Ato on meil tòsine memmekas. No ikka nii memmekas kohe kui memmekas saab ùks itaallasest poisslaps olla. Kui aga segada memmekus kaheaastase ealiste iseàrasustega, saab eriti karmi komplekti.

Nàiteks:

Ato kukub ja hakkab nutma. Ei midagi hullu, verd ei jookse, muhkugi pole, nutt rohkem selline tàhelepanunòudmise nutt. Issi làheb juurde, vòtab sùlle (tegelikult ùritab vòtta) ja ùritab lohutada. Selle asemel, et issi pakutud lohutust nautida, vingerdab Ato vihaselt end sùlest maha, kònnib kukkumiskohale tagasi, heidab sinna maha ja nòuab emmet!

Issi ùritab Atot autosse saada. Sama lugu. Ainult emme vòib autoukse lahti teha, rààkimata rihmade kinnipanemisest. Pusib ennast jàllegi autotoolist vàlja, lòòb ukse vihaselt kinni ja nòuab emmet.

Muidugi kàivad siia juurde ka tavalised emme peab kallama mahla, emme peab panema riidesse ja otseloomulikult, òòsel àrgates kòlbab ainult emme.

Midagi sarnast tegi kaheaastane Triinu issiga, kuigi mitte nii dramaatiliselt. Kùll mul oli siis kerge elu. Vòi noh, mul oli siis muidugi juba Ato ja Triinu issilembus oli vàga abiks. Mulle see vàga meeldis ja ei tundunud ùldsegi niivàga karm. Issi vist samas nii ei mòelnud. Nùùd saan aga mina kòik kuhjaga tagasi.