Estonia, here I come Part.2

Nii, olukord muutus, tuleme hoopis 24- 31.juuli. Mitte, et see nyyd eriliselt suur muutus oleks, aga ikkagi.

Murphy seadusele kohaselt juhtus nende eelmiste kuupàevadega nii, et tàpselt samal nàdalal làhevad minema ka vanavanemad. Terve suvi on nad kodus ja just samal nàdalal otsustasid mere ààrde minna! No ma oleks muidugi vòinud enne broneerimist uurida, et kas ja kuidas, aga ma tòesti ei arvanud, et vanainimesed just neil kòige kuumematel pàevadel kuhugi minema hakkavad. Pensionàride reisimise aeg  on ju tavaliselt juuni vòi september.

Tegelikult ma ei oleks ùmber vahetanudki kui nonna poleks ise jàrjepidevalt nòudnud. Paolot ei erutanud see ùldse, et ta nàdalaks lastega ùksi jààb ning mind veel vàhem. Ainus, kes hirmsasti muret tundis, oli nonna. Et kuidas ikka nii saab ja tema ikka muretseb. Ses suhtes on ta meil kyll ikka vàga tyypiline itaalia mamma, lapsed, sòòk ja kodu on mamma teema, mehed ei oska, mehed kàigu tòòl. Eks tal omal tàpselt nii muidugi ka on, mees, kes kodus isegi kohvikannu tulele ei oska panna. Samas, ma ei arva, et see puhtalt mehe “sùù” on. Kui sul ikka terve elu kòik ette-taha àra tehakse, no miks siis peaks selgeks òppima kuidas kohvi keetmine kàib.

Yks nàide sellest kui tragikoomiline see nonnide eluviis ikka on. Kunagi kui nonna pidi mòneks pàevaks haiglasse minema ja yhtki tàdi vòi sugulast ùhel neist pàevadest aitama tulla ei saanud (sest no mees ju ùksi kahe lapsega kolm pàeva hakkama juba ei saa), keetis nonno pastat. Pani poti tulele, pasta potti ja jài ootama. Ootas, ootas kuni hakkas suitsu tulema. Nojah, pasta keetmiseks peaks ka vett potti panema…

Paolo on kùll paljus vàga oma isa sarnane. Kui tal ikka lastaks niisama olla, siis ta oleks ka ja laseks ennast teenindada. Kuid isaga on tal yks vàga suur ja oluline erinevus – tal ei ole itaalia mammat. Syya saab siis kui on aega ja tuju olnud teha, vastasel korral on meil kùlmutuskapp ja igaùks teenindagu end ise. Ok, pesu pesema ja pòrandaid kùùrima ma teda siiski ei sunni, aga lastega tegelema peab. Onneks pole tal selle vastu midagi ja seega yks nàdalake poleks talle mingi katsumus. Vòi oleks? Kahjuks jààb see seekord kindlaks tegemata.

3 thoughts on “Estonia, here I come Part.2”

  1. Ühesõnaga, juhheiii!!!! Ikkagi kohtume siis, mõtlesin just, et tahaks Sulle pisikese paki saata Greta jaoks, et kui jube keeruline see kõik siin on, nüüd pistan hoopis kohvrisse ja annan isiklikult üle!

Comments are closed.