Kui vähe on mõnikord õnneks tarvis!

Tõin see suvi omale Eestist kaasa leivajuuretise. Juba ammu oli plaan, et peab ikka Itaalias ka päris leiba tegema, kaua sa neid võltsleibasid ehk seemnetega saiu ikka siin sisse ajad. Õigemini küll lapsed ja issi ajavad, sest mina suur saiasõber ei ole kunagi olnud. Ning seda enam oli põhjust päris leiba tegema hakata. Kunagi ma seda tegelikult tegin juba ka, aga soiku jäi see asi eelkõige seetõttu, et kui rukkijahu kilo maksab sul ikka mingi 6-8 euri ja ühe leiva sisse läheb nii kilo jahu ära, siis tuli selle pätsi hind natuke liiga krõbe. Ja meil ikka kui on seda leiba, siis läheb kõvasti. Aga siis juhtus midagi toredat. Avastasin ühest meile suht lähedasest külast veski. Mitte lihtsalt niisama muuseumi nagu nad enamasti on, vaid ikka kohe päris töötava veski. Neil ka oma väike pood ning kõik võimalikud ja võimatud jahud olemas. Mida aga soovid, nemad jahvatavad. Isegi tatrajahu saab kui tahad. Täistera rukkijahu päris lambist ei leia, seda keegi suurt ei osta. Tuleb ette tellida, siis jahvatavad päev varem valmis.  Ja milline see jahu on! Mõnusalt krobeline ja rustikaalne ( ma ei oskagi muudmoodi kirjeldada kui itaalia sõnaga rustico). Ja maksab 1.30 siiani välja käidud 6 euri asemel. Jabur kohe mõelda, et mingi jahu, mis Eestis on nii elemenaarne ja odav, võib siin su rõõmust hüppama panna.