See lumine minireis ei olnud yldsegi plaanitud reis. Yks pàev nonna kurtis, et tal on vaja minna Folgariasse, et sealt àra tuua yks titekàru yhele vastsynnitanud immigrandile. Meie nonna tegeleb vàga aktiivselt heategevusega. Nonno aga oli laisk ja teatas, et temal pole mingit isu kuskile sòitma hakata. Ma siis pakkusin vàlja, et viin ise nonna, vòtame kelgud ja lapsed ka kaasa, kasutame juhust ning teeme ka paar pikemat liugu. Kuna tulemas oli karnevali vaheaeg, kàis nonno vàlja, et minge juba pikemalt ja jààge òòseks kah. Ei teagi kas ta tahtis nonnast mòneks pàevaks lahti saada vòi piitsutas sydametunnistus, et ta ise sòita ei viitsinud. 🙂 No see on muidugi nali, eks. Igal juhul kaks korda ma seda endale òelda ei lasknud. Otsisin kiirelt hotelli, mis ei olnudki nii kerge, kuna selgus, et vaatamata suurele majanduskriisile, veedavad itaallased talvevaheaja màgedes suusatades. Aga voib olla just sellepàrast. Kellelgi raha pole, et soojale maale sòita.

Pàev enne àrasòitu helistas àrev nonna, et kas ma ilmateadet ikka olen vaadanud. Jàrgmisest pàevast lubas kogu Itaalias meeletut lumesadu ning lausa tormi, kòigil soovitati soojalt kodust mitte lahkuda. Mul ei olnud aga mingit soovi meie reisist loobuda ning teades kuidas siin alati ilmateade hysteeritseb ja yle pingutab, eriti mis puudutab lund, siis rahustain nonna maha, et àrgu pabistagu. Mul ju mitmeid aastaid toelises lumes ja jààs sòitmise kogemus, yks vàike Itaalia lumesadu mind kyll ròòpast vàlja ei vii. Nonnale tundus mu jutt vist vettpidav, igal juhul àra me startisime. Nonna, mina ja lapsed, mehed jàid koju. Suur torm ja lumesadu siiski tuli, aga ònneks alles siis kui me juba terve nahaga kohal olime. Ma natuke kyll mòtlesin, et kuidas me kyll koju tagasi saame, aga no kuna sinna oli kaks pàeva aega, siis eriti muretsema ei hakanud.

Lund sadas terve òhtu ja òò. Hommikul ootas meid imeilus lumevaip ning akendeni lumme mattunud auto. Triinu ja Ato muidugi kohe hullusid. Kadusid lumehange ning tulid kolme tunni pàrast uuesti vàlja. Greta sygavast lumest eriti vaimustunud ei olnud, arusaadav kah, see oli talle sòna otseses mòttes lòuani. Aga liugu lasta meeldis talle kyll. Suusatama me ei làinud, kuigi Triinu juba pikemat aega rààgib, et tema tahab suusakooli minna. No tegelikult oleks loogiline kyll Itaalias màgisuusatamine àra òppida, màed ju siinsamas ja see talvel peamine tegevus. Aga siis pean vist mina kah selle kursuse ette vòtma, sest kes temaga sinna màe otsa muidu ronib. Ma olen màgedes suusatanud kyll, lausa neli korda. Kolmel nendest tulin, suusad kaenlas, jala màest alla. Vot nii kòva suusataja olen. Et see saaks yks paras eneseyletus olema.

Aga selle eest me kàisime kelguga sòitmas. Selle pàris, rauast kelguga. Tòstuk vedas màe otsa ja siis tulid sealt alla nii, et suu ja silmad lund tàis. Ato jaoks oli see tippude tipp, keelas mul pidurdada ja muudkui roolis.

Ohtul ootas mind ees auto lumest vàljakaevamine, sest ma ei saa kyll aru miks, aga hotelli teenuste hulka see igal juhul ei kuulu. Aga kui aus olla, oli see pàris tore fyysiline liigutamine, eriti kui seda ainult korra aastas teha. Koju saime kenasti, sest lumi tekitab hysteeriat ainult Itaalia lausmaa piirkondades. Màgedes ollakse sellega harjunud, teed olid kenasti  puhtaks lykatud.

Folgaria on jààs