poolkyyrakil, Triinut ja ratast màest yles lùkates. Siis tegime veel mòned tiirud garaazis, hea sile pind ja vàntaimine tuligi.

Atoga làks alguse kergelt. Temal oli vudiratas ja no selleg on lapsevanemal ikka lust ja ròòm. Ei mingit òpetamist vòi seletamist, làks ise ja kohe. Aga siis sai Triinu omale uue ratta ja vàike vàntadega ratas jài ùle. Atol tekkis soov ka sellega sòita. Aga no vàndata ju ei oska. Kolmepooleselt tegi oma vudirattaga kàelamurdvaid trikke, aga tavalise rattaga seisis paigal ja vàntas tagurpidi. Kyll ma proovisi nii ja naa, aga ei midagi. Kuni loobusin ja otsustasin, et saagu ise selgeks. Ato agar poiss, harjutaski. Alguses vedas ratta aia kòrgemasse otsa,e t sealt siis alla veereda. Siis avastas, et kui pysti tòusta, siis yhe jalaga sai òigele poole vàndatud kyll ja ratas liikus edasigi. Niimoodi ta siis jònksutas yhe jalaga tykk aega. Vaatasin lapse ponnistusi ja mòtlesin,e t nyyd oleks kyll viisakas uuesti abikàtt pakkuda, teine nii agaralt ise pyyab ja kui juba yhe jalaga selge, mis see teine jalg vàntama saada siis ei ole. Làksime siis kitsast hoovist vàlja teele. Sòitmine nàgi vàlja siis nii, et Ato vajutas vasku jalaga vànda alla ja mina kummargil vajutasin tema parema jala koos vàndaga alla. Kujutasin ette, et eks paarkymmend meetrit pean ma niimoodi koogakil edasi liikuma, siis saab jalg vàntamise nòksust aru. Tyhjagi, lòpuks koogutasin terve tee ja pool veel tagasi kah, vist mingi kilomeeter. Aga vaevast sai asja, vàntamine sai selgeks.

Suvel mòtesin, et àkki vòiks proovida Triinul abirataste àravòtmist. Indu tòstis ka see, et lasteaias oli nii mònigi 4-aastane, kes juba abiratasteta sòitis, seega peaks aeg olema kyps. Ka Triinu pani neid vapraid lasteaiakaaslasi tàhele ning oli vàgagi valmis abiratastest loobuma. Triinu kahjuks rààkis kyll aga see, et ega ta eriti oma suure rattaga sòitmist harjutada polnud saanud, sai ta selle ju alles aprillis synnipàevaks ning eriti julge ta ka ei ole. Aga selle-eest on tal palju tahtmist. Vòtsime abirattad àra ja hakkasime harjutama. Alguses polnud tasakaalust juttugi ja kuna julgust ka ei olnud, siis erilist edasiminekut ei toimunud. Eriti tihti harjutada ka ei saanud, sest kolmega oli see liiga keeruline. Greta kàruga ja ning ringi tuiskav Ato ei ole just parimad kaaslased keskendumistnòudva jalgrattasòidu òppimise juures. Korra nàdalas me ikka harjutamas kàisime, aga kuna tulemust polnud, siis Triinu hakkas àra tydinema. Kui kysisin vàlja minnes  kas vòtame ratta ka, siis hakkas tulema vastuseid, et ei taha. Ma siis pyydsin seletada, et ega see rattasòit niisama tule, peab ikka harjutama. Vahel ta nòustus, kuid teinekord oli ka resoluutselt vastu. Kui mulle tundus, et mu veenmine hakkas liiga pealetykkivaks muutuma, siis vòtsin hoogu maha ja ytlesin, et no kui sa ei taha, siis ega sa ei pea rattaga sòitmist selgeks òppima. Selle peale ytles Triinu, et ega ta ju niikuinii ei saaks sòita kui ta suureks kasvab ja tal lapsed tulevad.

Vaatamata vabadusele rattasòitu mitte òppida, jài see asi teda vaevama, sest eks ta tegelikult ikka tahtis vàga seda selgeks saada. Yhel òhtul  teatas Triinu ise, et tema tahab harjutama minna. Kuigi oli juba pàris hilja, ei saanud ju sellist initsiatiivi raisku lasta minna. Ja nàed, oligi òige pàev, Triinu hakkas rattaga sòitma. Ja kui uhke ja ònnelik ta ise oli! Ato oli ka kaasas ja muidugi kàis see kohe tema au pihta, et Triinu oskab midagi, mida tema ei oska. Et nyyd siis tuleb ka Atol abirattad àra vòtta ja harjutama hakata. Ise loodan, et tal peaks see lihtsamalt tulema, sest vudirattaga on tasakaalu hoidmist ju harjutatud piisavalt.

Ujumisega on lood yllatuslikud. Kui kevadel oli Triinu veel suur vee kartja, pea ja nàgu ei tohtinud kunagi màrjaks saada,  siis nyydseks ujub ta veel all. Kuna suvine ujumiskursus oli suur hitt, siis jàtkasime ka sygisel. Uus kursus on teises ujulas ja natuke teise metoodikaga. Kui suvine oli suures, lastele  ylepea basseinis ja kàtistega, siis praegune on lastebasseinis, kus Triinul on vesi kaenla alla ning kàtiseid ei kasutata. Kogu metoodika on palju pehmem ja lapsesòbralikum ning tòenàoliselt ka edukam ujumise aspektist, sest puudub see kàtiste àravòtmise etapp. Kui laps saab vàikses basseinis ujutud, siis làheb suurde ja kohe ilma kàtisteta. Triinu on kàinud nyyd kaks kuud yks kord nàdalas ja endine veekartja ujub juba vee all.

Ato ujumas hetkel ei kài. Kuna tema suvine kursus ei olnud just kuigi ònnestunud, siis ei ole hetkel Atol vàga soovi ujumist òppida. Praegu me kàime vahest koos triinu ujumist vaatamas ja hetkel on meil kokkulepe, et siis kui ta saab neljaseks hakkab ka tema kàima.