Triinu ja Ato kàisid hambaarsti juures. Esimest korda. See asi siis nyyd ka tehtud. Tegelikult ma juba pikemat aega mòtlesin, et peaks selle asja ette vòtma, sest no ma vòin ju ise sinna suhu vaadata, aga ega ikka niimoodi aru saa, kas on terved vòi mitte. Hambaid nad kyll pesevad kenasti kaks korda pàevas ja isegi ilma igasuguse streigita, kuid kolme minutit ei nùhi neid muidugi keegi, hea kui pool minutit kokku tuleb. Ning kommid ja muud maiustused on meie majas ikka igapàevane teema, seega hambaarsti kylastus oli igati pòhjendatud.

Tegelikult ei plaanunud ma muidugi midagi, vaid kòik oli jàlle juhuse tahe, nagu tihti mul juhtub. Otsustasin yle aastate hoopis enda hambaid kontrollida ning suundusin yhte esimesse meelepàrasesse kodulàhedasse hambastuudiosse. Màrkasin seal esmalt kohe nurgas asuvat màngunurka ning siis ka yht kutsuvat flaierit. Nimelt korraldavad nemad iga kuu lastele yhe informatiivse poolteisttunnikese, kus rààgivad kuidas pesta, miks pesta ja muud sellist hambatarkust. Peale teooriatundi  teevad lisaks lapse hammastele ka esimese kontrolli. Ning kòik see nali tasuta. Vot selline tore lapsesòbralik hambastuudio. Ma ei hakanud pikalt mòtlema, panin Triinu ja Ato kohe kirja. Kohting oli ùle ootuste hàsti tehtud. Esmalt natuke rààgiti, siis nàidati multifilmi, kòik ikka hamba teemal, seejàrel tehti ekskursioon stuudios, nàidati kuidas valmivad kunsthambad, kuidas hambaarsti tooliga saab yles alla sòita ja ning kuidas need voolikud ja puurid òhku puhuvad ning vett pritsivad. Lòpetuseks kingiti kòigile t-sàrk, kotike hambapasta ja hambaharjaga ning yks hiigelsuur hammas. See oli siis esimene etapp.

Jàrgmine etapp oli kontrolli minek. Selleks panime teisele pàevale aja kirja. Kuigi see teooriatund oli igati tore ja vahva, hakkas enne kontrolli minekut kodus ikkagi yks jauramine. Nemad ikka ei taha ja nemad kardavad. Mida nad tàpselt kardavad, jutust vàlja ei tulnudki. No eks lihtsalt uus asi. Triinu arvas ka et on valus, kuigi eelmisel pàeval demonstreeriti hammaste kontrolli ka paari julgema lapse peal ja neil kohe kindlasti valus ei olnud, aga tundus, et see Triinut ei veennud. Kodus jauras tegelikult rohkem Ato, Triinu oli rahulik. Aga Ato on meil selline, et alguses muudkui punnib vastu ja jaurab, aga siis yks hetk kàib nagu klòps ja ei mingit jauramist enam. Saab vist aru, et pààseteed pole ja et asi tuleb àra teha. Stuudios oli ta vàga rahulik ja ròòmus, marssis kohe arstikabinetti ning sàttis ennast ytlemata toolile pikali. Arstki imestas, et ohoh, nii kiire selle hambakontrolliga. Triinu vastupidi oli kodus pàris rahulik, aga stuudios hakkas natuke nutma. Kui ta aga nàgi, et Atoga midagi hullu ei tehtud ning ta oli ròòmus ja rahul, làks ka Triinul nutt ùle ja tuli julgus tagasi.

Hambad ostusid mòlemal tàiesti terveteks, seega jàtkame samas vaimus. Peseme kaks korda pàevas ja sòòme kommi magustoiduks. Kàsti tulla aasta pàrast uuesti. Aga me vist peame korraks minema varem, sest Triinu joonistas kohe kodus arstile pildi ja no me ei saa ju sellega aasta otsa oodata.

Jàtkates aga hambateemal, siis vòin lòpuks ometi kuulutada, et ka meie pesamunal, siis 13 kuud ja nàdal, tuli lòpuks esimene hammas!! Ma kyll juba lootsin, et saame Guinessi rekordiraamatusse kui maailma esimene hambutu laps, aga noh, pikas perspektiivis parem vast ikka hammas kui see hetkeline kuulsus ja feim.