Protected: Klaveritund
Timpa
Greta meil suur telekavaataja ei ole. No kohe ei huvita teda. Kuigi jookseb kyll alati òhinal teleka ette kui vaatamine vàlja on kuulutatud ning sàtib end diivanile lòsakile, aga see vist rohkem hasardist, sest teised ju ees teevad. Paar minutit lòsutab seal, aga siis marsib minema – pole huvitav. No eks vist multikad on ka liiga rasked talle veel, sest ega Ato ja Triinu siis mingeid teletupse vòi Baby TVd vaadata taha.
Kuna aga mul oleks vahetevahel ikka nii vaja, et ta pool tunnikest telekat passiks (no pole siis teisi lapsehoidjaid peale teleka ju vòtta), siis sobrasin natuke meie dvd sahtlis ja leidsin sealt pòhjast Pimpa lood. Panin prooviks peale, see ju selline hea lihtne multikas, tore koerake ja armsad teemad. Suureks yllatuseks ning ròòmuks Gretale meeldibki. Tàna ajas hommikul end voodis pysti ja esimese asjana hòikas Timpa, Timpa! Vanad klassikud on ikka vanad klassikud, selle multikaga kasvas ju ka meie issi ning kogu tema pòlvkond yles.
Triinu ja Ato muidugi nii hasardis pole, et pàevast pàeva ja òhtust òhtusse muudkui yhte ja sedasama Pimpa lugu vaatama peab. Sest no mis teha, multikas tuleb ikka vàiksema jàrgi valida. Aga noh, pole neil hàda midagi, varsti pole meil enam sky televisiooni ka, et siis ei nàe yldse enam muud kui plaadi pealt Pimpat.
Issi lood
Kui juba issile jutt làks, siis paneme ka yhe viimastest anektootidest kirja.
Issi tuleb murest murtud nàoga koju. Uurin, mis juhtnud on. Issi teatab ohates, et avastas oma juhiloa aegunud olevat. Ahah, mis seal’s ikka….millal siis aegus ja millal uus tuleb, uurin. Juhiload ju ikka vahest aeguvad. Issi peab vàikse pausi ja vastab ohates….aastal 2008.
Yhesònaga meie issi on sòitnud neli aastat aegunud juhilubadega. Meenutasime siis, et kas tòesti pole terve selle aja jooksul kordagi politseinik teda kinni pidanud ning yllatunult jòudsime faktini, et mitte ainult viimased neil aastat, vaid kogu meie tutvumise aja ehk kaheksa aastat, pole politsei meie vastu huvi tundud. Et kas on meie issi nii korralik autojuht vòi on ta syndinud ònnesàrgis vòi Itaalias lihtsalt eriti ei peatatagi. Aga see selleks. Hoopis murettekitavam oli issi jaoks lòik, mis ta netist vàlja suutis lugeda. Vàidetavalt peale kolme aastat tuleb juhiloa uuendamiseks kòik eksamid ning arstivisiidid uuesti teha. Issi juba kujutas ette end kuude viisi bussiga linna sòitmas ning 18-aastaste vinninàgudega autokoolis istumas.
Onneks aga, elame me ju Itaalias. Seega peale mòningat kònet selgus, et itaaliapàraselt saab seadust vàga mitmeti tòlgendada ja nii hull see asi siiski ei ole. Peale 30 sekundilist arstivisiiti ning 80 euro vàljastamist oli issil paber, mis lubab tal kuni uute juhilubade saabumiseni rahulikult ning seaduslikult autot roolida. On ikka tore kyll Itaalias elada. Ma juba kujutan ette kuidas Saksamaa vòi ka kasvòi Eestimaa pinnal taoline olukord lahenenud oleks…autokoolis vinninàgudega…kui muidugi yldse sul 4 aastat aegunud loaga ringi sòita lastakse.
Aga issi anektootidest on mul plaanis raamat vàlja anda. Jààge ootele…
Papona…
ehk issikas ja kindlasti mitte emmekas vòi memmekas.
Ato tahab kirjutada ja palub issit, et see talle ette kirjutaks.
Issi: “Ato, mis sa siis tahad kirjutada? ”
Ato: “Triinu, Paolo ja papà.”
Issi kirjutab ette ja Ato kopeerib maha. Lisaks kirjutab veel ka enda nime, seda tal kopeerida pole vaja. Tulen kòòki ja nàen nimekirja.
Kùsin Atolt provotseerivalt: “Kas siin on siis nyyd kòik kòige tàhtsamad kirjas?”
Ato saab provokatsioonist aru ning vastab diplomaatiliselt: “Ei, kòik on ikka tàhtsad.”
Mina: “ok, tahad siis veel midagi kirjutada?”
Ato: “Jah…Greta.”
Ato kirjutab Greta àra ning ma kùsin, kas nyyd on kòik vòi on midagi veel puudu?
Ato mòtleb, siis pilk selgineb ja vastab ròòmsalt: “ISSI!”
Ma vaa….