Category Archives: Pere

Varsti tuleb vanaema

Vanaema lennukis (lausa piloodina) ning Triinu ja issi (khmm….see parukaga) lennujaama vastu sòitmas. Ato, Greta ja mina istume teisel pool ja ei paista vàlja.

Jah, varsti ta siis tuleb. Triinu iga pàev rààgib vanaemaga skypes ning lisab aga asju juurde, mida vanaema kòik tooma peab. Kraami on nii palju saanud (nagu alati), et kohver juba ammu tàis. Meie asju siis. Oma asjad, vot ma ei tea kuhu vanaema paneb. Yks lahendus oleks muidugi kahe nàdala riided kòik kohe selga panna.

Ajalooline hetk

Ei-ei, keegi ei ole sùndinud, hoopis teine teema.

Ehk siis….

ESIMEST KORDA

VIIE AASTA JOOKSUL

ÄRKAN MA HOMMIKUL

JA LAPSI EI OLEGI SEAL KUS OLEN MINA!

Isegi mitte ühte last.

Lapsed on terve nädalavahetuse vanavanemate juures.

Ise ka ei usu kui hästi järgi ei mõtle, aga jah, tõepoolest, mul ei ole olnud Triinu sünnist saadik mitte ühtegi lapsevaba ööd. Pole me teinud ühtegi reisi lasteta, isegi nädalavahetust spaas mitte. Issil on küll neid lapsevabu perioode olnud, siis kui me oleme olnud Eestis, aga see pole ju see. Noh, rahulik on ja magada saab hästi, aga igatus on peal ja ega ta sel ajal suurt muud tee kui töötab ja magab.

Mitte, et see oleks meil mingi omaette eesmärk kogu aeg lastega koos olla või et ma oleks nii paranoiline, et ei julge lapsi teiste hoole alla jätta.  Hea meelega oleks teinud mõne väikese lapsevaba reisi. Lihtsalt ei ole meil seda tagalat. Üks neist valudest teises riigis elamise puhul. Paolo vanemad küll on, aga siiani ei ole nad olnud valmis kahte last eriti hoidma, rääkimata öisest nende juures magamisest. Triinugi magas nende juures esimest korda alles kolme pooleselt ning Ato siis nyyd, kolmeselt. Eks nad on ikkagi vanad inimesed juba, üle seitsmekümne ja kuigi nad on kahekesi, on kogu mahv ja töö ikkagi vanaema õlgadel, vanaisa on ise kah rohkem lapse eest. Nii, et arusaadav.

Mitte, et me selle nädalavahetusega nüüd midagi erilist oleks ette võtnud. Lihtsalt olime, magasime, käisime väljas söömas ja olime niisama. Kui vähe on rahuloluks vaja. 🙂 Kõige fantastilisem oligi see hommikune ärkamine. Esmalt ärkad siis kui tahad, mitte siis kui keegi teine tahab. Tavaliselt on see esimene meil Ato, tema pole vist kunagi üle 7.30 maganud. Mina ärkasin täna 10.30. Isegi Linnu ärkas alles koos meiega. Teed rahulikult kohvi ja loed diivanil ajalehte. Keegi ei emmeta, ei roni seljas, ei nõua seda ja teist.

Aga noh, hetk on tõesti ajalooline ja ainulaadne. Nädal veel ja kes teab millal järgmine selline võimalus tuleb. Kas üldse kunagi tuleb, sest no kolme korraga ei hoia vist küll mitte keegi. Aga no las ta siis olla nii. Ega me oleme oma eluga nii harjunud, et tegelikult juba ongi igatsus peal ja võikski neile juba järgi minna.