Eelmine nàdal oli meil Linnu sùnnipàev, ta oleks saanud 10. aastaseks. Triinu joonistas Linnule pildi. Pildil oleme meie (Greta on yks neist suurtest tùdrukutest ja mina olen majas akna peal) ning kòik me mòtleme Linnule (need jooned, mis igaùhe juurest Linnu juurde làhevad) ning kingime mòttes Linnule yhe lille. Iga joone lòpus on lill ja Linnu on muidugi taevas.

Linnu surmast on nyyd poolteist kuud mòòdas. Mòtlem ja rààgime temast endiselt iga pàev, aga enam ei ole see vàhemalt nii talumatult valus. Kuigi kuskil avalikus kohas Linnust rààkides pean ikka kòvasti pingutama, et silmad vesiseks ei tòmbuks ja ega enamasti see ei ònnestugi. Seetòttu ma pigem vàldin selliseid vestlusi. Jalutamas ma enam yldse ei kài. Vòiks ju minna ka ilma Linnuta ja teha Gretaga ùks tiir, aga see tundub nii mòtetu ning need rajad nii igavad ja tyytud. Greta magab vàga hàsti ka aias, seisvas kàrus, miks peaksin temaga kuskil ringi kappama.

Triinu rààgib Linnust iga pàev. Linnu pilt on endiselt voodi kòrval ning iga òhtu annab talle musi. Mitu korda pàevas tuleb tal meelde Linnule taevasse lehvitada. Triinu tòesti igatseb Linnut, tihti ta ùtleb, et ta nii tahaks Linnut kallistada, et ta oleks ikka veel siin ja et talle ikka ei meeldi, et Linnu nii ruttu àra suri. Triinule jààb kindlasti Linnu terveks eluks màllu. Greta ei tea Linnust muidugi midagi ja Ato tòenàoliselt unustab ta, milles mul on kahju, aga noh, eks neil tulevad omad koerad tulevikus.

Armas, kuidas Triinu jaoks on bokser see kòige kòigem koer. Tegelikult kòik nòsuninad. Kòige ilusamad koerad on tema jaoks ikka bokserid. See tegelikult kehtib ka Ato kohta, kes hetkel teistsuguseid koeri natuke kardab, aga nòsuninasid mitte kunagi. Minu arvates nàitab see nii hàsti kuidas kòik on suhteline. Kes ei oleks kuulnud neid mùùte lòukoer bokseritest ja buldogitest, kes valikut tegemata kòrri kargavad ning lòuad neil siis krampi làhevad ja ohver verest tyhjaks jookseb. Ok, see viimane on kerge liialdus, aga no umbes sellised need myydid ju on. Siin aga on yks vàike 5 – aastane, kelle jaoks on bokser kòige parem, kòige ilusam ja kòige armsam. Triinu ytles alati Linnu kohta, et tal on niiiii armas nàgu ja nii ju ongi. Ei saa mina aru kuidas kyll keegi bokseri nàgu kurjana suudab nàha. Kurb, yllatunud, murelik, ròòmus, natuke totu, sellised on bokseri ilmed. Ega ilmaasjata òelda, et bokser koos labradori ja kuldse retriiveriga on kolm kòige sobilikumat koeratòugu lastega peredele. Minu arvates peamine mis bokserit teistest tòugudest ja ka krantsidest eristab on see, et bokser jààb eluks ajaks kutsikaks. No nagu paljud mehed jààvad ju lapseks, bokser kah ei saagi kunagi suureks. Linnut peeti veel eelmine suvigi kutsikaks, ise 9-aastane proua. Yks on muidugi màngulisus, aga see ei ole kòik. Hoopis tàhtsam on bokseri vòime jààda uudishimulikuks, nagu lapsed eks. Ka vana bokser ikka siiberdab sul kogu aeg jalus ja topib oma nina sòna otses mòttes igale poole kuhu pole vaja, samas kui mòni teine koer selles vanuses peesitab oma pesas ning  jàlgib tema ymber kihavat elu pilguga “olen siin kàind ja olen kòike nàind”.

Yhe-aastane Lynn Stroomi metsas.