Esimesed kolm kuud pidavat kòige raskemad olema…Ausalt òeldes olin ma suht skeptiline, sest no kuidas on vòimalik, et kolm kuud kukub ja plaks! probleemid haihtund, nutmised nutetud ja elu ilus. Eriti kui kolmanda kuu lòpus mitte mingisugust olukorra paranemist nàha ei ole.

Aga vòta nàpust – tuleb vàlja, et on vòimalik. Kui veel nàdal aega tagasi enne igat uinakut ja òhtust magamajààmist toimus yks suur kisa ja nutmine ning mul làks oma 20-30 min mòòda tuba kòndimist ja kussutamist enne kui magama jàid, siis nyyd kolm pàeva jààd sa tàesti ise voodis magama! Tuleb uneaeg, keeran su teki sisse ja panen voodisse, pòsele musi ja head und! Olenevalt siis vàsimuse astmest pusserdad ja jutustad seal omaette nii 5-20 min ja jààdki magama. Ja yldjuhul ei mingit nuttu!

Kaal ja pikkus on hetkel teadmata, kuna me pole arsti juurde see kuu veel jòudnud. Aga riided on igal juhul kòik kuue kuuste omad…

Jutustamine on làinud veelgi asjalikumaks. Nyyd rààgid pikalt ja pòhjalikult ka omaette, nàiteks hommikul kell 5 on yks vàga jutukas moment.

Mànguasjade vastu sa endiselt huvi yles ei nàita. Aga nàiteks veepudel, kus on kirju silt peal, on vàgagi pònev. Samuti kòidab alati su tàhelepanu autotooli sisekyljele òmmeldud kribukirjas kasutusjuhend.

Lisaks oled sa nyydseks aru saanud, et need kyljepeal vehklevad pulgad on sinu kyljes kinni ja isegi alluvad su tahtele…vahest. Paned kàed omal nina ees kokku ja uurid neid nii keskendunult, et silmad kisuvad kòòrdi. Siis lased nad hooga lahti, ise jahmunud, et mis nyyd siis toimus….