Hambaarst

Triinu ja Ato kàisid hambaarsti juures. Esimest korda. See asi siis nyyd ka tehtud. Tegelikult ma juba pikemat aega mòtlesin, et peaks selle asja ette vòtma, sest no ma vòin ju ise sinna suhu vaadata, aga ega ikka niimoodi aru saa, kas on terved vòi mitte. Hambaid nad kyll pesevad kenasti kaks korda pàevas ja isegi ilma igasuguse streigita, kuid kolme minutit ei nùhi neid muidugi keegi, hea kui pool minutit kokku tuleb. Ning kommid ja muud maiustused on meie majas ikka igapàevane teema, seega hambaarsti kylastus oli igati pòhjendatud.

Tegelikult ei plaanunud ma muidugi midagi, vaid kòik oli jàlle juhuse tahe, nagu tihti mul juhtub. Otsustasin yle aastate hoopis enda hambaid kontrollida ning suundusin yhte esimesse meelepàrasesse kodulàhedasse hambastuudiosse. Màrkasin seal esmalt kohe nurgas asuvat màngunurka ning siis ka yht kutsuvat flaierit. Nimelt korraldavad nemad iga kuu lastele yhe informatiivse poolteisttunnikese, kus rààgivad kuidas pesta, miks pesta ja muud sellist hambatarkust. Peale teooriatundi  teevad lisaks lapse hammastele ka esimese kontrolli. Ning kòik see nali tasuta. Vot selline tore lapsesòbralik hambastuudio. Ma ei hakanud pikalt mòtlema, panin Triinu ja Ato kohe kirja. Kohting oli ùle ootuste hàsti tehtud. Esmalt natuke rààgiti, siis nàidati multifilmi, kòik ikka hamba teemal, seejàrel tehti ekskursioon stuudios, nàidati kuidas valmivad kunsthambad, kuidas hambaarsti tooliga saab yles alla sòita ja ning kuidas need voolikud ja puurid òhku puhuvad ning vett pritsivad. Lòpetuseks kingiti kòigile t-sàrk, kotike hambapasta ja hambaharjaga ning yks hiigelsuur hammas. See oli siis esimene etapp.

Jàrgmine etapp oli kontrolli minek. Selleks panime teisele pàevale aja kirja. Kuigi see teooriatund oli igati tore ja vahva, hakkas enne kontrolli minekut kodus ikkagi yks jauramine. Nemad ikka ei taha ja nemad kardavad. Mida nad tàpselt kardavad, jutust vàlja ei tulnudki. No eks lihtsalt uus asi. Triinu arvas ka et on valus, kuigi eelmisel pàeval demonstreeriti hammaste kontrolli ka paari julgema lapse peal ja neil kohe kindlasti valus ei olnud, aga tundus, et see Triinut ei veennud. Kodus jauras tegelikult rohkem Ato, Triinu oli rahulik. Aga Ato on meil selline, et alguses muudkui punnib vastu ja jaurab, aga siis yks hetk kàib nagu klòps ja ei mingit jauramist enam. Saab vist aru, et pààseteed pole ja et asi tuleb àra teha. Stuudios oli ta vàga rahulik ja ròòmus, marssis kohe arstikabinetti ning sàttis ennast ytlemata toolile pikali. Arstki imestas, et ohoh, nii kiire selle hambakontrolliga. Triinu vastupidi oli kodus pàris rahulik, aga stuudios hakkas natuke nutma. Kui ta aga nàgi, et Atoga midagi hullu ei tehtud ning ta oli ròòmus ja rahul, làks ka Triinul nutt ùle ja tuli julgus tagasi.

Hambad ostusid mòlemal tàiesti terveteks, seega jàtkame samas vaimus. Peseme kaks korda pàevas ja sòòme kommi magustoiduks. Kàsti tulla aasta pàrast uuesti. Aga me vist peame korraks minema varem, sest Triinu joonistas kohe kodus arstile pildi ja no me ei saa ju sellega aasta otsa oodata.

Jàtkates aga hambateemal, siis vòin lòpuks ometi kuulutada, et ka meie pesamunal, siis 13 kuud ja nàdal, tuli lòpuks esimene hammas!! Ma kyll juba lootsin, et saame Guinessi rekordiraamatusse kui maailma esimene hambutu laps, aga noh, pikas perspektiivis parem vast ikka hammas kui see hetkeline kuulsus ja feim.

 

Karneval

See aasta jòudis karneval ka meie kùlla. Verona karnevali umbes 150 carri’st (kuidas see nyyd siis eesti keeles vòiks olla? Kàru?) joudis Fumanesse seitse. Noh, tundub et pole just palju, aga tegelikult tàitsa parajalt. Jaksas kòik àra vaadata ja tùdimus ei jòudnudki peale tulla.

Ootuses

Sealt nad tulevad.

Iga aasta ma vaatan neid carrisid ning mòtlen, et on ikka traditsioon. Mingi punt inimesi aasta otsa ehitavad mingit hiigelmonstrumit, et siis sellega paar tundi ringi sòita. Karneval làbi, lammutatakse kòik laiali ja hakatakse otsast peale,  jàrgmise aasta karnevali carrit ehitama.

Neid coriandoleid leiab nyyd veel kuni jaanipàevani.

Fumane carri. Meie kyla karnevalikàru ehitajad on ùdiselt alati vàga agarad olnud. Mitmel aastal on nad auhinnaga koju tulnud. Nimelt neid kòige kòige suuremaid siis hinnatakse ka. See aasta oli ehitatud hiigelsuur mesilasepesa. See ylemine òis kàis kinni lahti, ning seal sees istus hiigelsuur mesilane Maia. See lilleòis oli kaetud mingi tuhande CD plaadiga, mida isegi lasteaias yles kutsuti annetama. Sellest suht ònnetult, telefoniga tehtud fotolt, pole seda kyll nàha, aga carri ees sibas kuskil 100 mesilaseks riietunud tegelast, see kòik kokku oli pàris muljetavaldav ja pompòòsne. Neist mesilastest poole olid muidugi tuttavad ning see tekitas lastes muidugi parajat elevust. Sest ega iga pàev ei nàe oma kasvatajaid vòi mòne sòbra isa triibulises kostyymis tànaval karglemas.

Karneval tegelikult toimus meie igaaastase kylapeo Fiera di Marzo raames. Selline eriti tyypiline Itaalia kylapidu, kus saab syya, karuselliga sòita, hobusega tiiru teha ja natuke yht-teist osta. Triinu ja Ato kàisid kòik lòbustused làbi, Triinu sai oma suhkruvati ning Ato me kaotasime korraks àra vòi kaotas Ato meid àra. Aga no kùlavàrk ju, ei làinduki kaua kui keegi oli ta juba àra tundnud ning asuti kiirelt kadunud vanemaid otsima ja seekordne ehmatus sai kiire lòpu.

Ilmajutt

Màletusi Eestist. Korraks oli tore, aga parem ikka kui ei ole. Lund siis ja tegelikult ka talvel Eestis. See vist on tòesti tòsi, et kui harjud soojaga àra, siis uuesti kùlmaga harjuda on pea vòimatu, vastupidi pidavat olema lihtsam. Eestis oli ju tore, aga tòenàoliselt niipea uuesti talvel ei làhe. No mina vòib-olla veel, aga Paolot ei saa vist kyll enam  uuesti talvel Eestisse enne kui ta nii vana on, et enam midagi ei màleta. Aga no ta on kaks korda kàinud ka, see juba kòvasti ùle keskmise.

Aga noh, see lumi lumeks ja kylm kylmaks, Eestis me tegime tegelikult palju ja toredaid asju. Kàisime palju kùlas, vòtsime uua aasta metsas vastu, Triinu kàis Estonias Pipit vaatamas ja mòlemad kàisid nad ka kinos. Muidugi vanalinna jòululaat, Nukuteatri muuseum, Miia-Milla-Manda, Piparkoogimaania, mitmed kohvikud ja toredad sòògikohad, nagu nàiteks F-Hoone. Ainus tagasilòòk oli Gretat tabanud palavik, mis kùùndis lausa 39,5ni ja kestis 3-4 pàeva. Pàris terveks sai ta alles koju tagasi tulles.

Omaette teema on muidugi Ryanairiga lendamine. Meie esimene kogemus…khmm…tahaks vàga, et jààks viimaseks, aga vist pole vòimalik. Tekkis tunne, nagu oleks tsivilisatsioonis kaks sammu tagasi astunud. Vene jòmmid ja nende ylemukitud baabad, kes sinust ja su lastest lihtsalt ùle jooksevad, nagu lennukist oleks vòimalik maha jààda. Mis sest, et lastega oleks nagu eesòigus, see ei huvita kedagi. Ka mitte neidsamuseid Ryanairi tegelasi, sest keegi ei pyydnudki kuidagi neid masse suunata. Sul on kyll eesòigus, aga lòpuks vaata ikka ise kuidas saad. Aga ega need venelased ainult trùgijad ole. Yhel puhastverd eesti noormehel ma lihtsalt toore jòuga rabasin òlast ja karjusin talle, et ta ei trygiks palun minu ja mu laste vahele, sest mul ei ole mingit soovi oma lapsi sinna massi sisse àra kaotada. Itaallased kusjuures vaatasid kòike seda jama pealt ja ainult imestasid. Wow, siiani olid nad arvanud, et itaallased ei oska jàrjekorras seista, kuid see nòukogude stiilis kaos oli isegi nende jaoks midagi uut. Lahendus oleks yldse mitte selle eelisjàrjekorraga tegeleda ja minna lihtsalt viimasena peale. Aga no seda lòbu vòib omale lubada kui oled ùksi vòi kahekesi, sest lootust, et sa leiad siis neli kohta làhestikku on suht ebareaalne. Et panen lapsed kuskile vòòraste inimeste vahele ùhte lennuki otsa ja ise istun teise otsa. Lahe tòesti. Aga ok, jàrgmise Ryanairini on veel aega ja àrme praegu selle peale mòtle.

Meil aga siin on talve kael murtud. Laupàevaks lubab lausa 18 kraadi. Plussis siis. Ma igal juhul suure òhinaga pakkisin kòik talvisemad asjad juba àra, sulejoped, kampsunid, paksud saapad. Ega midugi nii soojaks ei jàà, aga no sulejopet vaevalt, et enam vaja làheb.

 

Kingitus

Triinu: Emme, ma tahan minna ykspàev issiga koos apteeki, aga sina ei tohi tulla.

Mina: ahah, nojah, mine siis. Aga miks mina ei tohi tulla?

Triinu: Sest ma tahan sulle kingitust osta.

Iseenesest ju vàga armas mòte, aga miks ja mida apteegist?!

See igal juhul jàigi saladuseks, sest apteeki nad issiga ei jòudnud. See-eest aga sattusime Bolzanos raamatupoodi. Triinu tahtis ilmtingimata minna ja midagi omale oma enda isikliku raha eest osta. Tal ju kolm hammast àra kukkunud ja iga hamba eest hambahaldjas  natuke raha jàtnud. Tiirutame poes ringi kui Triinu tuleb minu juurde ja ùtleb, et ma pean poest àra minema. Vòi vàhemalt ei tohi ma vaadata. No ma siis tegin asja teiste riiulite vahele, et ta saaks oma salaasjad àra aetud. Nàgin et krahmas midagi riiulilt ja marssis kavala nàoga kassasse. Kassas vist selgus, et tema hambahaldja rahadest sellise piibli jaoks ei jàtkunud, aga ònneks oli olemas ka issi kes abistava òla alla pani. Kingitus pakiti kenasti àra ja enne mulle seda kàtte ei antud kui hotelli tagasi jòudsime.

Vot selline kingitus siis. Mitmekordne ròòm. Et kohe spetsiaalselt mulle tehakse kingitus ja et see kingitus on just midagi sellist, mida ma alati olen tahtnud, aga kunagi pole raatsinud ise osta. Triinu pani kohe esimese korraga naelapea pihta. Ise ta oli ka vàga rahul ja yltes, et kuna mulle ju meeldib kooke teha ja eriti meeldib mulle shokolaad, siis muidugi valis ta selle raamatu. Natuke vòib-olla valis muidugi ka enda maitse jàrgi, sest suuremat shokohoolikut kui Triinu on raske leida. Aga no kingitus peabki ju olema selline mis omale ka meeldib. Nyyd aga muidugi Triinu muudkui lappab seda raamatut ja nòuab, et me sealt kohe igasuguseid asju tegema hakkaks. No eks ma yritan, kuigi minu kùpsetamise taseme juures on see raamat juba kòrgem pilotaaz.