Lòikasime Atol jàlle juuksed àra. Oli teine juba, nagu ùtleb issi, idaeurooplase nàgu. See vist tàhendab seda kui soeng on totaalselt vàlja kasvanud, vist. Ega ma tàpselt tea. Igal juhul mòjub Atole juukselòikus alati positiivselt (vòi noh, need kaks korda, mis lòigatud on). Vàhe sellest, et ta nàeb kohe palju suurem ja vanem vàlja, ka kàitumine oleks nagu pàevapealt suuremale lapsele omaseks saanud.

 – Ato kàib nùùd ùksi, ilma meie turvamiseta, meie surmakeerdtrepist ùles ja alla. Eks ta kàis sealt juba ammu, meie lihtsalt ise ei julgenud pàris ùksi lasta, aga nùùd lùhikeste juustega tundus kohe nii suur laps, et vòib minna kùll. Kohe elu rahulikum jàlle, ei ole seda vingumist, et tahan just nùùd ùles ja just nùùd alla. Nùùd ùtleme Atole, mine aga ja Ato làhebki, toimetab oma toimetamised àra ja tuleb alla tagasi. Esimesed korrad oli ta vàga ùllatunud, et kas tòesti lastakse ùksi, isegi ei tahtnud eriti minna.

– Kui esimesed 10 pàeva làksid lasteaias libedalt, siis viimased nàdalad on olnud natuke nutused. Vòi siis òigemini hommikud, see ùleandmise moment. Ei olnud ta ùldse nòus sellega, et ma àra làhen. Lasteaeda minek oli kòik okei, riiete vahetamine ka, Triinu oma rùhma saatmine ka, aga nii kui tema rùhma uksele làhenesimine, klammerdus sùlle ja hakkas nutma. Sees nuttis edasi, kuigi làks ise kasvataja sùlle, umbes nii, et ma tean kùll mis nùùd tuleb ja mulle ùldse ei meeldi, aga kui peab siis peab. Mul oli muidugi sùda raske kui tina ja ikka mitu korda mòtlesin, kas ikka on vaja seda lasteaeda. Samas, jàrgi minnes on ta alati ròòmus ja rahulik, kasvatajate sònul on ta selline terve pàeva ja pidevat olema hoopis kergemini kohanduv laps kui oli seda Triinu. Mis tuli mulle paraja ùllatusena, sest Triinu ùldse ei nutnud, aga nùùd siis selgus, et ta olevat jàànud tihtipeale norutama ja kasvatajad pidid tal niiòelda tuju tòstma. Ma olen muidugi natuke pettunud, et ma seda alles nùùd kuulen, aga juu siis ei olnud midagi nii dramaatilist, et oleks pidanud ette kandma. Eks iga laps reageerib omamoodi. Ato ongi selline, kellel on emotsioonid paremini nàha – kui on ròòmus, siis ikka on nàha ja kuulda ja kui on midagi pahasti, ei jàà ka see kellegil nàgemata vòi kuulmata. Triinu on aga selle koha pealt kinnisem ja mida vòòram koht ja vòòramad inimesed, seda kinnisem on. Hoiab kòik enda sees ja kuskil siis plahvatab. Aga siis Atost. Seda hommikust nuttu jàtkus ka ainult mòneks minutiks, kui sedagi. Seda ma muidugi teadsin ka ise, sest ega ma ju ei làinud kohe àra, vaid luurasin ukse taga, kuni vaikus majja tuli. Siis me vahetasime taktikat ja lasteaeda hakkas viima issi. Esimene kord oli sama mis minuga, aga jàrgmine kord juba vàhem ja nùùd ainult lehvitab ja suundub màngima.

– Eile tuli  Ato esimest korda huulilt konkreetne ja vastuvaidlemist mittesalliv MIO!

– ja viimasena…..Ato sai pudelivabaks. Eks see pudel oli tegelt juba tùkk aega rohkem meie mugavus kui vajadus. Piima ei saanud ta sealt enam pool aastat vòi rohkemgi ja vett kah ainult enne magamaminekut ning ka òòsel kui vaja. Nii lihtne oli anda talle see veepudel pihku ja magamajààmisega rahu majas. Samuti òòsel, hea kiire lahendus ja ei pidanud muretsema, et làrmilòòv Ato Triinu ùles ajab. Kuigi peab ùtlema, et vàikelapse uni on ikka hàmmastav, Triinu on maha maganud nii mònedki Ato òised trallid, nii et isegi kùlge ei keera. Kuid viimasel ajal hakkas tunduma, et see pudel on pigem kahjuks kui kasuks. Kuna ta on ju ikka suur ja tugev poiss, siis imes selle pideli paari minutiga tùhjaks ja nòudis uut. Veel ka òòsel uus ja nii oligi iga hommik màhe ùle ààre ajanud ja tiik voodis. Kahtlustan, et just see màrg olemine teda tihti òòsel ùles ajaski, mitte aga suur pudelivajadus. Nii siis juhtus ùks òhtu nii, et pudel kadus àra. Valmistusin kòige hullemaks ja natuke hull oligi, aga ainult natuke. Istusin pimedas toas Ato voodi kòrval, Ato korrutas voodist  – acqua, mina vastu – ei ole. Acqua – ei ole, acqua – ei ole, acqua – ei ole. Vahepeal oli kurjem, vahepeal lihtsalt korrutas. Korra làks pàris kurjaks ja pidin sùlle vòtma. Kàisime siis aknast kuud vaatamas, et kurbus ùle làheks, laulsin mòmmilaulu, Ato kùll jorises kui ta voodisse panin, aga magama ta sinna jài. Pàevase unega oli natuke raskem, aga hakkama saime ja eile òhtul ta isegi enam ei kùsinud vett. Ja noh, ùllatus, ùllatus, muidugi magab ta nùùd palju paremini. Kuigi òòsel àrkas korra, piisas ùhest kallistusest ja uuesti magama jàigi.

Kommentaarid:

03/11/2009 Külli Voit
– nàed, ja ikka làheb midagi meelest….Ato hakkas ju kala sòòma! Umbes aasta otsa panen talle lolli jàrjekindlusega keskmiselt kaks korda nàdalas kala nina alla ja siiamaani on ta selle kas puutumata jàtnud vòi kogemata suhu sattunud tùki peale òòkima hakanud. Eile aga pani suure tùki kùpsetatud lòhet pintslisse ja ei teinud teist nàgugi. Juba paar pàeva tagasi oli lasteaia menùùs kala ning Ato taha kirjutatud – tutto. Ehk siis sòi kòik àra. Ma arvasin, et juu nad eksisid lapsega, aga ùle tàpsustama ka ei hakanud. Nii,e t mine tea, àkki oligi Ato see kalasòòja.