Category Archives: Määratlemata

Määratlemata

Neljakuune

 Neljas kuu làks nigu niuhti. Alles ta algas ja juba làbi. Esimest korda avastasin end mòttelt, et paar kuud veel ja ongi pool beebiaega làbi. Ja endale mul tundub ikka, et pole nagu midagi veel alanudki…Kohe kuidagi kurb hakkas.

Tòenàoliselt on pòhjus selles, et neljas kuu oli tore kuu. Vaatamata sellele, et olime suure osa ajast kuumavangis, mere ààres suvitamine làks natuke nàssu ja Eestisse jài minemata.

Ma ytleks niimoodi, et esimesed kolm kuud on beebiaeg ja neljandast kuust algab titaaeg. Ehk siis esimesed kuud kàib yks suur kasvamine ja neljandast algab suur arenemine. Kui me nàdal aega mere ààres olime, siis tagasi tulles leidis Paolo, et ma oleks justkui kellegi teise lapsega tagasi tulnud.

.

Selle kuu saavutused on siis: ise ilma nututa ja tissita magamajààmine, mànguasjade kàttevòtmine, ainult yks kord òòsel sòòmine, toe najal istumine, kyljele keeramine, itsitamine ja ròòmust kilkamine.

.

Pikkust on 63,5cm ja kaalu 6 ja pool kilo. Arsti jutu jàrgi kaal on keskmise piires ja pikkus kòvasti yle keskmise. Aga eks need on muidugi itaalia keskmised. Mina olin 4 kuuselt 67cm…

Määratlemata

Maarja

Tàna saime tuttavaks Maarjaga. Maarja on eesti tydruk, kes tòòtab meie tànava otsas olevas pizzerias. Ei no tàiesti uskumatu lugu, kaks aastat pole siin yhtegi eestlast kohanud ja nyyd palun vàga, tànava otsas! Maarja on juba 6 aastat Itaalias ja ka tema ei tunne siin yhtegi eestlast. Nyyd siis meid muidugi tunneb. Leidsime me ta niimoodi, et yks òhtu làks issi meile pizzat ostma ja keegi rumeenlane seal seletas, et ta tuleb vàga kylmalt maalt. Kuna issi alati kui vàhegi vòimalik, uhkustab, et tal on kodus 2,5 eestlast, siis muidugi ka pizzerias tuli kylma ja pimeda Eesti teema yles. Nii kui Maarja kuulis sòna Estonia, kargas ta tagaruumist vàlja: Chi ha detto Estonia, sono estone!

Kummaline oli veel ka see, et kui tàna sinna pizzeria poole jalutasin, nàgin yht blondi tydrukut autost vàlja tulemas ja omaette mòtlesin, et see vist ongi see eesti tydruk. Ja loomulikult marssis see tydruk minu ees otse pizzeriasse….

Määratlemata

Kolmekuune

 

 


 

Esimesed kolm kuud pidavat kòige raskemad olema…Ausalt òeldes olin ma suht skeptiline, sest no kuidas on vòimalik, et kolm kuud kukub ja plaks! probleemid haihtund, nutmised nutetud ja elu ilus. Eriti kui kolmanda kuu lòpus mitte mingisugust olukorra paranemist nàha ei ole.

Aga vòta nàpust – tuleb vàlja, et on vòimalik. Kui veel nàdal aega tagasi enne igat uinakut ja òhtust magamajààmist toimus yks suur kisa ja nutmine ning mul làks oma 20-30 min mòòda tuba kòndimist ja kussutamist enne kui magama jàid, siis nyyd kolm pàeva jààd sa tàesti ise voodis magama! Tuleb uneaeg, keeran su teki sisse ja panen voodisse, pòsele musi ja head und! Olenevalt siis vàsimuse astmest pusserdad ja jutustad seal omaette nii 5-20 min ja jààdki magama. Ja yldjuhul ei mingit nuttu!


Kaal ja pikkus on hetkel teadmata, kuna me pole arsti juurde see kuu veel jòudnud. Aga riided on igal juhul kòik kuue kuuste omad…

Jutustamine on làinud veelgi asjalikumaks. Nyyd rààgid pikalt ja pòhjalikult ka omaette, nàiteks hommikul kell 5 on yks vàga jutukas moment.

Mànguasjade vastu sa endiselt huvi yles ei nàita. Aga nàiteks veepudel, kus on kirju silt peal, on vàgagi pònev. Samuti kòidab alati su tàhelepanu autotooli sisekyljele òmmeldud kribukirjas kasutusjuhend.

Lisaks oled sa nyydseks aru saanud, et need kyljepeal vehklevad pulgad on sinu kyljes kinni ja isegi alluvad su tahtele…vahest. Paned kàed omal nina ees kokku ja uurid neid nii keskendunult, et silmad kisuvad kòòrdi. Siis lased nad hooga lahti, ise jahmunud, et mis nyyd siis toimus….


Määratlemata

Kuumavangis

 Varahommikune ràndaja



Nagu arvata vòis, jòudis suvi kàtte ka Veronas. Verona suvi ei ole aga mingisugune meelakkumine. Kraadid on juba hommikul pool yheksa 32 làhedal ja sedagi viludas. Pàeval pàikese kàes ei taha mòeldagi. Iga suvi tuleb mòni pàev ka 40 àra. Lisaks on siin umbne nagu sauna eesruumis. Ohk on paks ja vett tàis. Oleme juba 10 pàeva toas vangis. Ainus mòistlik aeg vàljaminemiseks on poole òò ajal. Nii me siis yks hommik olimegi 5.30 juba teel. Milline rahu ja vaikus, ei yhtki autot, rààkimata inimestest. Meeldiv 24 kraadi ja vàrske òhk. Triinu jài esimest korda kàrus kohe kossdi magama ja nohistas oma tunnike.






Inimtyhi (vabandust, yhe inimesega) via Mazzini, mis yldjuhul on rahvast tàis nagu Kopli tramm.

 

Määratlemata

Meil kàis kylas Noah

Noah on Charlotta ja Gòrani poeg. Nad on kòik rootslased, aga elavad Veronas. Noah on juba yle kaheksa kuu ja vàrskelt omandanud rullimise kunsti. Sellelt tekikeselt suutis ta ennast 10 sekundiga tugitooli alla rullida ja seal lambijuhet hammustada. Hetkel veel suurest sòprusest Noahi ja Triinu vahel rààkida ei saa, kuid uudishimu nàitasid mòlemad yles. Rohkem muidugi Noah. Aga tulevikus saavad neist kindlasti màngukaaslased.




Määratlemata

Kaka-atakk

 Beebide pyhakolmainsus: magamine – sòòmine – kakamine. Ega ausalt òeldes neil esimestel kuudel eriti muuga ei tegelda ja nagu òeldakse – tegijal juhtub nii mòndagi.

Magamine on omaette teema ja sellest kirjutan hiljem. Sòòmisest polegi esialgu midagi kirjutada, see làheb meil algusest peale ludinal. Kakateemal on aga yks vahejuhtum kirja panna kyll.

Tegime siin ykspàev linnas tiiru ja meil kombeks saanud, et kui sòòmisaeg kàtte jòuab làhme Paolo kontorisse. Mitte, et ma keset linna sòòta ei tahaks, aga no ikka mugavam omade keskel kui uudistavate turistide pilgu all. Jòudsime kontorisse, Triinu sòi kòhu tàis ja siis ju vaja ka màhkmeid vahetada. Nyyd ma olen juba targem ja tean, et peale sòòki vòi sòògi ajal ALATI kakatakse ja enne kui asi tehtud pole mòtet lapse pykstesse ronida. Siis ma veel seda kahjuks ei teadnud. Sain vaevalt màhkme lahti ja mòttes ròòmustada, et vaata aga, polegi kakat, kui minu vàike armas beebi mind rohekas-kollase joaga yle lasi. Poleks iilagi uskunud, et paarikuuse kaka sellise hooga tuleb. Paolo paberid ja dokustaadid seekord pààsesid, mina aga mitte. Kuidagi juhtus nii, et olin tàpselt poolest saadik kakane (mònesmòttes ju positiivne, ikkagi mitte yleni…), aga see pool jooksis ylevalt-alla, ehk siis nii sàrk(valge), pyksid kui ka kingad said tàistabamuse. Ega midagi hullu olnudki, sàrk ja pyksid seljast, kraani alt làbi ja siis làksin lirts-lòrts làbi turistetàis Verona kodu poole. Meie, koerainimesed oleme igasuguste asjadega harjunud. Vàike okse vòi kaka ei vii veel ròòpast vàlja. Paolo tòòkaaslane Simone on see-eest hoopis teisest puust. Pyks on tal alati viigitud ja king làigib. Koerakarvapusale nurgas reageeris ta gay-mehele omase kòrgenoodilise che schifo!-ga, mis siis eesti keeles kòlaks issand kui vastik! vòi midagi sarnast. Triinu kaka-atakk oli vist aga liig mis liig, sest muidu jutukas mees oli vait nagu sukk, ainult suur irve oli nàkku venitatud.