Mina rààgin Triinuga eesti keeles, Paolo itaalia keeles. Nii nagu peab, et mòlemad keeled korralikult ja puhtalt selgeks saaksid. Itaalia keelt yritan vàltida, sest, no mis seal salata, rààgin ju endiselt vigadega ja aksendist ei tasu yldse juttu teha. Vahel muidugi lipsab ka mòni fraas itaalia keeles, eriti kui kambas ka mòni itaallane, aga yritan seda vàltida ja Triinuga kahekesi olles rààgime ikka eesti keeles. Paolol seda probleemi ei ole, sest ta ju eesti keelt ei oska. Kuigi E-Nagu Eesti tolmleb riiulil. Mida ma aga kuulen yks hommik kui Paolo mul pòònata lasi ja Triinuga ise tegeles – Dov’è notsu?, Kus on kass?, Musikas ja kalas on punased (tòlk. maasikas ja kalad)…jne. Kòik muidugi superpuise itaalia aksendiga. Paolo luges Triinuga eestikeelseid raamatuid. Igati tervitav nàhtus tegelikult, sest nii saab ka  Paolo natuke eesti keelt suhu, iseasi muidugi kas ta selle oskusega ka tàiskasvanutega vestlust arendada suudab. Kuid mis saab Triinu eesti keelest niimoodi?!

Kommentaarid:

23/03/2007 Lilian Pipar
Ohh, kui vahva! Laur Matthias käib ju vahel minuga koolis kaasas ja veedab siis 1,5 tundi keeltemajas lastetoas. Seal on tal mänguseltsiliseks kakskeelne Mattias (minu poisist 1 kuu vanem). Mattiase issi on inglane ja emme eestlane. Esimesel korral, kui andsin lastele banaani, ütles Mattiase issi oma pojale:”Mattias, say thank you!” ja Mattias keeras end minu poole:”Aitähh!” Vot! Olin tõsiselt üllatunud, esiteks oli kiire otsetõlge ja teiseks – minu poiss on ükskeelne ega räägi ka nii hästi…
Igaljuhul vapustus oli väga meeldiv!!! Nii et kakskeelsus pakub nii mõndagi üllatust!