Üldiselt Triinu kade ei ole. Kohe üldse ei olnud ta kade kuni viimase ajani. Ei võta tema teiselt lapselt mänguasja käest. Kui aga temalt midagi ära kistakse, siis siiani andis ilma protestita ja otsis omale uue. Targem annab järele, eks. Praeguseks on see tarkus, kas ealistel põhjustel või lasteaia mõjutustel, hääbuma hakanud ja nüüd ta oma asja niisama kergelt käest ei anna. Eks seal lasteaias võetakse pidevalt asju ära ja küllap siis sai ka Triinul lõpuks kannatus otsa. Kui keegi on talt midagi ära võtnud, siis käib teisel sabas ja nõuab, omal pettumusnoot hääles, asja tagasi. Kõlab umbes nii – „Dai, anche Tiinu pocchino kälu! Dai!“ Kuid teiselt jõuga ära võtma ikkagi ei lähe.

Kui küsida, annab oma kommist või jäätisest heameelega ampsu (saate aru, ma räägin jäätisest ja kommist!!). Head kraami jagab kõigile, ise loeb juurde – uno mamma, uno papa, uno Tiinu jne. Vahel harva teatab mõne täiesti suvalise asja puhul, et see on nüüd Mio!, aga unustab siis ise selle suht ruttu.

Natuke teine lugu on armukadedusega. Ega sellest teise lapse sündides pääsu vist ole, kuigi alguses tundus, et nagu polegi probleemi. Natuke ikka trügis sülle just siis kui Renato seal oli, aga suht vähe siiski. Eks alguses Renato ju ka magas palju ja Triinuga sai palju koos oldud. Nii nagu vanasti. Aga Renato ju kah kasvab ja kaua ta ikka päevad läbi magada jaksab, vaja ju ka üleval olla.

Triinu on üldiselt Renatoga sõbralik, ikka käib talle pai tegemas ja vahel räägivad isegi juttu. Vehib tal mänguasjadega nina all ja pikutab temaga koos vaibal. Vahel küsib Renatolt „Voi venile in blaccio, si?“ ja ise vastab „Si!“. Ehk siis see tähendab seda, et tema tahab Renatot sülle võtta, mis Ato sest arvab, pole tegelikult oluline.

Kuid kõigele sellele vaatamata on üldine huvi venna vastu siiski oluliselt vähenenud. Näiteks ei eruta teda enam Renato mähkmevahetus või vannitamine. Enne ta ikka kõõlus pidevalt seal vannitoas. Tõeline pahaloom tuleb aga välja kui Ato kas sööb või nutab. Siis on Triinul kohe vaja näiteks mahla või sülle või ükskõik mida, kus on vajalik minu osalus.

Triinu on olnud kogu aeg issi laps. Mitte et emme üldse ei kõlvanud, aga noh, issi oli ikka väga tähtis. Mul polnud selle vastu midagi, saigi natuke hinge tõmmata. Eriti tore oli see öösiti kui Triinu ärgates issit nõudis.  Nüüd aga, esimest korda ajaloo jooksul, olen äkki mina kõige olulisem. Pidevalt on mul üks väike ahv jala küljes kes teatab, et tema on väike tibu ja emme on kalli, ehk siis võta mind nüüd sülle. Ja kuna ta ju ongi nii kallis väike tibu, siis saabki ta täpselt nii palju sülle kui soovib ja võimalik on.

Aga vàhemasti Linnu armukadedusega pole seekord mingeid probleeme. Seda lihtsalt ei ole. Juu ta on harjunud, et mingi teatud intervalli tagant tited majja ilmuvad.