Ato teise sùnnipàeva kandis oli mul plaanis ka vàike vahekokkuvòte teha. Nyyd on mòòdas juba yle kahe kuu ja ei ole ma kuhugi jòudnud. No tegelt pole hullu, ega siin suuri muutusi selle ajaga toimunud ole.

 

Kahene Ato on yks paras tyyp. Kui nii vòib lapse kohta òelda.  Tema kòige tùùpilisem olek on ringitormlev ja mòirgav. Jah, ta endiselt mòirgab. See vist tundub, et ongi tema eripàra ja ei kao see kuhugi. Tavaliselt ta ei kònni ega jookse, vaid ta galopeerib ja kindlasti on tal mingi pulk vòi asi kàes, millega siis samal ajal vehib. Need on tema hùsteeriliselt ròòmsad momendid. Tal ongi emotsioonid vàga tugevad.

Kui Ato parajasti ringi ei kargle, siis màngib ta oma autodega. Need on need rahulikumad momendid. Kòige tùùpilisem automàng on selline kus autod rivistatakse kuhugi ùles ja seal ei tohi siis neid keegi puutuda ega àra tòsta. Nàiteks diivani ààrele niimoodi, et keegi sinna istuda ei saa, sest kohe mòni auto pudeneb. Vòi sòògilauale, nii et taldrikuid ja tasse sinna kuidagi enam ei mahuta. Kui siis keegi peaks julgema tema autosid nihutada, saab nàha jàrgmist emotsiooni – vihast ja kurja Atot. Siis ta tuleb rusikas pùsti, vihaselt mòirates ja virutab sulle kintsu, samal ajal làbi nutu ja viha PàHH EMME!!!! kisades. Yldiselt vòib ta vàga tùhja asja pàrast uskumatult vihaseks saada. Nàiteks leiab Ato, et tema peaks saama selle punase tassi, millest parasjagu joob Triinu. Mitte miski muu ei sobi ja lendab laia kaarega pòrandale, ise samal ajal nutab ja ròògib. See vist kàib sinna kohutava kahese kàitumismalli alla, mis aja jooksul leebub ning (vàhemalt ma loodan) ei ole tegemist eriti kangekaelse eksemplariga. Minu jaoks on see kòik uus ja huvitav (ehh…vòib olla mitte niivàga huvitav) kogemus, sest Triinul ju kohtavat kahest peale ei tulnudki. Tema hakkas alles kolmeselt jonnima ja need olid hoopis teistsugused jonnid.

Kuna mina olen kuri emme, siis muidugi Ato ei saa seda, mida ta karjudes ja jalgu trampides nòuab. Ja ta tòesti trambibki jalgu selle sòna kòige otsesemas mòttes ning viskub dramaatiliselt vaibale vòi diivanile, et siis rullida ja nutta oma maailmavalu vàlja.

( ja ega Ato ainult autodega màngi. Aga màngimisest ma kirjutan eraldi. Nyyd sai lubadus antud. )

 

Prrrrrrrmmm…..ainult poisid oskavad niimoodi autodega màngida.

Kui jonnid on jonnitud, saame jàlle hea Ato tagasi. Hea Ato on iga ema salasoov. Et oleks tasakaal. Sest peale tema jonnituure lihtsalt peab tulema midagi eriti positiivset, muidu ju vaene ema annaks otsad. Siis tulevad suured ja màrjad musid, veel suuremad ja kòvemad kallid, lasteaias suure naeratuse ja ròòmuga sùlle jooksmine (hea vastand Triinu tavapàrasele altkulmu pilgule). Hea Ato paneb sind tundma, et just sina oledki see maailma parim ema ja kòige tàhtsam inimene maamuna peal. Ei, tàhtsuselt teine siiski, esimene on ikka Ato ise.

 

Lasteaiaga làheb Atol vàga hàsti. Kuna tema jaoks on kòige tàhtsam rutiin ja rutiini hulka kàib see, et hommikul pannakse jope selga ja minnakse issiga koos lasteaeda, siis pole tal vist kunagi tulnud mòtetki, et vòiks teistmoodi olla. Et àkki vòiks koju jààda. Triinu kontrollib iga hommik, et mis me tàna teeme. Tema kùsimus kòlab kùll “Mis me teeme òhtul?”, sest need olevikud ja tulevikud on endiselt veel sassis. Ta ei ole kyll lasteaeda minemise vastu, kuid siiski eelistaks midagi teistsugust teha, sest lasteaias kàiakse ju kogu aeg.

Lasteaias on Ato kullatùkk. Nagu igal pool kodust vàljas. Ka vanavanemate juures. Oma ylevoolavat ròòmsameelsust nàitab Ato ka vòòrastele, seega on temast saanud yks kasvatajate lemmikuid. Sest no eks kasvatajad on ka inimesed ja on ju tore kui rasket tòòd tasustab vahetevahel yks vàike pònn, kes lihtsalt jookseb juurde ja kallistab ning jagab lahkelt musisid. Kasvandikuna on ta ka kerge laps, seal ta ei jonni ega nuta, kedagi ei hammusta ega lòò, kàib vist ainukesena rùhmast potil, sòòb hàsti ja ise, no mis sa veel saada tahad.

Otsi, otsi kus on pudru… See oli tegelikult erandlik hommik, tavaliselt ikka yle kahe-kolme, no ùle viie auto kindlasti pudru ymber ei ole.

 

 Kui Triinu oli selles vanuses kindlasti issi laps (issi pani magama, issi sùles, issi lohutas, issi, issi, issi), siis Ato on emme laps. Kòige jonnisem ongi Ato siis, kui issi on làheduses. Tòenàoliselt mitte niivòrd issi sùù tòttu, vaid mina olen see kes ùritab Atot nii teadlikult kui alateadlikult issi rùppe sokutada. Et natukenegi Atovabadust saada. Ja no ega Ato ole loll, hakkab kohe protestima. Emme peab màngima, emme peab piima valama, emme peab panema magama ja kohe kindlasti vòib ainult emme lohutada. Ainus, mida nòutakse issilt, on òues sùles tassimine.  Sest seda mina lihtsalt ei tee, kui just ei ole ekstreemolukord (eriti vàsinud vòi nàljane laps nàiteks).

 

Rààkimisega on nii nagu on. No hea on kui tuleb yks sòna nàdalas. Viimane sòna on Olà! Et siis lausa kolmas keel. Ega kyll kyllale liiga tee. Lasteaias on yks kasvataja hispaanlanna ning neil on seal ùks kala akvaariumis, kelle nimi on Pedro ja kes on vàidetavalt ka hispaanlane. Olà Pedro! òpivad siis kaheaastased hispaania keelt.

Peale hispaania keele on juurde tulnud Io (mina) ja see on vàga-vàga-vàga aktiivselt kasutuses. Siis on uus sòna juuta (aiuta ehk aita). Emme juuta io oleks yks nàide Ato rààkimisest.

 

Ka Triinu ùritab Atole sònu òpetada.

Triinu: “Ato ytle:  coo-cii-nell-la!” (lee-pa-triii-nuu!)

Ato: “Auto.”

Yhe sònaga Triinul isegi oli edu. Ato nimetas Triinu Hello Kitty’sid ninnideks ja see ei sobinud Triinule kuidagi.

Triinu: “Ato, ytle Kitt-tii!”

Ato: “Nin-nni.”

Triinu: “Ei Ato, Kitt-tii!”

Ato: “Tit-tii!”

Noh ja nyyd ongi siis Kitty’d Titti’d.

 

Vahel kordab Ato kogemata igasuguseid sònu, aga siis justkui ise ka ehmatab, et kas ta tòesti ytles seda ja rohkem igaks juhuks ei korda. Aga suheldud saab ta vàga hàsti ja no eks tal on tema jaoks tàhtsad sònad kòik selged, milleks asja keeruliseks ajada oleks Ato loogika, ma arvan.

 

Fùsioloogiast siis niipalju, et peale aastast vaheaega tulid Atol ka viimased hambad. Jàllegi kòik neli korraga, nagu traditsiooniks juba saanud. Nyyd on siis selle asjaga ùhel pool.

Pikkust on Atol praegu 93cm ja kaalu nii 15kg.

Kommentaarid:

04/03/2010 TädiMari .
Küll on vägev poiss! Ikka korralik! Poiss mis poiss nohh!!!
Ja küll on iseloomu :)
Vägev!
Mulle meeldivad Iseloomuga inimesed!