Category Archives: Pere

Vàriseb

Ei ole yldse tore àrgata òòsel selle peale, et sul kaubarong magamistoa akna alt mòòda kihutab. Mis sest et ròòpaid siin pole ja ronge veel vàhem. Aga vàhemalt tunne oli selline. Ei, tegelt ikka hullem, sest rong sòidab àra ja siis on jàlle vaikus, aga kui maa otsustab vàriseda, siis ei tea kunagi kaua ja kui kòvasti ta seda teha plaanib.

Siiani olen maavàrinate suhtes olnud pàris rahulik. Kartuse ja àrevuse asemel on nad tekitanud pigem elevust ja uudishimu. Oma elu esimese maavàrina magasin maha, no polnud ju kogemust ja lihtsalt ei saanud aru. Arvasin, et naabril kukkus kapp pikali vòi midagi sellist. Vòib olla kukkuski, aga et vàrises, sain alles jàrgmine pàev teada. See oli nii kuus aastat tagasi, Veronas. Siis tuli vahele tùkk tyhja maad. Ei màletagi kas siin vahepeal ka mòni vàiksem vàrin oli vòi mitte.

Kuni mòòdunud sygiseni kui sain esimest natuke tòsisemat vàrinat tunda. 4,2ne. See on umbes selline vàrin, et midagi purunema veel ei hakka, aga mòni vaas vòi pildiraam vòib riiulilt alla sadada kyll. Ka seekordne ei muutnud mind veel eriti àrevaks, pigem hàiris mind Paolo, kes keset òòd kòiki hyydma hakkas, sellega Greta yles ajas  ning meid òue àra evakueerida tahtis. Minu jaoks oli maavàrin endiselt nagu kaubarong, et tuleb ja làheb, peab lihtsalt àra ootama. Kui hiljem ka mitu jàrelvàrinat tuli ja jàrgmistel pàevadel ma paljude erutunud inimestega sel teemal rààkisin, siis tagantjàrgi ma tegelikult hakkasin ka natuke àrevaks muutuma. Hakkas jòudma kohale, et mis siis, kui tòesti tulebki yks tòeline ja pàris? On hoopis midagi muud kui oled vaba ja vallaline ning mòtlema peab ainult endale. Ise ikka kuidagi saab ja no kui ka ei saa, mis seal’s ikka. Lastega muutub kòik. Juba ainuyksi mòte, et keegi neist peaks kuskile maavàrina rusude alla jààma, viib mul sùdame arytmiasse. Seda ei saa lihtsalt juhtuda.

Ega me peale seda maavàrinat midagi eriti ette ei vòtnud, mida sa ikka teed. Noh, natuke rààkisime làbi, et mis me siis teeme. Et ikka jookseme vàlja aeda ning mina vòtan Greta ja Paolo ylevalt toast Triinu ja Ato. Mòned òòd ma isegi magasin sokkide ja pykstega ning plaanisin ka evakueerimiskoti kokku pakkida (yhe mamma idee), aga no pàevad mòòdusid, maavàrin ununes ja nii làksid ka need sokid sahtlisse tagasi ning kotini ma ei jòudnudki.

Seekord hakkas asi pihta juba òhtul kui kàis esimene vàrin ùle. See oli selline nòrguke, et Paolo kysis lihtsalt, et kas ma kukkusin trepist alla. Selline 2,5ne, mida pàevasaginas ei paneks tàhelegi. Natuke ebalev oli olla, aga ei midagi tòsist. Mingi hetk làksin magama kui siis kell yks òòsel tuli jàlle see kaubarong. Ja muudkui tuli ja tuli ja àra ei lòppenud. Tegelikult kestis see vist ainult 4-5 sekundit, aga òòsel ja maavàrinaga liigub aeg hoopis teistmoodi. Ning siis oled seal voodis òòsàrgi vàel ja paljajalu ning mòtled mis ma nyyd teen. Kas ootan, et làheb yle vòi raban lapse kaenlasse ja torman òue? Tean seda, et aega on maavàrina puhul kuskil 30-40 sekundit, selle ajaga peab saama majast vàlja. Kui on ikka selline, mis juba majasid langetama hakkab. See meie vàrin oli ka seekord 4,2ne, et ei mingeid langevaid myyre, aga no sa ju ei tea seda seal voodis kell 1 òòsel, òòsàrgi vàel. Vàrin làks yle, hingeldasime ning ajasime oma kloppivaid sydameid natuke rytmi tagasi ning mingi tunni pàrast làksin uuesti magama. Sokkide ja pykstega. Lastest ei àrganud selle vàrina peale keegi, ka kass pòònutas rahumeeli. Niipalju siis neist etteennustavatest loomadest.

Hommikul selgus, et vàrinaid oli òò jooksul veelgi, kuid kòik vàiksemad. See on igati normaalne nàhtus ja see meid isegi ei erutanud. Arevaks muutis meid aga tòsiasi, et maavàrina keskpunkt oli siinsamas! Pratiliselt meie kylas! Siis mòtled, et no mis Etna meil siin nyyd on, et niimoodi vàrisema peab.

Saatsime lapsed lasteaeda àra. Paolo jài koju magama, sest ta ikka ei saanud òòsel sòba silmale. Mina làksin Gretaga jalutama. Hommikul oli veel paar vàrinat, aga ei midagi hullu. Hiljem kyll selgus, et yks neist oli siiski suht tugev, aga keskpunkt oli mujal ja meil oli ainult natuke tunda. Jalutan siis Gretaga mànguvàljakule ja vaatan seal yks tuttav mamma kahe lasteaia lapsega. Mòtlesin, et nàed, nad vist ei julgenud lapsi lasteaeda viia. Làksin uurima ja mamma rààgib mulle, et antud on yleriigiline hàire ja kòik lapsed evakueeritakse koolidest, sest 11-13 vahel on oodata uut vàrinat ja kòigil kàstakse vàljas olla. Tema just kàis enda lastel jàrgi. Pòòritasin silmi ja mòtlesin, et ikka tòsine vàrk kui lausa àra evakueeritakse ja miks mulle kyll keegi lasteaiast helistanud ei ole. Làksin siis neile jàrgi, lasteaias ei teadnud keegi midagi, lihtsalt lapsevanemad hakkasid yhel hetkel oma lastele jàrgi tulema. Kodus ajasin magava Paolo jalule ning teatasin erutunult oma uudise. Paolo unise peaga ja suure àhmiga tòmbas mytsi pàhe, saapad jalga ning….istus arvuti taha. Seda pòòrast uudist otsima, et mis alarm ja mida nad siin ennustavad. Sest noh, me haritud inimesed teame ju kòik, et maavàrinaid pole vòimalik ette ennustada. Mingit uudist vòi alarmi me kuskilt muidugi ei leidnud ja seega otsustasime, et kòigepealt sòòme kòhu tàis ja siis vaatame kas evakueerume vòi mis. Saapad jàtsime igaks juhuks jalga. Vahepeal tuli meile hulgaliselt kònesid samal teemal, et kohe kohe tuleb uus vàrin ja kas te ikka olete vàljas. Kòik haritud ja targad inimesed. Hea nàide, mida teeb yks mòtetu paanika inimestega, àkki ei suuda enam keegi ise mòelda ja kàituvad nagu kari lambaid. Mina kaasasvatud muidugi. Selleks ajaks oli meil kodus juba pàris naljakas, ootasime aga maavàrinat, mis kuidagi òigeks ajaks saabuda ei tahtnud (tyypiline Itaalia, kòik nad jààvad siin hiljaks, kaasa-arvatud maavàrin!), hirmutasime lapsi, et kui kohe pastat àra ei sòò, tuleb maavàrin! Mingit vàrinat muidugi ei tulnud.

Ok, pàeval on kòik alati roosilisem. Kui sa oled ikka kenasti àrkvel, saapad jalas, riided seljas. Oosel ei ole aga yldse nii naljakas. Juba kasvòi see, et meil on siin kyll Itaalia, aga ka siin on talv ja òòsel miinuskraadid. Et kas siis jooksengi paljajalu, lapsed pidzaama vàel òue? Muidugi elu on kòige tàhtsam ja eks ma jookseks ka nii, aga mugavam oleks ju siiski midagi jalga ja selga ka saada. Seega, nyyd ma tegin meile evakueerimiskotid! Pakkisin kòigile joped ja jalanòud ning magama làhen loomulikult sokkis. Nii et ma olen nyyd maavàrinaks valmis, nii valmis kui selleks olla saab.

PS.
Seda kust see kuulujutt alguse sai, ei ole senini suudetud tuvastada. Igal juhul paisus see mône tunniga nii suureks, et jôudis isegi ajakirjandusse. Mina arvan, et kôiges on syydi facebook, kindlasti keegi pani sinna mingi tobeda kommentaari ja on ju teada, et igasuguse jama levitamiseks on see koht lausa ideaalne.

Uus katse

Nii, 27.detsember tuleme Eestisse ja oleme kuni 8.jaanuar. Seekord olen vàga keskendunud dokumentidele, et kindlasti jàtan midagi muud olulist maha. Kuna topelt ei kàrise, siis sai ka issi korralduse kontrollida enne lahkumist kòikide dokumentide ja muu tarviliku paberimajanduse olemasolu. Et kui midagi làheb untsu, siis on mul vàhemalt kedagi syydistada.

Kui kellelgi on mòni hea idee ja/vòi on kursis Eesti seltsieluga, siis olen tànulik igasuguste vihjete eest, et mida seal sel ajal yldse teha ja kuhu minna. Soovitavalt vòiksid olla ikka sellised yritused/kohad/tegevused, kuhu saaks ka lastekarja kaasa vòtta.

 

Saak

 

Kui me neli aastat tagasi siia kolisime, olid oliivid just valmis saanud. Kui ma òigesti màletan, oli puu pàris tàis. Aga tegelikult ma eriti ei màleta, sest ega me neile oliividele siis suurt tàhelepanu pòòranud. Kolimine ja kohe-kohe sùndiv Ato ei jàtnud eriti palju ruumi oliividele mòtlemiseks. Pealegi ei olnud meil òrna aimugi mida nendega ùldse teha. Niisama nad ju syya ei kòlba, sisse teha ei osanud ja polnud ka aega ning tahtmist. Seda, kuidas neist oliividest see òli kàtte saada, oli samuti tume maa. Kui me siis ykskord oma kolimised olime àra kolinud, Ato àra synnitanud ning aega rohkem tekkis, olid oliivid ammu puu otsast alla kukkunud. See oli siis esimene aasta.

Teine aasta tuli jàllegi oliive ja mitte vàhe. Aga….nad olid kòik imepisikesed kribulad, paljud lausa kuivanud. Syydi oli tòenàoliselt meie eriti vòhiklik oliivipuu pygamine. Puud peab lòikama kaks korda aastas, òigel ajal ja òiget moodi. Muidu ei tule mingit oliivi. Meie selle aasta viga oli liiga tagasihoidlik pygamine, seega oliivide valmimisajaks oli meie kaunis puu muutunud làbimatuks vòsastikuks ja muidugi ei kasvanud seal mingeid asjalikke oliive.

Kolmandal aastal vòttis issi selle pùgamiseasja tòsisemalt ette, làks aga vist natuke liiga hoogu. Igal juhul oli kolmandal aastal meie puu kohe eriti hòre, et isegi varju ta ei andnud ja oliive tuli naeruvààrselt vàhe. No umbes yks pisike lasteàmbritàis. Ma isegi plaanisin need kolm oliivi sisse teha, aga kuna see tegemise protsess pole yldsegi lùhike, tervelt kaheksa pàeva, siis tundus kuidagi narr seda kòike selle yhe purgi pàrast ette vòtma hakata.

Neljandal aastal me loobusime. Et ah, mis neist oliividest, poest saab ka. Tegelikult me ei teadnud lihtsalt siiamaani, kuidas seda puud ikka lòikama peaks. (Ikka veel ei tea). Lòikasime puu lihtsalt niimoodi, et kevadel paistaks pàike làbi, suveks kasvataks kena paruka ja annaks varju ning et ka kena vaadata oleks. Aga oh imet, puule vist selline lòikus just sobis, igal juhul kasvatas ta meile ilmatumal hulgal oliive, lisaks veel ka ilusad ja suured, et oleks kohe olnud patt need korjamata jàtta. Seega toimus meil see aasta esimene pàris oliivikorjandus. Puule peale vaadates arvasin, et eks siit mingi 5-6 kilo tule. Kaaluma asudes sain aga jàrjekordse ylaltuse osaliseks – meie vàike agar puu andis meile tubli 23,5 kilo oliive! Neist need kòige kaunimad noppisin vàlja ja panen purki. Ylejàànud làks frantoio’sse ja saime veel ka kolm liitrit vàrskelt pressitud oliiviòli. Milline rahulolu!