Tag Archives: kool

Raamat

Triinu esimene làbiloetud raamat.

Eks ta on ennegi yhtteist lugenud, aga see oli rohkem selline jupike siit ja jupike sealt. Selle raamatu tòi ta koolist,  teine klass olevat pàrandanud nende klassile hulga raamatuid. Lugemiseks anti 15 pàeva, Triinul oli see jàrgmise pàeva òhtuks làbi. Kàis kaks pàeva sòna otseses mòttes nina raamatus. Isegi òues oli vaja raamatut lugeda. Ise oli nii elevil ja òhinas ning muudkui korrutas, kuidas talle ikka meeldib lugeda, palju rohkem kui kirjutada. Kui làbi sai, siis lubas, et viib kyll selle raamatu kooli tagasi, aga siis vòtab uuesti, sest see oli niiii ilus!

Minu jaoks oli see ausalt òeldes paras yllatus. Alles nad hakkasid neid kirjatàhti òppima ja juba loeb. Ning mitte mingit niisama kolme rida, vaid ikka korralikku, 56 lehekyljega  raamatut. Loodetavasti ei ole see ainult algusevaimustus, mis hiljem vaibub.

Sono così emozionata!

Ma olen nii erutatud, et ma kohe ei saa ja pean kohe jagama. Kuna kedagi elusuuruses hetkel vòtta ei ole, siis laen ennast siin tyhjaks.

Nagu kuulda- nàha on, meil siin jàlle vàriseb. Seekord kyll mitte otse meie maja all, aga see-eest kòvasti, nii et tunda on ka meil ja mitte vàhe. Yldiselt on selle asjaga nii, et kui kodus vàriseb ja kòik me siin koos oleme, on isegi enam-vàhem. Et kui kukub, siis kukub kòigile korraga kaela ja me oleme vàhemalt koos. Hoopis teine teema on oma laps saata hommikul kooli, mis kòikide kriteeriumite kohaselt yks hetk kindasti kokku kukub. Millal tàpselt, seda muidugi ei tea. Jutt ei ole praegu lasteaia hoonest, mis tegelikult ei ole kah maavàrinakindlaks ehitatud, sest meie piirkonda ei peeta vàga kòrge riskiga piirkonnaks. Seega vàhemalt mòned aastad tagasi, kui see lasteaed ehitati, maavàrimakindlust ei nòutud ja muidugi siis ka vàrinakindlaks ei ehitatud. Aga nagu nàha viimaste nadalate sùndmuste taustal, ei ole ykski stsoon siin saapamaal maavàrinakindel, sest just seda piirkonda, kus need maavàrina keskpunktid viimastel pàevadel asusid on peetud siiani vàikese riskiga piirkonnaks. Nii ka meie piirkond, et jah, vòib vàriseda kyll, nagu siin viimase poole aasta jooksul ka juhtus, kuid tòenàosus on vàike. Nojah, tore teada, kahju ainult, et need kriteeriumid vettpidavad pole.

Aga jah, lasteaed seega maavàrinakindel ei ole, kuid ta on ehitatud yhele korrusele, kòikides klassides on kaks suure uksega vàljapààsu, yks neist otse aeda. Samuti saab kòikidest saalidest otse aeda ning aed on avar, et on ikka kuhu joosta. Ainuke probleem on magavate lastega ja viimastel pàevadel  seetòttu ei ole ka lapsi magama pandud. Kas on nad viidud varem koju vòi hoitud àrkvel. Peale eilset vàrinat olid lapsed terve pàeva òues, sòid kah òues. No lapsed olid kòik vàga rahul, nii pònev juu. Yldiselt saab lasteaia suht vàikeste parandustega vàrinakindlaks teha, mida ehk peale viimaseid sydmusi ja peale kohalike ametlinke survestamist ykshetk ka tehakse.

Suur murelaps on hoopiski algkoolihoone, see kuhu Triinu septembrist minema peaks. See suur must murepilv on meil siin pea kohal hòljunud juba tykk tykk aega ja ega ta pole kuskile kadunud. Kaalusime siin ka kòiki teisi koolivariante, aga midagi mòistlikku vàlja ei mòelnud. Sest isegi kui teised koolimajad on uuemad, ei tàhenda, et nad maavàrinakindlad oleks. Lisaks on meie làhemate ymberkaudsete koolide maine pigem vilets, samas kui meie kyla kool on just vàga hea mainega. Lisaks muidugi ka vàhem tàhtsamad, kuid siiski olulised faktorid – kohalikud sòbrad, eks kòik samasse kooli làhevad ning làheduse mugavus, ei mingit autoga edasi-tagasi viimist. Seega kirjutasime Triinu siiski siia kooli, kuigi vàga-vàga raske sydamega ja lootusega, et ehk midagi enne sùgist muutub.

Koolimaja on vàga vana. Nii sada aastat vòi rohkemgi. See ei ole liialdatud number. See vanus vòib olla ei olekski nii hull, sest on ju kyll vanu maju, mis kaljukindlalt ehitatud. Probleem seisneb aastate jooksul tehtud parandustòòdes, mis on seda maja oluliselt nòrgendanud. Paar aastat tagasi vahetati senine puukatus betoonkatuse vastu. Noh, vàga tore, uus katus, aga see maja ei suuda seda katust kanda. Niisama kyll, aga maavàrina puhul kukub see mitmeid tonne kaaluv kivikamakas lihtsalt selga kòigele sellele mis seal all on. Ehk siis 8 klassitàit lapsi ja òpetajad. Maja on ise kahekorruseline, kusjuures teiselt korruselt tuleb alla ainult yks suht kitsas, kàànakuga trepp ning teisel korrusel on alati vàhemalt neli klassi. Ei mingit vàlist tuletòrjetreppi vòi muud lisavàljapààsu. Lisaks on hoov suht kitsas, et variseva maja eest pole isegi kuhugi joosta. Yhesònaga totaalne lòks. Peale igat maavàrinat on seintesse tekkinud mòni uus mòra, laest kukub krohvi alla ning teisel korrusel kòndides terve pòrand òòtsub.

Nyyd tekib muidugi kysimus, et kuidas on vòimalik, et selline katus yldse ehitati ja miks ei tehta mitte mingisuguseid kontrolle, et tòestada maja turvalisust. Noh, selle kohta vòib siis òelda kahe sònaga – Itaalia ametnikud. Meie “tore” kylavalitus ning imelikul kombel ka kooli president on siiani ainult syydistanud vanemaid paanika tekitamises ning vàitnud, et kòik on vastavalt normidele ja mingit ohtu ei ole. Mingisugused nende omad insenerid vàitvat nii. Samas kui ka meie isiklikult ning ka teised vanemad on comunest teinud jàrelpàrimise dokumentide kohta, mis tòestaksid maja turvalisust, ei ole saanud neilt mitte kui midagi. Sest neid dokumente lihtsalt ei olegi olemas. Kui nyyd peale neid viimaseid maavàrinaid panid paljud linnavalitsused oma koolid kinni ja ning lasid inspektoritel koolid uuesti yle vaadata, siis meie ametnikud ei teinud absoluutselt mitte kui midagi.

Seega tàna hommikul vòtsid vanemad tòeliselt ohjad enda kàtte ja keerasid kogu kyla pea peale. Lisaks igasugustele inspektoritele, inseneridele ja muudele ametnikele, on Itaalias tuletòrje see, eks vaatab sellised riskantsed ehitised yle ja ytleb siis kas see on turvaline vòi mitte. Vanemad tegid siis seda mida oleks pidanud juba ammu tegema linnapea, kutsus vàlja tuletòrje. Kohale ajas end ka aselinnapea, vehkides kàtega ja sòimates vanemaid ajukààbikuteks, et mis paanika tekitamine see siin kàib ja kuidas te yldse julgesite ilma linnapeaga kooskòlastamata tuletòrje kohale kutsuda ning nemad ei kavatse kyll seda tuletòrjet kinni maksta. Kallis aselinnapea unustas aga seejuures yhe olulise pisidetaili, et need inimesed keda ta siin sòimab, on tema linna elanikud, maksavad tema linnavalitsusse oma makse ja tema palk on otseselt nende inimeste taskutest kinni makstud. No midagi umbes nii. Tàielik tsirkus. Aga ok, seda poliitilist poolt ma ei hakka siin praegu lahkama, et miks meie linnapea ja ka kooli president nii absurdselt kàituvad, et tekib kohati mòte, on nad yldse inimesed vòi mingilt muult planeedilt.

Lastel kool siiski kàis, sest kooli president ei olnud andnud kàsku kool sulgeda, seega ei olnud òpetajatel òigust ka tunde mitte enda. Osad lapsed viidi yle teise majja, ning ylejàànud tegid “tundi” òues. Tuletòrjujad tulid, kuulasid vanemate jutu àra ning hakkasid kooli yle vaatama. Ei làinudki kaua kui nad vàlja tulid ja teatasid, et siin ei ole midagi oodata, see kool tuleb sulgeda! Selle aja peale oli yks lapsevanem ka L’Arena ajakirjaniku kohale kutsunud, et nyyd làheb kohe eriti pònevaks. Nyyd on kool kinni ja homme artikkel lehes.

Tegelikult on muidugi kòik palju keerulisem kui ma siin praegu kirjeldasin, ning kamm selle kooli sulgemise ja uue ehitamise ymber on kàinud juba aastaid. Kuid nyyd lòpuks tundub, et asjad hakkavad liikuma ja ma olen kohe nii erutatud ja ònnelik, sest minu jaoks on see ju veel eriti òigel ajal. Làhen nyyd ruttu kùla peale, sest mine tea mis uut vahepeal toimunud on!

Kòikide inimeste boss

“Dio è il capo di tutti gli uomini!”: teatab Triinu òhtusòògilauas. Ehk siis eesti keeli – jumal on kòikide inimeste boss!

Tarkusi tuli veelgi: “Jumal on kòikide inimeste boss, sest tema tegigi kòik inimesed ja loomad ja puud, yldse kogu maailma. Aga praegu on ta surnud”. Ok, siin on vist veel natuke segadust, et kes see jumal ja kes see Jeesus on ning kes on surnud ja kes mitte.

Uurisin siis, et kust ta seda kòike kuulnud on. Lasteaias kasvataja Agnese rààkis. Kasvataja Agnese kàib lasteaias yks kord nàdalas ja òpetab religiooni.

Me ei ole veel ikka pàris selgusele jòudnud, mida nende Itaalia koolide religioonitundidega ette vòtta. Nii koolis kui lasteaias on religioonitunnist vòimalik  loobuda. Ilma igasuguse probleemita. Esimene aasta me Triinuga nii tegimegi. Kuna meie oleme ikka nii ateistid kui yldse olla saab, siis tundus see igati mòistlik otsus. Mitte, et ma nyyd arvaks, et kuskil lasteaias mu laps padu-usklikuks keerataks, vaid pigem sellepàrast, et vàltida vasturààkivusi. Et kui laps tuleb koju ja rààgib mulle siiralt jumalast, mis ma siis talle vastan…aga noh, kolme-neljaaastasega see teemaks veel ei tulnud. Siis aga tekkis hoopis teine probleem. Kogu lasteaia peale oli kolm last, kes religioonis ei kàinud. Religioonitunni ajaks saadeti siis need kolm ònnetukest klassist vàlja ja nad istusid yhe kasvatajaga kasvatajate kontoris. Kui need teised puudusid, siis istus Triinu lausa yksi. Seda ma sain muidugi alles kuskil poole aasta peal teada kui kasvatajad hakkasid rààkima, et Triinu nutab kui religiooni tund hakkab ja tema peab klassist àra minema. Esimesed korrad talle see erikohtlemine olevat meeldinud, aga siis vist tyytas àra. See, mida teised jàid klassi tegema, tundus huvitavam. Ma arvasin, et kyllap neid religioonita lapsi on rohkem ja eks neile siis samal ajal pakutakse mingit muud huvitavat tegevust. Uurisin siis natuke tàpsemalt kasvatajtelt ja teistel emadelt, et mis nad seal religiooni tunnis tàpsemalt teevad. Vestlesin ka sellesamuse Agnesega ja selgus, et tegu pole ikka pàris sellega, mida mina ette kujutasin. Ei mingit kurja nunna ja issameiet. Agnese on hoopiski antropoloog ning rààgivad nad seal kòigest – headusest, sòprusest, sallivusest, ka erinevatest religioonidest ja rahvustest, sest lasteaias on pàris palju erinevaid rahvusi esindatud. samuti màngib Agnese kitarri ja laulab. Ma ei tea kas religiooniòpetajatel on lausa kohustus kitarri màngida, minu arvates nad kòik alati seda teevad. Seega otsustasime, et las nad kàivad seal religioonis.

Muidugi jòulude làhendes kisub jutt alati rohkem sinna jeesuse ja jumala poole. Nyyd me siis olemegi jòudnud siia punkti, et mis ma siis talle vastan…

Vaatasime issiga ykteisele pikalt otsa ja proovisime midagi. Mina ytlesin, et oo, see on kyll yks tore muinasjutt. Triinu vastas, jah on kyll muinasjutt, aga see onu oli pàriselt ka elus ja tegi meid kòiki, nyyd on ta lihtsalt surnud. Issi ajas teema antuke keeruliseks ja hakkas rààkima, et jah, osad inimesed usuvad seda, aga meie usume midagi muud. Selle jutu peale sai Triinu vàga kurjaks ja karjus issile, et sa ei saa mitte midagi aru, kasvataja Agenese rààkis ja nii on!! Vot siis…

Jàtsime siis selle teema natuke òhku, tulevikuks lahendamiseks. Triinuvanune minu arvates ei saa veel aru, et vòib olla mitu tòde. Kasvataja on autoriteet, vanemad on kah ja kui need kaks yhtemoodi ei mòtle, siis on mingi jama, keegi eksib. Mida aeg edasi, seda suurema tòenàosusega eksib vanem, sest kasvatajad ja òpetajad on suuremad autoriteedid ja teavad rohkem. Eks nyyd tuleb natuke oodata, kuni ta seda teemat seedib ja uuesti sellega pàevavalgele tuleb. Mari, minu Steineri systeemi valgustaja rààkis, et lapsed elavad  kuni seitsmenda eluaastani muinasjuttudes ja ei tohiks neid kuni sinnamaani sealt maailmast àra kiskuda. Seega las see jumal praegu olla, samuti nagu on jòuluvana, pàkapikud, Santa Lucia ja vikerkaarel jalutav Linnu.

See lasteaia religioonitund mind tegelikult vàga ei hàiri. Hoopis rohkem mòtlen ma tulevikule ja sellele mis selle pàris kooli religiooniga ette vòtta. “Tànu” suurtele reformidele ja riiklike kulude kàrpimisele, vòeti alates sellest aastast palju tunde vàhemaks. Igasugused huvitavad laulmised ja kunstitunnid kadusid àra, aga kaks tundi!! religiooni muidugi jàeti alles. Selle pàrast on kurjad isegi itaalia mammad, rààkimata siis minusugusest. Religioon on kyll ka koolis vabatahtlik, kuid see on jàllegi nii halvasti organiseeritud, et praktiliselt polegi muud varianti kui nad sinna saata. Religioon on teiste tundide vahel ja selleks ajaks saadetakse lapsed lihtsalt paralleelklassi, mis iganes tund seal siis parajasti kàib. Minu arvates pole see mingi lahendus. Pangu siis religioon viimaseks vòi esimeseks tunniks vòi pakkugu samal ajal midagi muud. Aga loomulikult nad seda ei tee, sest siis ei kàiks pool kooli religioonis, praegu aga on olukord enam-vàhem sama mis lasteaias, et religioonis ei kài ainult paar moslemit. Lisaks kahele tunnile religioonile koolis, kàivad siinsed lapsed ka yhe tunni kiriku juures katekismuses. (òeldake yldse eesti keeles nii?!) Sinna ma neid muidugi kohe kindlasti ei saada, kui just ei tule nendepoolset survet, sest ka see on vòimalik. Kui ikka kòik klassikaaslased kàivad, siis tahetakse àkki ka. Aga no vahet pole, isegi kui see entusiasm peale peaks tulema, lahtub esimese aastaga. Pole ma veel kohanud yhtegi 9-10 aastast, kes eal kirikus kàia viitsiks.