Triinu ja Ato màngivad perekonda.

Triinu: "Ato, teeme nii, et mina olen emme ja sina oled issi." Beebinukk on laps.

Ato protesteerivalt: "Io emme!" (Mina emme)

Triinu vaadates mulle nòutult otsa: "Aga mina olen ju trùgruk?!"

Ato veelgi kindlamalt: "IO EMME!"

"Aga teeme siis nii, et on kaks emmet!", on Triinu ròòmus, et leidis lahenduse.

WIN-WIN situatsioon ja moodne perekond.

Yldiselt on ikka tore, et on kaks last. Màngimise aspektist vòiks neid isegi rohkem olla. (Ja hektel mitte selles mòttes, et emme saab siis rahulikult diivanil lòsutada ja naistekat lugeda.) Eriti tore, et on poiss ja tùdruk. Just sellised "tùùpilised", et tùdruk on kiisud, jànkud, roosa ja lilled ning poiss on autod, traktor, pall ja klotsid. Nii nad tàiendavad ùksteist ja elu ei muutu liiga ùhekùlgseks. Kui nyyd kujutada ette, et mul oleks kaks sellist poiss-poissi nagu on Ato, siis kohe kindlasti kàiks ainult yks autodega pòristamine, pulkadega vehkimine ja mòòda elamist ringi tormlemine. Kindlasti ei màngitaks kellaviieteed lillelise nukuserviisiga vòi ei àiutataks hellalt beebinukku magama ega màngitaks nukumajaga. Sest meil lihtsalt ei olekski neid mànge siin olemas. Muidugi vòiks moodne ema ka poisile màngubeebi osta, aga minu arvamus on see, et kui ikka eeskuju ees ei ole (sest tòeline eeskuju ja autoriteet on ikka teine laps, ema ja isa ei pààse ligilàhedalegi) , siis see nukk sinna mànguasjakasti mòmmide alla vedelema jààbki. Sest ega Triinul oli enne Ato sùndi juba mòni auto, aga kas ta nendega màngis, muidugi mitte. Isegi kui me suured proovisime ette nàidata, ei vòtnud ta ikkagi vedu. Alles Ato oli see, kes Triinu autodega màngima òpetas. Kuigi Triinu màngud on ikkagi vàga tùdrukulikud, nàiteks màngib ta lasteaeda – suur auto on kasvataja ja vàikesed on lapsed. Yks kord olen teda siiski tabanud màngimast ka liiklusummikut. Vastupidiselt on Ato òppinud Triinult, et ka autod làhevad magama (autod pannakse kenasti kùljele ja tekk peale ka) ja sùùa nad tahavad ka.

Meil ongi kuidagi làinud niimoodi, et kòik need màngud, mis Triinut ei ole huvitanud ja jàànud temast puutumata, on Ato poolt ribadeks màngitud. Siia kuuluvad igasugused klotsid ja kuubikud ning ka puzzled. Triinu on alles nùùd hakanud puzzlede vastu tòelist huvi ùles nàitama, minu arvates jàllegi sellepàrast, et Ato ees màngib. Kaheaastane Triinu pani puzzlet ainult siis kokku kui temaga koos maha istusin ja siis praktiliselt ise selle kokku panin. Huvi jàtkus umbes yheks korraks. Ato aga ei vaja mingit abi. Pole yhegi puzzlega mina temaga koos istunud. Tema vòtab ise kapist ja siis pusserdab. Juba 1,5 aastaselt olid tal omad puzzled mis kokku sai. Klotsidest huvitasid Triinut ainult need tàhed, mis seal peal olid. Ja tal oligi kaheaastaselt suur hulk neist selged. Ka Atole meeldib tàhtedele osutada, kuid mingit reeglipàra selles ei ole. Emme tàht vòib olla E, kuid samahàsti ka U, G, K vòi R. Kui siis ùritad vastu vaielda, et R ikka emme tàht ei ole, saab vàga kurjaks. Tema jaoks on klotsid ikka torni ehitamiseks.

Vahest on meil ùhelapsepàevad. Need on vajalikud nii mulle kui lastele ka. Et oleks Triinul Atovaba ja Atol Triinuvaba pàev. Siis làheb yks vanaema juurde ja teine on kodus. Mùstiline kui erinevad on lapsed kui nad on ùksi. Kui Triinut ma veel sellises olukorras tean, sest pàris alguses ju Atot polnud ja kaks tundi pàevas Ato une ajal on ka Triinu nagu ùksik laps, siis Ato on ju alati olnud koos Triinuga. Pole vist vaja mainida kui head on lapsed ùksinda. Eriti paneb mind imestama Ato. Kas see rahulikult liikuv, nurgas nokitsev, normaalse hààlega rààkiv laps on ikka minu laps?! Kas tal tòesti ei ole terve pàev kordagi jonni ja frustratsiooni peale tulnud?!  Igapàevane Ato jookseb, tormleb, mòirgab, vehib, jonnib, nòuab, naerab, hùpleb, tantsib ja jonnib ja jonnib ja jonnib. Triinu aga ùksida olles hakkab igavlema. Temaga pead siis kindlasti kuhugi kodust àra minema, sest kodus kùsib ta iga viie minuti tagant Ato jàrgi. Yhest sellisest pàevast tàiesti piisab. Kòigile. Yhe lapsega on kyll rahulikum, kisa ja frustratsiooni on oluliselt vàhem, aga ka igavam. Sellest perioodist kui Triinu oli kuskil kahene ja Ato polnud veel arvestatav màngukaaslane, màletan neid pikki ja uimaseid òhtuid, kui kòik oli zen ja rahulik, vaatasime aga raamatuid ja tegime rahulikke mànge ning mina nàgin kurja vaeva, et pòrandale magama ei jààks. Yksik laps ju tahab, et temaga tegeldaks. No natuke màngib ise kah, aga kauaks siis seda on. Kahega pole mul veel ykski òhtu mingit zeni siin tekkinud, kaugel sellest. Aga igav ka ei hakka, magamajààmisest rààkimata. Ning ei pea pidevalt màngima, saan olla lihtsalt ema ja olukorda kòrvalt jàlgida.

Nagu arvata vòibki, màngivad nad aina rohkem koos. Enamasti on màngujuht Triinu. Mòistetav kah, ikkagi suurem ja ma kahtlen kas Ato oma sònavaraga suudaks hetkel màngujuhi rolli vàlja vedada. Et siis Triinu annab juhtnòòrid: "Ato, tahad minuga màngida? Vaata, nùùd làhme sinna ja teeme nii!" ja Ato vastab "Ehh", mis tàhendab jah ja tatsab òele jàrgi. Vahel làhevad Triinu màngud Ato jaoks liiga keeruliseks, siis tehakse mòni màng Ato "tasemel". "Ato, làhme hùppame emme voodis!, Ato, jookseme!, Ato, tule roni siia diivani ààrele ja siis kukume!, Ato, mòllame!" jne. Kui poleks Atot, jààks Triinu fùùsiline liikuvus vist kùll rahuldamata. Ja ka vastupidi. Yksik laps vaevalt et hullunult mòòda tuba jookseb, kui ta just hùperaktiivne ei ole. Ka mànguvàljakul saan ma rahulikult pargipingil pilvi vahtida, neil omad màngud ja jooksmised ka seal.

Et kòik liiga roosiline ei paistaks, paneks siia ka natuke neid frustratsioonitekitajaid. Atole tekitavad meelehàrmi Triinu kurjad sònad ja see kui Triinu tema eest midagi kiirema ja osavamana àra teeb. Nàiteks jookseb òues kiiremini vòi siis jookseb Atost ette ja vòtab ise kapist selle mahla mida tahtis Ato vòtta. Vahest hakkab Triinu Atoga kàrkima "EI, sina seda ei saa!!" kohe kurja ja koleda hààlega. Siis tuleb Ato suure nutuga mulle kaebama. Vahel Triinu kiusab Atot, vòtab sihilikult Ato auto àra ja siis nagu kogemata "satub"sellega Ato ette. Et no àkki Ato ei màrganud, et ta àra vòttis. Triinule teeb meelehàrmi kui Ato màngib mòne Triinu eriti personaalse mànguasjaga (mis aga samas ei ole nii personaalne, et oleks Atole keelatud. Need on veel eraldi) vòi kui Ato oma mòlluhoos annab nii mòòdaminnes Triinule tou. Need toud on mònikord sihilikult ja mònikord kogemata. Ega need valusad ei ole, seda on aru saada, kuigi Triinu hàdakisa vòiks vastupidist vàita. See on rohkem see kisa, et kas te ikka màrkasite milline ylekohus siin aset leidis?!! Karistage kohe sùùdlasi!! Ato teab vàga hàsti, et lùùa ei tohi ja peale toud ta juba ootab, et temaga riieldaks, et siis kiirelt lepitusmusi andma joosta. Ato jaoks keelatud mànguasjad on Triinu jànesed. Ja neid Ato ei puudu kah. Meie arvates mòlema jaoks màngimiseks, kuid Triinu arvates mitte, on teeserviis. See sai spetsiaalselt kingitud, et saaks KOOS màngida. Tasse ja taldrikuid jàtkub kòigile, isegi màngukùpsised on olemas. Kuid Triinu nii ei arva. Kui Ato teeserviisi vàlja kisub, siis Triinu seisab kòrval, silmad veekalkvel ja kannatab. Sest ma ei luba tal Atolt mànguasja àra vòtta ka. Kui ùritan teda Atoga koos màngima meelitada, ei tule, teatab, et see on kole màng ja mina olen kole ja Ato on ka kole. Nii kui Ato hetkeks teeserviisilt pilgu pòòrab, pakib Triinu selle helikiirusel kokku ja viib kappi tagasi. Ega ta ise ka sellega ei màngi, kasvòi olen ise ilma, peaasi, et teised ei saa! Kusjuures teeserviise on kaks ja mòlemaga on sama seis. Seeg on mul nyyd plaan osta Atole tema isiklik teeserviis, sest talle tòesti meeldib see màng. Ehk siis Ato serviisiga hakkab ka Triinu temaga koos màngima.

Kommentaarid:

23/03/2010 Riina Riina
Nii armas jutt, et hakka või kohe järgmist sünnitama. Ka meie poeg armastab kohvitamist mängida – lööb hoolega lina lahti, katab laua ära ja üldiselt ei saa keegi meie juurde tulla ega meie juurest lahkuda, kui pole korralikult kohvi joonud. Suhkruga ja puha :-)
Mulle meeldib väga ka see ühelapsepäeva idee.

24/03/2010 Külli Voit
Pead siis kohe ruttu tegema hakkama, muidu tulev vahe liiga suur ja siis suur oht, et ei màngigi koos. 🙂