Nii, mul on nyyd teada kuidas rikkaks saada. Mul on àriidee. Hakkan kamapalle Itaaliasse importima!

Ykskòik kus seltskonnas ma oma kamapallidega maandun, on neile alati meeletu tung. Ok, tàpsustus, seltskond peab muidugi olema laste oma, tàiskasvanutega pàris nii ei ole. Lastel ei ole ju eelarvamusi, mis sest, et mingi kahtlase vàrvusega junn, kui teine sòòb, siis on kindlasti hea ja mis sest, et maitseb nagu papp, seda parem! Kui nyyd hàsti jàrgi mòelda, siis tegelikult lastele ju maitsebki paber, mida vàiksemad nad on, seda rohkem seda syyakse, seega pole midagi imestada kui kamapallid peale làhevad. Mina isiklikult olen paberisòòmisest juba valgusaastate kaugusel ja ei oska seetòttu ka kamapallidest midagi eriti arvata ning usun, et suurem osa lapsepòlvest lahkunuid tunneb samamoodi. Seda enam ajab mind alati itsitama kohalike lastevanemate reaktsioon. No kòigepealt muidugi on vàike paanika kui avastatake oma vòsuke mingit halli ollust nàrimas. Aetakse ruttu nàpud kurku – Mida sa sòòd!! Ma kyll tavaliselt yritan alati enne ette hoiatada ja lapsevanemaid kamapallidega tutvustada, aga tihti see ei ònnestu, sest lastekari lihtsalt lendab peale ja hakkab vòidu palle suhu lahmima. Lapsevanemad tavaliselt sàdistavad eemal omavahel ja minu hàdiseid hòikeid – Hei, vabandage, kas teie lapsed vòivad neid kahtlaseid idaeuroopast pàrinevaid jubinaid syya?!? ei kuule mitte keegi. Alles siis kui vòsukese pòsed on punnis ja suu isukalt kàib, ehmatavad nad end poolelt sònalt ja jooksevad lapsele nàppe kurku ajama. Sel hetkel ma tavaliselt suudan ka enda olemasolu tòestada ja tunnistan syydlaslikult, et mina olen syydi selles, et teie lapsel see imelik mass seal suus on. Sellepeale jàetakse kyll nàpud kurku ajamata, kuigi rohkem viisakusest, mitte aga sellepàrast, et ma neid massi ohutuses veenda oleks suutnud. Viskan kiiresti kamapallid letti ja vudistan veel kiiremalt juurde, et need sellised hommikuhelbed, ylitervislikud, sisaldavad ainult rukki-, odra- ja hernejahu ning natuke soola. Lastele kohutavalt meeldivad ja mulle ka, sest nad ei pudise, ei mààri ja on tervislikud. Nyyd tuleb see moment mis mulle alati nalja teeb – lapsevanemad maitsevad kamapalli. Ettevaatlikult vòetakse yks pallike kahe nàpu vahele, natuke rullitakse ja visualiseeritakse ning siis suhu. Kujutan ette kuidas Itaalia lapsevanem keerutab palli yhest pòsest teise, ajab teda keelega taga, vajutab lausa lòmmi, lootes mingisugustki maitset sealt vàlja pigistada. Kui pall on lootusetult làbi ligunenud, pole muud teha kui alla neelata ning  entusiastlikult teatada, khmm, vàga huvitav ja maitsev! Mina noogutan aga kaasa, jajaa, muidugi maitsev, kui teile papp maitseb, siis kamapallid on teile ju lausa nagu mehhiko roog! Ok, seda viimast ma siiski ei ytle, ainult mòtlen.

Nii, et kui nyyd keegi mult seda ideed àra ei varasta, siis varsti olen ma rikas.