Nii, kuna kolmas trimester on hoogsalt kàimas, siis paar sòna ka kolmandast vòsukesest.

Yldiselt ei ole ma vàga spirituaalne inimene ja kuigi olen elu jooksul igasuguseid esoteerilisi asju uurinud ja puurinud, sest need on ju nii vahvad ja tegelikult nii tahaks neisse uskuda, siis lòpuks jòuan ikka selleni, et ah mingi ulla-mulla on jàlle. No kasvòi see lastevàrk, et kuidas see kòhubeebi ikka emaga “rààgib”, sònumeid saadab jms.  Seega, kui ma kuskil seitsmedal kuul hakkasin mingit kummalist tunnet tundma, et see beebi tahaks mulle justkui midagi òelda, siis ma lihtsalt jàrjepidevalt ignoreerisin seda tunnet ja ajasin kòik sassis hormoodide sùùks. Kuna see tunne aga ùldse ùle minna ei tahtnud, siis mòtlesin, no proovime siis midagi. Sest vaatamata oma  skeptilisusele, pean tunnistama, et kas nyyd just kòik, aga vàga suure osa oma elu tàhtsatest ostustest olen teinud puhtalt intuitsiooni ajel, ignoreerides mòistlikkust ning kòik on làinud alati tàpselt nii nagu vaja. Samas, ignoreerides intuitsiooni on alati mingi jama kaela tulnud. No nàiteks teadsin ma kooli ajal alati ette millal etteùtlemata tunnikontroll tuleb ja mul vàike tòenàosus see positiivselt làbida. Seega tuli teha poppi. Ning iga kord kui oma sisetunnet eirasin, tulin òhtul koju kahega. Mitte, et see nyyd mingisugune hea nàide elu tàhtsate otsuste kohta oleks. Kuid vàhemalt yks elu tàhtis otsus on mul sisetunnet eirates kùll rappa lainud.

Aga beebist siis. Mulle omale tundus pòhjus selles, et mòòdas on juba rohkem kui seitse kuud ja ma nagu polegi selle beebi peale suurt mòelnud, pole niiòelda tema heaks midagi teinud. Rabelen ja torman ringi, selle asemel, et rahulikult kodus olla, kòhtu silitada ja beebiga rààkida. Nii me siis, mina ja beebi, jòudsime rasedate shiatsu’sse. Ka see, et see kursus yldse aset leidis, tundub pigem saatus kui programeeritud asi. Paar pàeva enne minu otsust polnud kursusest lòhnagi, sest see on mòeldud ainult viimase trimestri rasedatele ja lihtsalt ei olnud osalejaid. Juhendaja olevat juba septembrist saadik plaaninud seda teha, aga  keda polnud olid rasedad. Siis aga àkki, kahe pàeva jooksul, ei tea kust, hakkasid nad tàesti ùksteisest sòltumatult vàlja ilmumuma ja oligi 5-liikmeline grupp koos. Oli see siis nyyd juhus, saatus vòi mis. Kursus on tore, saab natuke vòimelda, rààkida, maswseerida…kòik on vàga spirituaalne, kòik need kùùnlad ja lòhnad. Pàrast on alati nii hea olla, rahulik. Eriti tore on see, et pàrast beebi sùndi teeme aga kursust edasi, siis juba koos beebidega.

Aga vaatamata aja maha vòtmisele ja  shiatsule, ei làinud mul see naljakas tunne ikkagi yle. Natuke (noh, tegelt vist isegi pàris palju) hàiris ka fakt, et meil pole ikka nime. Minu terroriks sai see, et ùks hetk oleme haiglas, laps sùnnib àra ja kuna siin peab ju kohe nimi olemas olema, otsustame kiirelt mingisuguse tàiesti suvalise nime kasuks. Minu jaoks peaks nimi ise kuidagi kuskilt tulema, mitte, et selle leidmiseks nàhakse hirmsat vaeva, kirjutakse nimekirju, loetakse hullunult nimeraamatuid, vaieldakse vòi lausa kakeldakse. Esimese kahega meil nii làkski, nimi lihtsalt tuli. Kolmandaga oleme aga kòike seda muud teinud – kirjutanud nimekirju, lugenud nimeraamatuid, vaielnud, lausa kakelnud esialgu siiski veel mitte. Aga ei mingit nime.

Nùùd aga lòpuks selle jutu point kah. Meil ju sùnnib poiss eks, nagu ma mòni kuu tagasi kuulutasin. Pàris kindlat kinnitust me sellele siiski ei saanud, sest viienda kuu ultrahelis kui tavaliselt sugu kòige paremini nàha on, olid beebil jalad krònksus ja nàha polnud midagi. Meie info pàrines sealt kolmanda kuu lòpu gùnekoloogi kùlastusest, mis aga ei ole veel pàris hea aeg soo kindlaks tegemiseks. Kui nùùd tuli kolmanda ultraheli aeg, siis soovisime kinnitust, et ikka on poiss. Sest see imelik tunne, mis mind juba pikemat aega vaevas, ùtles mulle ka seda, et àkki beebi polegi poiss ja seda ta mulle òelda tahabki. Et lòpetage see poisi nime ùle vaidlemine! Aga kuna Atoga olin ma suht kindel, et mul sùnnib tùdruk ja tuli hoopis nii poiss kui ùldse poiss saab olla, siis ega ma seda oma tunnet niivàga tòsiselt vòtnud. Vahel kùll nii poolnaljaga ùtlesin, et meil siin vòib veel yllatusi oodata, aga samas ise sellesse mitte niivàga uskudes. Jagasin aga tùdrukute riideid laiali ning kogusin poiste riideid vastu. Kolmandas ultrahelis me kah konkreetset kinnitust ei saanud, nabanòòr oli strateegilisele kohale end kerra tòmmanud ja niipalju kui arst sealt nàgi, ytles kùll, et pigem nagu paistaks tùdruk, aga midagi kindlat òelda ei saa.

Eile siis aga oli jàrjekordne gùnekoloogi kùlastus. Gùnekoloog on mul selline, et ega tal màlu suurem asi ole. Ma kàin ta juures juba 4 aastat ja siiamaani olen ma poolakas ning mul on kaks tùtart. Seega, muidugi ta ei màetanud, et ta ise mulle mòned kuud tagasi vàitis, et tulemas on poiss. Kui ta siis jàlle kùsis, et noh keda te siis ootate ja ma ytlesin, et ikka poissi nii nagu ta paar kuud tagasi ise mulle kinnitas, siis tegi arst suured silmad ja ytles, et see pole ju poiss! Palju ònne, saate kolmanda tùdruku!

Et siis siuksed lood. Me siis nyyd hakkame tùdruku nime otsima, aga igaks juhuks peab vist poisi nime ka leidma, sest ma pole enam milleski kindel.