“Dio è il capo di tutti gli uomini!”: teatab Triinu òhtusòògilauas. Ehk siis eesti keeli – jumal on kòikide inimeste boss!
Tarkusi tuli veelgi: “Jumal on kòikide inimeste boss, sest tema tegigi kòik inimesed ja loomad ja puud, yldse kogu maailma. Aga praegu on ta surnud”. Ok, siin on vist veel natuke segadust, et kes see jumal ja kes see Jeesus on ning kes on surnud ja kes mitte.
Uurisin siis, et kust ta seda kòike kuulnud on. Lasteaias kasvataja Agnese rààkis. Kasvataja Agnese kàib lasteaias yks kord nàdalas ja òpetab religiooni.
Me ei ole veel ikka pàris selgusele jòudnud, mida nende Itaalia koolide religioonitundidega ette vòtta. Nii koolis kui lasteaias on religioonitunnist vòimalik loobuda. Ilma igasuguse probleemita. Esimene aasta me Triinuga nii tegimegi. Kuna meie oleme ikka nii ateistid kui yldse olla saab, siis tundus see igati mòistlik otsus. Mitte, et ma nyyd arvaks, et kuskil lasteaias mu laps padu-usklikuks keerataks, vaid pigem sellepàrast, et vàltida vasturààkivusi. Et kui laps tuleb koju ja rààgib mulle siiralt jumalast, mis ma siis talle vastan…aga noh, kolme-neljaaastasega see teemaks veel ei tulnud. Siis aga tekkis hoopis teine probleem. Kogu lasteaia peale oli kolm last, kes religioonis ei kàinud. Religioonitunni ajaks saadeti siis need kolm ònnetukest klassist vàlja ja nad istusid yhe kasvatajaga kasvatajate kontoris. Kui need teised puudusid, siis istus Triinu lausa yksi. Seda ma sain muidugi alles kuskil poole aasta peal teada kui kasvatajad hakkasid rààkima, et Triinu nutab kui religiooni tund hakkab ja tema peab klassist àra minema. Esimesed korrad talle see erikohtlemine olevat meeldinud, aga siis vist tyytas àra. See, mida teised jàid klassi tegema, tundus huvitavam. Ma arvasin, et kyllap neid religioonita lapsi on rohkem ja eks neile siis samal ajal pakutakse mingit muud huvitavat tegevust. Uurisin siis natuke tàpsemalt kasvatajtelt ja teistel emadelt, et mis nad seal religiooni tunnis tàpsemalt teevad. Vestlesin ka sellesamuse Agnesega ja selgus, et tegu pole ikka pàris sellega, mida mina ette kujutasin. Ei mingit kurja nunna ja issameiet. Agnese on hoopiski antropoloog ning rààgivad nad seal kòigest – headusest, sòprusest, sallivusest, ka erinevatest religioonidest ja rahvustest, sest lasteaias on pàris palju erinevaid rahvusi esindatud. samuti màngib Agnese kitarri ja laulab. Ma ei tea kas religiooniòpetajatel on lausa kohustus kitarri màngida, minu arvates nad kòik alati seda teevad. Seega otsustasime, et las nad kàivad seal religioonis.
Muidugi jòulude làhendes kisub jutt alati rohkem sinna jeesuse ja jumala poole. Nyyd me siis olemegi jòudnud siia punkti, et mis ma siis talle vastan…
Vaatasime issiga ykteisele pikalt otsa ja proovisime midagi. Mina ytlesin, et oo, see on kyll yks tore muinasjutt. Triinu vastas, jah on kyll muinasjutt, aga see onu oli pàriselt ka elus ja tegi meid kòiki, nyyd on ta lihtsalt surnud. Issi ajas teema antuke keeruliseks ja hakkas rààkima, et jah, osad inimesed usuvad seda, aga meie usume midagi muud. Selle jutu peale sai Triinu vàga kurjaks ja karjus issile, et sa ei saa mitte midagi aru, kasvataja Agenese rààkis ja nii on!! Vot siis…
Jàtsime siis selle teema natuke òhku, tulevikuks lahendamiseks. Triinuvanune minu arvates ei saa veel aru, et vòib olla mitu tòde. Kasvataja on autoriteet, vanemad on kah ja kui need kaks yhtemoodi ei mòtle, siis on mingi jama, keegi eksib. Mida aeg edasi, seda suurema tòenàosusega eksib vanem, sest kasvatajad ja òpetajad on suuremad autoriteedid ja teavad rohkem. Eks nyyd tuleb natuke oodata, kuni ta seda teemat seedib ja uuesti sellega pàevavalgele tuleb. Mari, minu Steineri systeemi valgustaja rààkis, et lapsed elavad kuni seitsmenda eluaastani muinasjuttudes ja ei tohiks neid kuni sinnamaani sealt maailmast àra kiskuda. Seega las see jumal praegu olla, samuti nagu on jòuluvana, pàkapikud, Santa Lucia ja vikerkaarel jalutav Linnu.
See lasteaia religioonitund mind tegelikult vàga ei hàiri. Hoopis rohkem mòtlen ma tulevikule ja sellele mis selle pàris kooli religiooniga ette vòtta. “Tànu” suurtele reformidele ja riiklike kulude kàrpimisele, vòeti alates sellest aastast palju tunde vàhemaks. Igasugused huvitavad laulmised ja kunstitunnid kadusid àra, aga kaks tundi!! religiooni muidugi jàeti alles. Selle pàrast on kurjad isegi itaalia mammad, rààkimata siis minusugusest. Religioon on kyll ka koolis vabatahtlik, kuid see on jàllegi nii halvasti organiseeritud, et praktiliselt polegi muud varianti kui nad sinna saata. Religioon on teiste tundide vahel ja selleks ajaks saadetakse lapsed lihtsalt paralleelklassi, mis iganes tund seal siis parajasti kàib. Minu arvates pole see mingi lahendus. Pangu siis religioon viimaseks vòi esimeseks tunniks vòi pakkugu samal ajal midagi muud. Aga loomulikult nad seda ei tee, sest siis ei kàiks pool kooli religioonis, praegu aga on olukord enam-vàhem sama mis lasteaias, et religioonis ei kài ainult paar moslemit. Lisaks kahele tunnile religioonile koolis, kàivad siinsed lapsed ka yhe tunni kiriku juures katekismuses. (òeldake yldse eesti keeles nii?!) Sinna ma neid muidugi kohe kindlasti ei saada, kui just ei tule nendepoolset survet, sest ka see on vòimalik. Kui ikka kòik klassikaaslased kàivad, siis tahetakse àkki ka. Aga no vahet pole, isegi kui see entusiasm peale peaks tulema, lahtub esimese aastaga. Pole ma veel kohanud yhtegi 9-10 aastast, kes eal kirikus kàia viitsiks.