Täna tuli Triinu esimest korda ise omal jalal lasteaiast koju. Siiani olen talle ikka käruga vastu läinud. Täna aga vihma sadas, oli vastikult külm ja ma ei suutnud välja mõelda kuidas minna käruga nii, et mõlemad lapsed oleksid kuivas ja soojas. Muidu ma käin kahelapse käruga, Triinu ees ja Renato taga, aga sellel pole kilet, seega jäi ära. Teine variant on Renato linaga kõhule ja väike käru Triinule. Proovisin siis alguses niimoodi minna. Ühe käega lükkasin käru ja teises vihmavari ning kuidagi pidin hoidma ka Renato pead, sest ta ei olnud nõus jope sees olema, vaid oli vaja välja vaadata. Läksin 10 meetrit ja keerasin otsa ringi. Kuidagi käsi oli vähe ja tagasitulek oleks ka ülesmäge ning koormaga olnud. Võtsin hoopis Triinule tema vihmavarju kaasa. Selle pidin lõpuks ikkagi ise tagasi tassima, aga noh, see selleks. Triinu aga marssis kogu tee vapralt ise, hoidis isegi korralikult käest kinni. Oli ainult kolm aeglustuspunkti – sild, mille pragudest oli vaja vaadata all voolavat vett; pood, kust nõuti kommi ning kohvik, kust nõuti jäätist. Peatuse tegime siiski ainult sillal. Paar korda küsis ikka sülle ka, sest püksid olid alt märjaks läinud ja see märg vastu jalgu häiris teda. Alles koduukse ees tekkis korraks kriis. Meil on siin kohe üle tee üks trattoria kus jõlgub alati üks tädi. Ta on väga sõbralik kuid alati natuke vintis. Tädi tahab alati lapsi näha ja Triinuga juttu rääkida. Kui ta hoiab end ohutus kauguses, siis Triinu isegi räägib temaga, kuid täna ärkas tädis ematunne ja ta otsustas salvrätikuga Triinu tatist nina pühkida. Kui see natuke taaruv kogu siisTriinu näole lähenes, hakkas ta korralikult röökima. Mis oli ka arusaadav. Et rikkus meie ilusa vihmase jalutuskäigu ära.
Kommentaarid:
16/04/2008 Annumannu Post
Vàga tuttav tunne jàlle.Me jalutame ka vihmase ilmaga, kàru kogub koridoris tolmu.Meie pliks on vihmavarju friik ja ei anna seda hetkekski kàest.Viimasel ajal on kòik linna tiirud ilma kàruta olnud.Kui vàga kiiret pole, siis miks mitte:).Peale vihmavarju on veel olemas need keebid, mis on tegelikult ùsna asjalikud ja tibuvihmaga ajavad asja hàsti àra.Ja sellele tàdikesele vòid òelda, et ega see kes pudeli veini àra joob pole veel veinisòber, vaid jooooooodik!!!:D
19/04/2008 Külli Voit
Ma olen Triinuga koos õppinud normaalselt jalutama. Vanasti ma ei osanud, tormasin ühest kohast teise. Isegi koeraga ei osanud normaalselt jalutada. Kui läksin tunniks välja, siis suutsin poolele linnale tiiru peale teha. Triinuga vaatame naabri kassi, sipelgat kõnnitee praos, korjame võililli, kive ja Triinu korjaks ka kõik sodi mis teele jääb, istume trepiastmetel (Triinu istub), siis lähme paar meetrit tagasi, lihtsalt niisama. Hästi on kui oma tänavast välja saame.
19/04/2008 Annumannu Post
Ega imestada pole kui tunniga pool linna làbi marsid.Vaata kui pikk sa oled:D.Meil on samuti nii, et isegi olematud asjad uuritakse làbi ja kui ma tagant ei utsitaks, siis vist maja eest kaugemale ei saakski.Aga eks peab ennast nùùd rahulikuks ja kannatlikuks harjutama:)