Kyll on ikka palju aega vahepeal màrkamatult mòòda làinud! Kuupàevasid vaadates tegelikult nagu nii hirmus palju ei olegi, aga sùndmuseid on toimunud nii palju, et aeg tundub kohe pikem.
Alustades kòige vanemast uudisest, siis meie lasteaia majaprojekt jòudis ka ajalehte ning isegi teleekraanile.
Meie agar lasteaed pani jàlle vanemad tòòle. Mis ei ole ju tegelikult yldse paha, vastupidi. Kuigi tihtipeale on need ylesanded tànapàeva siidikàppadele pàris korralik eneseùletus.
Iga aasta, enne jòule, tehakse lasteaia aeda suur presepe (jòulusòim), kuid kuna meie lasteaed on suht ilmalik, siis ei olegi see tegelikult eriti presepe moodi, vaid lihtsalt jòulukaunistus. Yle-eelmine aasta pidime tegema yhe nuku. Teemaks oli erinevad rahvused. Eelmine aasta pidime tegema yhe tàhe, no see oli pàris kerge. See aasta on aga teemaks Le Case del Mondo ehk maailma majad (kodud) ja seega pidi ehitama yhe maja. Noh, mòtled mis seal ikka, vòtan yhe pappkarbi, lòikad augud sisse….aga ei, nii lihtne see asi ka ei ole. Materjal peab olema selline, mis talub vihma, sest kogu kyla làheb ju òue. Seega ei mingit pappi vòi paberit! Puust, kivist, palun vàga!
Kui ma meie issile selle projekti ette kàisin, siis vaatas ta mind imestunud pilguga ja kysis, miks ma talle seda kyll rààgin. Temal pole òrna ainugi kuidas mingit maja teha. Tehku mina. Siidikàpp selline. Nojah, mis seal siis ikka, mulle pole saag ja haamer vòòrad.
Hakkasin siis mòtlema, et mida ja millest teha, mida meil kodus on ja millega ma yldse hakkama saaks. Lapsi ju lasteaias kaks, seega vaja ju ka kaks maja teha. Tavalist maja ja pilvelòhkujat ma teha ei tahtnud, neid plaanisid juba niigi pool lasteaeda teha. Igasugused ylejòukàivad lossid ja mosheed, jàid ka kohe màngust vàlja. Sòelale jàid iglu ja indiaanlaste telk. Kui ma issile juba konkreetsema plaani ette kàisin, siis hakkas vist fantaasia tòòle ning issil tàrkas suur soov maja ehitada. Jagasime majad omavahel àra. Kuna issi ei talu penoplasti kriuksumist, siis mulle ja Triinule jài iglu ning issile ja Atole indiaanlaste telk.
Penoplastist iglu idee oli tore ja tundus ylilihtne. Saagisin hunniku parajaid kuubikuid ning hakkasin siis neid yksteise otsa kleepima. Mis polnudki yldse nii lihtne kui alguses tundus. Kòigepealt oli liim vale, mingi selline paberiliim, mis midagi ei liimi, teiseks ei olnud ju need tykid yldsegi ùhesuurused ja kuidagi nad yksteise kylge kinni jààda ei tahtnud. Vahetasin liimi. Teine liim oli mingisugune eriti toksiline ja sòòvitav, et lihtsalt sulatas mu penoplasti àra. Paanikaosakond hakkas làhenema. Siis aga leidsin kolmanda liimi ja see ònneks oli just see mida vaja ning iglu hakkas ilmet vòtma. Lòpus pritsisin veel tehislumega yle ka ja olin pàris uhke oma saavutuse ùle. Ka Triinu oli rahul.
Issi on meil yldiselt selline, et tema kas ei tee yldse vòi kui kui teeb, siis ylihàsti. Tihti ka liiga hàsti. Nàiteks ei oska tema yldse natukene koristada. Noh, et tòmbad toa keskelt tolmuimejaga àra ja peidad suurema sodi kappidesse. Et tundub nagu oleks korras. Tema hakkab glasuurplaadivuuke valgendama, seinu pesema ja kapipealseid pùhkima. No nàiteks kui issi puhastas meie puukùttega pliiti, siis tahtis ta seda SEEST tolmuimejaga puhastada ning SEEST puhtaks pesta. Kui ma talle tolmuimejat ei lubanud, sest no andke andeks, ma olen ahjukùttega majas yles kasvanud ja ahju ei puhastata seest tolmuimejaga, siis vihastas ja jàttis yldse puhastamise pooleli.
Aga siis majast…kui ma olin oma iglu kerge paanika ja mòne higimulli hinnaga pooleteise tunniga valmis kleepinud, siis làksime mina Triinu ja Ato tuppa, issi jài oma maja ehitama. Kui ma kahe tunni pàrast vaatama làksin, et kui kaugel ta omadega on, siis demonstreeris issi mulle uhkusega oma poolemeetri kòrgust ning kolmel tasandil indiaanlase telki. Kui ma siis julgesin piiksatada, et tegelikult olid antud ju mòòdud ette ja ma pole vàga kindel kas see 60cm kòrge ning meetrise diameetriga indiaanitelk mahub kooli poolt ette antud 25-40cm mòòtude sisse, siis sai issi kurjaks, et midagi mulle ei sobi ja yldsegi olen ma lihtsalt kade, sest minu iglu oli selle supertelgi kòrval muidugi suht hale. Noh, vòib olla oli tal ka òigus. Nyyd tekkis muidugi kohe uus probleem, Triinu enam minu iglud ei tahtnud, vaid tahtis samasugust telki nagu issi tegi Atole. Oh yllatust eks. Imekombel me kuidagi suutsime seekord isegi olukorra lahendada ja veenda neid selles, et mòlemad majad on mòlema omad. Esmaspàeval majasid kooli viies, sai issi suure ovatsiooni osaliseks ning tegelikult polnudki tema telk teab mis suur, vòrreldes teiste loominguga. Itaalia vàrk eks, keegi polnud tòenàoliselt seda paberit làbigi lugenud, kus mòòdud kus mòòdud ette antud olid. Aga jah, peab ytlema, et fantaasiat inimestel on.
Indiaanikyla. Meie telk on see pruun, lisaks lòkke ja keedupotiga màtas keskel.
Eskimode kyla. Meie iglu on keskel, noh, pehmelt òeldes see kòige tagasihoidlikum ja kandilisem.
Euroopa majad ja tagaplaanil paar pilvelòhkujat.
Itaalia màgikyla.
Minu lemmik, Aafrika kyla.
Ja terve kyla koos. Eraldi olid veel lossid ja Aarbia kyla.
Lasteaias pandi lapsed tòòle, oliive korjama. Keegi peab ju need lasteaia oliivipuud tùhjaks korjama. Mitu pàeva korjasid, iga òhtu tuli Triinu koju, pùksipòlved mudased. Lapstòòjòust kasutatakse siiski ainult kòige suuremaid, Atot ootab oliivikorjamine jàrgmisel aastal. Kui oliivid korjatud, viisid kòik koos saagi frantoio’sse, et see òliks pressida. Koju sai kaasa pisikese pudeli òli, lasteaia logo peal ja puha.
Vàga armas.
“Dio è il capo di tutti gli uomini!”: teatab Triinu òhtusòògilauas. Ehk siis eesti keeli – jumal on kòikide inimeste boss!
Tarkusi tuli veelgi: “Jumal on kòikide inimeste boss, sest tema tegigi kòik inimesed ja loomad ja puud, yldse kogu maailma. Aga praegu on ta surnud”. Ok, siin on vist veel natuke segadust, et kes see jumal ja kes see Jeesus on ning kes on surnud ja kes mitte.
Uurisin siis, et kust ta seda kòike kuulnud on. Lasteaias kasvataja Agnese rààkis. Kasvataja Agnese kàib lasteaias yks kord nàdalas ja òpetab religiooni.
Me ei ole veel ikka pàris selgusele jòudnud, mida nende Itaalia koolide religioonitundidega ette vòtta. Nii koolis kui lasteaias on religioonitunnist vòimalik loobuda. Ilma igasuguse probleemita. Esimene aasta me Triinuga nii tegimegi. Kuna meie oleme ikka nii ateistid kui yldse olla saab, siis tundus see igati mòistlik otsus. Mitte, et ma nyyd arvaks, et kuskil lasteaias mu laps padu-usklikuks keerataks, vaid pigem sellepàrast, et vàltida vasturààkivusi. Et kui laps tuleb koju ja rààgib mulle siiralt jumalast, mis ma siis talle vastan…aga noh, kolme-neljaaastasega see teemaks veel ei tulnud. Siis aga tekkis hoopis teine probleem. Kogu lasteaia peale oli kolm last, kes religioonis ei kàinud. Religioonitunni ajaks saadeti siis need kolm ònnetukest klassist vàlja ja nad istusid yhe kasvatajaga kasvatajate kontoris. Kui need teised puudusid, siis istus Triinu lausa yksi. Seda ma sain muidugi alles kuskil poole aasta peal teada kui kasvatajad hakkasid rààkima, et Triinu nutab kui religiooni tund hakkab ja tema peab klassist àra minema. Esimesed korrad talle see erikohtlemine olevat meeldinud, aga siis vist tyytas àra. See, mida teised jàid klassi tegema, tundus huvitavam. Ma arvasin, et kyllap neid religioonita lapsi on rohkem ja eks neile siis samal ajal pakutakse mingit muud huvitavat tegevust. Uurisin siis natuke tàpsemalt kasvatajtelt ja teistel emadelt, et mis nad seal religiooni tunnis tàpsemalt teevad. Vestlesin ka sellesamuse Agnesega ja selgus, et tegu pole ikka pàris sellega, mida mina ette kujutasin. Ei mingit kurja nunna ja issameiet. Agnese on hoopiski antropoloog ning rààgivad nad seal kòigest – headusest, sòprusest, sallivusest, ka erinevatest religioonidest ja rahvustest, sest lasteaias on pàris palju erinevaid rahvusi esindatud. samuti màngib Agnese kitarri ja laulab. Ma ei tea kas religiooniòpetajatel on lausa kohustus kitarri màngida, minu arvates nad kòik alati seda teevad. Seega otsustasime, et las nad kàivad seal religioonis.
Muidugi jòulude làhendes kisub jutt alati rohkem sinna jeesuse ja jumala poole. Nyyd me siis olemegi jòudnud siia punkti, et mis ma siis talle vastan…
Vaatasime issiga ykteisele pikalt otsa ja proovisime midagi. Mina ytlesin, et oo, see on kyll yks tore muinasjutt. Triinu vastas, jah on kyll muinasjutt, aga see onu oli pàriselt ka elus ja tegi meid kòiki, nyyd on ta lihtsalt surnud. Issi ajas teema antuke keeruliseks ja hakkas rààkima, et jah, osad inimesed usuvad seda, aga meie usume midagi muud. Selle jutu peale sai Triinu vàga kurjaks ja karjus issile, et sa ei saa mitte midagi aru, kasvataja Agenese rààkis ja nii on!! Vot siis…
Jàtsime siis selle teema natuke òhku, tulevikuks lahendamiseks. Triinuvanune minu arvates ei saa veel aru, et vòib olla mitu tòde. Kasvataja on autoriteet, vanemad on kah ja kui need kaks yhtemoodi ei mòtle, siis on mingi jama, keegi eksib. Mida aeg edasi, seda suurema tòenàosusega eksib vanem, sest kasvatajad ja òpetajad on suuremad autoriteedid ja teavad rohkem. Eks nyyd tuleb natuke oodata, kuni ta seda teemat seedib ja uuesti sellega pàevavalgele tuleb. Mari, minu Steineri systeemi valgustaja rààkis, et lapsed elavad kuni seitsmenda eluaastani muinasjuttudes ja ei tohiks neid kuni sinnamaani sealt maailmast àra kiskuda. Seega las see jumal praegu olla, samuti nagu on jòuluvana, pàkapikud, Santa Lucia ja vikerkaarel jalutav Linnu.
See lasteaia religioonitund mind tegelikult vàga ei hàiri. Hoopis rohkem mòtlen ma tulevikule ja sellele mis selle pàris kooli religiooniga ette vòtta. “Tànu” suurtele reformidele ja riiklike kulude kàrpimisele, vòeti alates sellest aastast palju tunde vàhemaks. Igasugused huvitavad laulmised ja kunstitunnid kadusid àra, aga kaks tundi!! religiooni muidugi jàeti alles. Selle pàrast on kurjad isegi itaalia mammad, rààkimata siis minusugusest. Religioon on kyll ka koolis vabatahtlik, kuid see on jàllegi nii halvasti organiseeritud, et praktiliselt polegi muud varianti kui nad sinna saata. Religioon on teiste tundide vahel ja selleks ajaks saadetakse lapsed lihtsalt paralleelklassi, mis iganes tund seal siis parajasti kàib. Minu arvates pole see mingi lahendus. Pangu siis religioon viimaseks vòi esimeseks tunniks vòi pakkugu samal ajal midagi muud. Aga loomulikult nad seda ei tee, sest siis ei kàiks pool kooli religioonis, praegu aga on olukord enam-vàhem sama mis lasteaias, et religioonis ei kài ainult paar moslemit. Lisaks kahele tunnile religioonile koolis, kàivad siinsed lapsed ka yhe tunni kiriku juures katekismuses. (òeldake yldse eesti keeles nii?!) Sinna ma neid muidugi kohe kindlasti ei saada, kui just ei tule nendepoolset survet, sest ka see on vòimalik. Kui ikka kòik klassikaaslased kàivad, siis tahetakse àkki ka. Aga no vahet pole, isegi kui see entusiasm peale peaks tulema, lahtub esimese aastaga. Pole ma veel kohanud yhtegi 9-10 aastast, kes eal kirikus kàia viitsiks.
Tegelikult muidugi lasteaed, aga siin nimetatakse seda juba ju kooliks. Terve eelmise aasta vòtsin hoogu, et kirjutada lasteaiast ja lòpuks sai aasta làbi ning kirjutanud ei olnud ikka midagi. Nyyd kirjutan siis kohe aasta alguses àra, rahu majas.
Lasteaeda tahtsid mòlemad minna. Triinu lausa hòiskas ròòmust. Ato oli alguses natuke kahevahel, aga Triinu enusiasm vist nakatas ka teda, et kui tema juba nii ròòmus, juu on siis asi vààrt. Ato làheb lasteaeda rohkem sòprade pàrast ja Triinu tegevuste pàrast. Ato rààgib palju oma lasteaia sòpradest, kòige tàhtsamad neist on Martino, Samu ja Philippo. Triinul on muidugi alati Daniele, kuid tùdrukutest sòpradega on ta selline, olen sòber – ei ole sòber, suhe. Ta kùll rààgib neist, aga sùnnipàevale neid ei taha. Peamised sòbrad on Gloria ja Giorgia.
Triinu ja Ato yhes ryhmas ei kài. Meil siin òdesid ja vendasid kokku ei panda. Alguses tundus see mulle imelik ja pigem vale. Nyyd saan aru, et tegelikult on siin mòte tàiesti olemas ja tegelikult pole yldse tàhtis, et nad yhes rùhmas oleksid. On isegi parem, et ei ole.
Olen ringi vaadates ning siit-sealt kuuldes aru saanud, et meil on lasteaiaga vedanud. Nii sisuga kui vàlisega. Lasteaed on ilus -uus, avar ja valguskyllane maja ning suur aed. Hoone on tòenàoliselt ehitatud kuulsat Reggio Emilia stiili jàrgides – hoone keskel on lahtise katusega sisehoov, mille ùmber asuvad erinevad ruumid. Sisehoovis kasvatavad lapsed ise maitsetaimi. Pahatihti on siinsed lasteaiad vanades majades, seega on need kuidagi kokkusurutud ja pimedad. Hoove neil kah ei ole vòi on nad vàikesed ja kuidagi nukrad. Selliet valguskyllasust ja avarust nagu meie omas, vàga tihti ei nàe.
Klasse on neli, igas klassis umbes 25 last ning klassid on segarùhmad, ehk siis 3,4,5 aastased on koos. Kalakesed, defiinid ja vaalad. Lisaks klassidele on veel vàikeste magamisruum, kaks palestrat ehk vòimlat. Selle sònaga kangastuvad mulle kyll topispallid ja ronimisredelid, aga nende vòimlas topispalle ònneks ei ole. Igasuguseid ronimisasju on kyll, suurte madratsite ja patjadega mòllamisnurk on ka. Ning pallimeri. Edasi tuleb salone ehk aula. Seal on vàike nukuteater, kardinate ja diivanitega eraldatud lugemisnurk ning hunnik palle, neile, kelle jaoks lugemine liiga rahulik on. Veel on seal kolm ateljeed erinevate tegevuste jaoks. Yhes tehakse savi, yhes vàrve ja kolmandas ma ei teagi tàpselt mida. Ah jaa, kòòginurk on ka. Seal maitstakse ja valmistatakse pàris asjadest pàris asju.
Lasteaial on ka oma pàris kòòk oma pàris kokaga.
Hoov on suur ja òues kàiakse palju. Ka talvel ja isegi vihmaga, sest olemas on ka katusealune. No isegi nii palju, et Triinu tuli koju ja teatas pettunult, et nad olid terve pàeva òues, tema oleks tahtnud hoopis sees màngida. See on kah Itaalias pigem haruldane, kuid meie kasvatajad on ònneks seda meelt, lapsed peavad olema òues. Kòik lapsevanemad muidugi nii ei arva. Yks ema pani oma pojakese teise lasteaeda, sest tema arvates ei pandud ta lapsele piisavalt hàsti salli kaela. Kevadel, kui aias neil pàikese kàes 20 kraadi. Ega neil kasvatajatel kah kerge ole, lastega saavad hakkama, aga need emad….
Klassis on neil kaks kasvatajat ning nelja klassi peale on veel ka kaks abilist, kes siis aitavad vàiksemaid pissitada, magama panna, lòuna ajal sòòke ette tuua ja niisama lapsi valvata. Lisaks kàib veel religiooni ja muusikaòpetaja. Religiooni kohta kùsitakse kohe alguses, et kas soovime, et laps kàiks vòi ei. Meie esimene aasta soovisime, et Triinu ei kàiks. Siis ma aga uurisin natuke tàpsemalt mida see religioonitund endast kujutab nind teisest aastast otsustasime, et las kàib. Minu ettekujutus sellest tunnist oli muidugi vàga mòòda reaalsusest. Ei mingit pobisevat kurja nunna, kes lastele jumalamuinasjuttu ajab. On hoopis yks antopoloog, kes pole isegi katoliiklane. Rààgitakse seal kòigest – heast ja kurjast, òigest ja valest, ka erinevatest religioonidest. Natuke rohkem jumalajutuks kisub jòulude paiku, Seda on siis Triinu joonistustest nàha, sest neile ilmuvad àkitselt jeesuslapsed ja jòulusòimed.
Magavad ainult kòige pisemad, 3-aastased. Ato see aasta enam ei maga ja ega see sobibki talle. Kòige suurematel lastel on rùhmas oma pisike. Kuna Triinu on see aasta vaal, siis valis ka tema tàna omale kalakese. Kasvataja sònul olevat terve pàeva kohusetundlikult oma kalakesega mànginud. Ei imesta ùldse, tema jaoks oli see oma kalakese saamine yks vàga tàhtis samm. Pool suve rààkis sellest.
Atol on see aasta yks kasvatajatest uus. Eelmine làks pensionile, kahju, hea kasvataja oli. Kuigi alguses tundus pigem vastupidi. Kùla, nagu meil siin on, levivad siin vàga hàsti igasugused jutud. Vanast kasvatajast oli pàris koledaid lugusid ning kuna ta oli vist pea 40 aastat yhe ja sama koha peal kasvataja, siis jutte ikka jagus. Paljud praegused emad olid ise tema kasvandikud olnud. Ma ei tahtud inimest tundmata jàreldusi teha, seega yritasin talle làheneda nii eelarvamustevabalt kui peale kòiki neid jutte see vòimalik oli. Ma ei tea kas asi oli viimases aastas vòi lihtsalt on 40 aastaga lasteaianduses palju muutunud ning eks ka inimesed muutuvad, igal juhul ei olnud minul tema kohta kyll ùhtegi halba sòna òelda. Ka Atole meeldis rohkem see kasvataja. Ainus miinus ehk oli see, et emadega ta eriti suhelda ei osanud. Temaga oli pidevalt selline tunne nagu sa oleksid poppi teinud teismeline, mitte aga lapsevanem ja no millisele prouale siis ikka selline suhtumine meeldib. Mul aga vedas, sest Ato talle meeldis, seega sain ma vàhem kriitikat kui mòni teine. Nii ylivòrdes pole vist keegi kunagi Atost rààkinud kui tegi seda tema. Aga ùks nàide tema stiilist. Ato ei osanud eelmise aasta alguses ise veel jalanòusid jalga panna. No ta ikka pusis, aga vàga hakkama ei saanud ning tihti làksid muidugi mòista valesse jalga kah. Kasvataja siis selle asemel, et tulla minu juurde ja kùsida, et kas Ato kodus ikka paneb jalanòud ise jalga, hùùdis yle klassi ja teiste vanemate peade , et Ato vòiks ikka kodus kah ise oma jalanòud jalga panna! Ma siis hùùdsin sama selgelt ja kòlavalt vastu, et ta ju panebki! Nii hàsti kui suudab.
Lasteaia programm on vàga selgesònaline. Iga aasta kirjutavad nad valmis raamatukese, kus tàpselt kirjas mida teha kavatsetakse. Aastas on mitmeid koosolekuid lapsevanematele ning yks privaatne arenguvestlus. Kuigi klassid on segaklassid, siis tegevus toimub enamasti siiski omavanuste grupis. Grupid moodustatakse kòigi nelja klassi peale kokku, seega ei suhtle laps ainult oma klassi lastega vaid ka teiste klasside endavanustega. Kòige vàiksematel on kòige vàhem planeeritud tegevust, ainult yks kord nàdalas, ùlejàànud aja nad lihtsalt màngivad. Triinuvanused aga teevad juba iga pàev mingi osa grupitòòd.
Ok, ma vòiksin seda juttu kirjutama jààdagi, aga aitab kyll. Kes seda ikka lugeda viitsib.