Ato joonistab

Posted in Lapsed on mai 18th, 2012 by Kùlli — Be the first to comment!

Kuigi enamasti joonistab Ato ikka autosid (vòidusòit koos tuleròngaga, kus autod làbi hyppavad ) vòi dinosauruseid, juhtub vahele ka mòni selline tòò:

Ato inimesed. Kyll natuke kandilised, kuid vàga sympaatsete naeratustega. Nagu Ato isegi, eks.

Kohe nàha, et elame kyngaste vahel. Minu lapsepòlve maastikupildid olid kyll kòik tasandikud.

 

Ning lòppu jàllegi yks pàevakilluke Atolt.

Ato nòuab peale lasteaeda kohvikusse jààtist sòòma. Ma vastan, et ei saa minna, mul ei ole raha. Kuna oleme just pangaautomaadi ees, siis Ato ilme elavneb. “Aga emme, mine osta siit raha! Mina vastan: “Aga mul ei ole ju raha, kuidas ma saan siis osta?”. Ato enesekindlalt: “Sul on vaja kaarti, mitte raha! Pane kaart sisse ja osta.”

Kyll on ikka lihtne see elu ja vastust vòlgu ei jàà ka keegi kunagi.

Kaitstud: La Primavera del Libro

Posted in Lapsed on mai 14th, 2012 by Kùlli — Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:


Kaks pàeva pimedust

Posted in Pere on mai 14th, 2012 by Kùlli — 5 Comments

Ma ei teagi mis nyyd selle asja kohta òelda, et kas ònnetus ei hyya tulles vòi kodussòjas surma ei saa vòi hoopiski, et mis ei tapa, teeb tugevamaks. Kòige sobivam on vist siiski see esimene, sest konkreetset lahingut pole olnud ja et ma nyyd kuidagi tugevam oleks, seda nagu ka ei tunne.

Nimelt lòòdi mul ykspàev silm peast vàlja. Noh, nii peaaegu. Greta oli just magama jàànud ja mina hakkasin ta kòrvalt minema hiilima kui ta siis, tòenàoliselt minu liigutamise peale, end suure hooga keeras ja litaki, mulle oma vàikse kàmblaga virutas. Tuba oli kottpime, aga mul lòi hetkeks kòik helevalgeks. Oi kui valus oli, àhkisin ja puhkisin seal voodi ààrel ja mòtlesin, et mis seal ikka, valus on, aga kyll varsti làheb yle. On ju ennegi silma torgatud ja pole midagi erilist see olnud. Marssisin, kàsi silmale surutud, diivanil lòsutava Paolo juurde, kaebasin talle olukorda ja jàin ootama, et millal siis nyyd yle làheb. Ikka proovisin vahepeal lahti teha ja piiluda, aga ei midagi. Telekas oli nii hele-hele, et kohe yldse ei kannatanud. Otsustasin siis, et mis ma siin piinlen, làhen parem magama, hommikuks on kindlasti korras. Magada sai pàris hàsti, mòned korrad tuikas, hommik aga ei olnud yldsegi nii lòbus. Ikka silma lahti ei saa, no nii valus, et hakka vòi karjuma. Mitte nagu liivatera vòi kivike silmas, vaid ikka kohe klaasikild. No selline tunne oli vàhemalt. Eriti nòmedaks muutis asja see, et ka teist silma ei saanud lahti vaatamata sellele, et see oli ju igatepidi terve. Silmad, mis on ju harjunud ikka synkroonis liikuma, teevad seda ka siis kui yks silm kinni plaasterdatud on. Kyll vàhem, aga siiski. Ka kòige pisem liigutus, mis polegi nagu liigutus vaid lihtsalt vibratsioon, tegi pòrguvalu. Ainus hea ja talutav positsioon oli istuda hiirvaikselt, silmad kinni. Egas midagi, lapsed lasteaeda ja traumapunkti, sest no kus ma siis nii saan. Kes mul siin ikka laseb pàevade viisi silmad kinni mediteerida. Kiirabis oldi vàga lòbustatud minu olukorrast, sest see pidavat olema yks kòige levinumaid silamvigastuse stsenaariume – lapse sòrm ema silmas. Noh, mul nii naljakas ei olnud, aga kui paar tuimestavat tilka silma sain, hakkas ka mul lobusam. Arsti mu silm eriti ei erutanud, ega mul seal midagi hullu ju olnud. Silmamunal vàike lòikehaav vàikesest kyynest. Manitses, et pean ikka lapsel kyyned lyhikeseks lòikama, mida ma siis kodus ka kohe tegin. Lòikasin vaat et vereni. Peale seda kui olin arstile àra rààkinud, et Eesti pealinn on Tallinn ja mitte Riia, eesti keeles on 14 kàànet ja tal ei ole vene keelega midagi pistmist, natuke ka Eesti tublist majandamisest ja ekspordiartiklitest, sain kaasa retsepti salviga ning arve 25 euroga. Noh, see viimane oli paras yllatus, ma ikka arvasin, et kiirabi on tasuta. Aga eks Itaalial ju rasked ajad, vòetakse igalt poolt kus vòtta annab. Saime isegi hàsti, sest kassas hakkas kòiketeadja kassiir vàitma, et tegelikult peaksin hoopiski 48 euri maksma, sest ma kàisin ju ka silmaarsti visiidil. Nagu ma oleks omale uusi prille kàinud tegemas…ma ei olnud nòus midagi rohkem maksma ja yllatuslikult oli kassiir sellega kohe nòus.

Koju jòudes tabas mind aga yllatus. Vòi noh, tegelikult mind oli hoiatatud, aga yllatus oli ikkagi. Tuimestavate tilkade mòju hakkas lahtuma. Arsti juures ma muidugi ei tulnud selle pealegi, et ka mingeid valu vaigisatavaid tilkasid kysida, sest seal tuimesti tòòtas. Arst miskipàrast ise ka ei pakkunud, juu vist leidis, et pole see asi midagi nii hull. Eks ta on igasuguseid tunduvalt hullemaid asju nàinud, aga minu jaoks oli see ikka pàris piiri làhedal. Saatsin Paolo apteeki, aga ta tuli sealt tyhjade kàtega tagasi. Kui arst pole ettekirjutust teinud, siis nemad ei saa myya. Nojah, arusaadav. Eks siis kannatame ja ootame. Jàrgnesid minu elu  kaks kòige pikemat (noh, vòib-olla see on natuke liiga dramaatiline) ja pimedamat (see on kindlasti òige) pàeva!

Ja nyyd ma jòuan selleni miks ma yldse sellest kòigest kirjutama hakkasin ja milleni ma selle hirmlohiseva sissejuhatusega jòuda tahtsin. Kui raske ja kui kurb on elu ilma nàgemiseta. Kindlasti inimene, kes on syndinud pimedana, ei tunne nii, aga olla nàgija ja siis mingil pòhjusel jààda sellest ilma, vòib olla uskumatult raske. Mul tekkis kohe tòsine hirm pimedaks jààmise ees. Kui abitu on pime inimene, no vàhemalt mina tundsin kyll nii. Proovige kasvòi tund aega olla silmad kinni ja midagigi àra teha. Minu arvates ei saanud ma neil kahel pàeval absoluutselt mitte millagagi hakkama. Minu tegevus seisnes diivanil istumises.Ainus mis tein, Gretat hoidsin syles kui talle ikka kohe mitte keegi teine enam ei sobinud. Teine probleem tekkis kohe ka. Et hea kyll, kui mul ongi inimene kes mul kòik ette-taha àra teeb, aga mida mina siis teen. Et istungi pàevad làbi diivanil vòi. Ma olin ikka tàitsa hàdas, kòik minu tegevused on ikka vàgagi konkreetselt nàgemisega seotud. Lamasin siis voodis ja kuulasin linnulaulu. Linde on meil siin tòesti palju. Suur muusikakuulaja ma ei ole, kuulan yhe albumi àra ja rohkem ei jaksa, siis muutub see mulle juba myraks. Teise pàeva lòpuks, kui olin juba igavusest segi keeramas, tuli pààstev mòte – raadio! ma olen tàiesti unustanud, et selline asi on ju ka olemas. Itaalia raadio mind ei huvita, see on ainult làrm, aga vikerraadio on ju igavesti tore. Mulle hakkas see nii meeldima, et nyyd mul ongi raadio tihti lahti. Tuleb selline nostalgiatunne peale ja syya teha ning triikida on ju raadioga lausa oivaline. Silm sai ka yleòò terveks ja nyyd on jàlle elu ilus. Aga igasugustest vàikestest kàmmaldest yritan edaspidi distantsi hoida.

Ja lôppu ka yks päevakild.

Triinu ja Ato nii kordamòòda kui segilàbi: Emme, emme! Samals ajal Greta ripub mul jala kyljes. Yhesônaga täiesti tavaline olukord, täiesti tavalisel päeval.
Yks hetk viskab issil yle ja ta käratab: Jätke see emme ykskord rahule! Misasja te emmetate kogu aeg! Emmel on silm haige, tal on paha olla!
Mille peale vastab Ato: non gli fa mica male la bocca, scusa! ( vabandage väga, aga ega tal suu haige ole!)

Kaitstud: Kauged kylalised

Posted in Lapsed on mai 9th, 2012 by Kùlli — Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:


Kaitstud: Parem hilja kui mitte kunagi

Posted in Lapsed on mai 8th, 2012 by Kùlli — Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:


Kaitstud: 25. aprill

Posted in Lapsed on aprill 27th, 2012 by Kùlli — Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:


Kaitstud: Sòòdik

Posted in Lapsed on aprill 27th, 2012 by Kùlli — Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:


Ariidee

Posted in Määratlemata on aprill 24th, 2012 by Kùlli — 3 Comments

Nii, mul on nyyd teada kuidas rikkaks saada. Mul on àriidee. Hakkan kamapalle Itaaliasse importima!

Ykskòik kus seltskonnas ma oma kamapallidega maandun, on neile alati meeletu tung. Ok, tàpsustus, seltskond peab muidugi olema laste oma, tàiskasvanutega pàris nii ei ole. Lastel ei ole ju eelarvamusi, mis sest, et mingi kahtlase vàrvusega junn, kui teine sòòb, siis on kindlasti hea ja mis sest, et maitseb nagu papp, seda parem! Kui nyyd hàsti jàrgi mòelda, siis tegelikult lastele ju maitsebki paber, mida vàiksemad nad on, seda rohkem seda syyakse, seega pole midagi imestada kui kamapallid peale làhevad. Mina isiklikult olen paberisòòmisest juba valgusaastate kaugusel ja ei oska seetòttu ka kamapallidest midagi eriti arvata ning usun, et suurem osa lapsepòlvest lahkunuid tunneb samamoodi. Seda enam ajab mind alati itsitama kohalike lastevanemate reaktsioon. No kòigepealt muidugi on vàike paanika kui avastatake oma vòsuke mingit halli ollust nàrimas. Aetakse ruttu nàpud kurku – Mida sa sòòd!! Ma kyll tavaliselt yritan alati enne ette hoiatada ja lapsevanemaid kamapallidega tutvustada, aga tihti see ei ònnestu, sest lastekari lihtsalt lendab peale ja hakkab vòidu palle suhu lahmima. Lapsevanemad tavaliselt sàdistavad eemal omavahel ja minu hàdiseid hòikeid – Hei, vabandage, kas teie lapsed vòivad neid kahtlaseid idaeuroopast pàrinevaid jubinaid syya?!? ei kuule mitte keegi. Alles siis kui vòsukese pòsed on punnis ja suu isukalt kàib, ehmatavad nad end poolelt sònalt ja jooksevad lapsele nàppe kurku ajama. Sel hetkel ma tavaliselt suudan ka enda olemasolu tòestada ja tunnistan syydlaslikult, et mina olen syydi selles, et teie lapsel see imelik mass seal suus on. Sellepeale jàetakse kyll nàpud kurku ajamata, kuigi rohkem viisakusest, mitte aga sellepàrast, et ma neid massi ohutuses veenda oleks suutnud. Viskan kiiresti kamapallid letti ja vudistan veel kiiremalt juurde, et need sellised hommikuhelbed, ylitervislikud, sisaldavad ainult rukki-, odra- ja hernejahu ning natuke soola. Lastele kohutavalt meeldivad ja mulle ka, sest nad ei pudise, ei mààri ja on tervislikud. Nyyd tuleb see moment mis mulle alati nalja teeb – lapsevanemad maitsevad kamapalli. Ettevaatlikult vòetakse yks pallike kahe nàpu vahele, natuke rullitakse ja visualiseeritakse ning siis suhu. Kujutan ette kuidas Itaalia lapsevanem keerutab palli yhest pòsest teise, ajab teda keelega taga, vajutab lausa lòmmi, lootes mingisugustki maitset sealt vàlja pigistada. Kui pall on lootusetult làbi ligunenud, pole muud teha kui alla neelata ning  entusiastlikult teatada, khmm, vàga huvitav ja maitsev! Mina noogutan aga kaasa, jajaa, muidugi maitsev, kui teile papp maitseb, siis kamapallid on teile ju lausa nagu mehhiko roog! Ok, seda viimast ma siiski ei ytle, ainult mòtlen.

Nii, et kui nyyd keegi mult seda ideed àra ei varasta, siis varsti olen ma rikas.