Selleaastase teatrihooaja avasime eriti pidulikult – Tuhkatriinu balletiga Verona  Teatro Filarmonico’s. Ei saa òelda, et see nyyd just lasteballett oleks olnud vòi siis ehk suurematele. Kestis ta ikkagi 2 tundi. Meie làksime sinna Sofiaga, kes on Triinust lausa poolteist aastat noorem. Ato jài issiga koju meesteasju ajama. Ta ikka liiga vàike ja ma pole kindel kui kaua ùks ballett, kus suure tòenàosusega pole yhtegi autot, Ato tàhelepanu kòita suudaks. Ka Triinu ja Sofia suhtes olime eelnevalt suht skeptilised ning vòtsime igaks juhuks odavaimad piletid mis saada olid. Et kui 10 minutit peale algust hakatakse àraminekut nòudma, ei tuleks minutihind vàga ròògatu. Seega istusime kòige kòrgemal ròdul, mis oli tòesti nii kòrge ja jàrsk, et minul kui suurel kòrgusekartjal hakkas pea kergelt ringi kàima.  Vaatamata laealustele kohtadele nàgi sealt siiski ùllatavalt hàsti.

Kui ballett pihta hakkas oli Triinu vàga elevil ning umbes kaks minutit peale algust teatas mulle ròòmsalt kui vàga talle ballett ikka meeldib ja et me peame kindlasti veel tulema. Esimese vaatuse (nii 50 min) vaatasid mòlemad ùllatavalt rahulikult ja huvitunult àra. Vahepeal ùritasin natuke ka sisu seletada, ise end samal ajal kirudes, et muinasjuttu vahetult enne ùle ei olnud lugenud. No nàiteks kui lavale tuli kerjus, siis tembeldasin mina ta hoopis nòiaks.

Vaheajal me kuskile jalutama ei làinud, sest ka Sofia ema on umbes sama rase kui mina ja me nàgime niigi vaeva, et mòòda treppe sinna lae alla jòuda. See oli muidugi viga, oleks ikka pidanud natuke lapsi tuulutama. Kui teine vaatus peale hakkas oli Triinu kohe tùdinenud. Kùsis iga 30 sekundi jàrel kus Tuhkatriinu on ja miks teda laval ei ole. Nùhkis mul kùlje all, ronis sùlle, ohkis, nòudis vett ja pissile ning àraminemist. Sofial on oma vanusele vaatamata endiselt lutipudel (nagu siin seda tihti juhtub) ning tema lihtsalt uneles oma ema sùles, pudel suus ja oli seetòttu suht rahulik. Làksime siis Triinuga natukeseks vàlja tuulutama. Ega midagi seal suurt teha ei olnud kuna teatri kohvik oli etenduse ajal kinni. Marssisime siis kogu selle kilomeetri treppe alla ning siis jàlle ùles, nii et minul juba kàisid kerged tuhud peal. Kerge tuulutus mòjus aga vàrskendavalt ning viimased 20 minutit balletti suutis Triinu seda suht sùvenenult jàlgida. Lòppkokkuvòtteks oli ta sellest ikkagi vàga vaimustuses ja tahaks kohe veel minna, aga mina arvan, et kui just ei ole poole lùhem lasteballett, siis mòned aastad veel ootaks.

Jàrgmisena vòtsime ette midagi lapselikumat – Verona nukuteatri Teatro Filippini. See on selline tòeline lasteteater, no minu maitse jaoks isegi natuke liiga labane. Teatris vòis ikka olla natukenegi glamuuri ja sàra, mitte nagu kùlakino, kus piletikontroll on kampsunis ja teksastes ning lastel seljas dressid. No aga vahet pole, kòige tàhtsam on siiski etendus.

Ka seekord jài Ato koju. Etendus on tàpselt tema une ajal ning natuke vàike on ta àkki ka. Alla kolmestele seal ùhtegi etendust ei ole. Seekordne etendus oli  nukuteater marionettidega, kuigi see on pigem erand kui reegel ning enamasti on siiski nàitlejad laval. Tùki nimi oli Come Pollicino (Nagu Poialpoiss) ning tehti kaks lugu. Kui aus olla, siis mulle omale kumbki lugu ei meeldinud. Aga no ma ei ole ka sihtrùhm eks. Kuigi peab ytlema, et minu arvates polnud ka Triinu suuremas vaimustuses. Miskipàrast arvatakse siin, et kui tegu on lasteetendusega, siis kindlasti peab lapsi kogu aega naerma ajama ja lapsi lòbustab ainult see, kui keegi kas kukub vòi saab kaikaga pàhe. Teises loos làks asi lausa kàest kui teksti sisse tulid ka mingid pissi ja kaka naljad…ma olin ikka pàris shokeeritud. Aga lapsed tòesti naersid, osad siis. Triinu mitte, tema yks hetk ytles, et talle ei meeldi. Mille ùle oli mul vàga hea meel. Mu 4 -aastane saab aru mis on nali ja mis on lihtsalt nòmedus.Ka eelmine aasta piirdus meie teatriskàik kolme korraga just seetòttu, et etendused olid minu arvates liiga nòmedad ja labased. Aga see oli teine teater ja teine koht. Praeguselt ma ootasin enamat.

Kokkuvòtteks Triinule jàllegi meeldis ja àra minnes nòudis, et me ikka veel siia tuleksime. Kuna tegu oli kùlalisetendusega, siis vòib-olla oli see lihtsalt ebaònn ja jàrgmised etendused on paremad. Vòi siis pean oma kriteeriume natuke kohendama ja ootuseid mitte nii kòrgele kruvima. Aga dressipùkse me teatrisse jalga ikkagi ei pane!