Me tarbime viimasel ajal väga palju kapsast. Mitte, et see meile nii kohutavalt meeldiks, aga ma lihsalt ei suuda ostmata jätta. Nii ilusad on nad! Seekord said turukotti järgmised iludused: laimiroheline lillkapsas, eriti krõmpsuvate lehtedega punane lehtkapsas (verza) ning pikaleheline must kapsas. See viimane on tegelikult küll üks selle talve lemmikuid.
Meie selleaastased munad.
Tegelikult pean ausalt tunnistama, et ega me iga aasta vàrvinud kyll ei ole. Ma ei ole vàga usin pyhade pidaja. Synnipàevad (siiski ainult need laste omad) ja jòulud (see viimane tundub aina kohustuslikum ja sunnitum) on ainukesed. Igasugused emade-, isade-, naiste-, meeste-, vanaemade ja valentinipàevad làhevad meist suht màrkamatult mòòda. Ka munadepyhad, iseseisvuspàevad, vastlapàev, ferragosto, halloween, uue aasta tulek…jne. Igasugune planeeritud ja kohustuslik peopidamine on minu jaoks vàga keeruline ja stressitekitav. Et kui asjaolud jooksevad kokku, tàhtede seis on hea, siis midagi mònikord teeme. Eks ma tunnen sellepàrast vahetevahel syymekaid ja loodan, et mu lapsed ei jàà millestki olulisest ilma. Loodetavasti on meil mingid omad traditsioonid, mis neil meelde jààvad ja eks nad ise nòuavad ka seda, mis neil rohkem korda làeb. Nagu nàiteks munade vàrvimine.
Kuna Itaalias sellist minu lapsepòlve moodi munade vàrvimist ei tunta ja nende munad on alati suht igavad, siis tuli isegi isu vana hea kaltsu sees vàrvimine ette vòtta. Kòige paremini andis vàrvi juba teada sibul. Ka kurkum tegi korraliku kollase. Lòngad aga vàrvitakse tànapàeval vist liiga heade vàrvidega, ei anna vàrvi noh. Veel panime karcadè òisi (pole òrna aimugi mis see eesti keeles vòiks olla), oleks pidanud andma tugevat punast tooni, aga ei tulnud. Olid vist liiga vanad.
Omaette teema on valgete munade leidmine. Mida ei ole seda ei ole. Kàisin lausa kolmes erinevas poeketis, lisaks turul, aga ei midagi. Viiiemeetrised munaletid, kòik pruunid. Saatsin lausa hàdasònumi laiali ja tuligi pààstev kòne laste onult. Tema kodupoes on! Yheksamunalises pakis olid kyll segamini nii pruunid kui valged, aga onu tegi itaallast ja tòstis munad poes ymber. Seega saime lausa yheksa valget muna. Yhe lòhkus Greta kohe àra, sest ega temal oli ju ka vaja lònga màssida ja sibulakoort panna, ylejàànud suutsime pààsta.
Lapsed olid muidugi òhinas. Eriti erutav oli munade kaltsust lahtiharutamine. Et seda munadeasja vòib teinekordki teha.
Hàid pyhi kòigile!
Mis puutub sòòki, siis meie peamine ostlemiskoht on turg. Turupàev on laupàev. Tegelikult toimub siin turge igal pàeval, iga kord lihtsalt erinevas kylas. Aga turud on muidugi erinevad. On tavalisi turge, mis meenutavad natuke vana “head” kadaka turgu, kus on kòike Hiinast Brasiiliani, siis on kohalikud turud kus myyakse kaupa, mis toodetud nullkilomeetri raadiuses. Need ongi Km0 turud ehk siis lihtsamalt – kohalik kaup. Hiina mànguasju ja Taiwani riideid sealt ei leia. Ning kolmandaks on maheturud, mis on siis ka see turg, kus kàime meie laupàeva hommikul.
Seekordne saak oli mul tegelikult vàike, polnud suurt midagi vaja. Ostetud sai apelsine 1,50 euri kilo, banaane, avokaadot, apteegitilli, artishokke 0,90 centi tykk (minu absoluutsed lemmikud), brokkoli, porru, porgand, brysseli kapsad, tàisterajahu, òuna- ja pirnimahla 2,50 pudel ning veini 2 euri pudel. Nagu nàha, vein maksab vàhem kui mahl, et pole midagi parata, pere eelvarve tasakaalus hoidmiseks pean mahla asemel veini jooma. Hinnad on neil mille hinda tean, kuna turul kastidel tihti hindu pole, siis mul pole òrna aimugi mis nàiteks maksab porgandikilo. Aga kuna ma neid kuskilt mujalt niikuinii ostma ei hakka, siis ei uuri kah. Kokku maksis kòik 30 euri, et pole just hingehind. Seekord làks niigi “laristamiseks”, sest mahla ja veini ma alati ei osta.
Tavaliselt ostan turult ka vòid 3 euri kilo, juustud (grana, monte veronese, ricotta, gorgonzola, stracchino), mett, riisi, suitsukala, muna. Myyakse ka kitsejuuste (mida meie kyll ei sòò kui vàlja arvata pecorino), leiba, saia (mida mina sealt ei osta), tryhvleid (pole neid kyll kunagi ostnud), moose, kodus tehtud konserve, riisi ja igasuguseid jahusid, lihast on vòimalik osta linnuliha, aga siis tuleb talumehele ette helistada ja tellida. Salaamet ja vortsikesi leiab ka. Ja loomulikult oliiviòli, kuid seda ostame meie tuttavate kàest aastas korra, kymme liitrit korraga.
Mahetoodete kohta on see turg suhteliselt soodne, sellepàrast ma ka neid hindu ei uuri. Hoopis teine lugu on siis kui minna mahepoodi. Seal vòid kyll ennast kohe vaeseks maksta. Mahepoodi ma làhen tavaliselt kaerahelbeid vòi hambapastat ostma, aga vàlja kukub umbes nii:
Peale kaerahelveste kuidagi sattus korvi ka jàme- ja peensool, suhkur, hommikuhelbed, majonees, munad (sest turul olid otsas), konservoad ja kikerherned ning kookosrasv. See viimane ei ole kyll midagi sellist, mida me pidevalt tarbiks ja vaatamata sellele, et kookosrasvast ylivòrdes rààgitakse, ei saa see 5 euri potsik kindlasti meie igapàevasesse menyysse. Aga kuna ma leidsin yhe vana eestiaegse shokolaaditryhvlite retsepti just selle rasvaga, siis prooviks ostsin. Need konservid on hàdaolukorraks, tavaliselt me sòòme sellist kraami ikka kuivatatud varianti. Nagu ei ostnudki midagi ja maksin jàllegi 30 euri. See ytleb kòik meie mahepoodide hindade kohta.
Piima me ostame piimaautomaadist. Kohaliku piimatootja piim ja joogijogurtid. Varem myydi ka lahtist piima, see oli eriti mugav, sest kadus àra kogu see pudelitehunnik. Enam seda ei myyda, tòenàoliselt ei olnud piisavalt turgu. Nyyd on sama piim plastikpudelitesse pandud ja maksab 20 senti rohkem ehk siis 1.20 euri. Piima ostan ma kolme liitri kaupa ja nàdalas kulub umbes 10 liitrit.
Liha ostan kohaliku lihakaupmehe kàest, see kyll ei ole mahe, aga vàhemalt kohalik. Ta myyb ainult oma loomade liha ja need jalutavad kevadest sygiseni aasadel. Maheliha on vàga raske leida, tean ainult yhte talunikku, kuid nad paiknevad meist tunniajase autosòidu kaugusel. Eks neid on veel, aga kuna see mahetootmine on ikka kallis lòbu, siis ei jàà neil tòenàoliselt reklaamiks enam resursse ja nii neid yles ei leiagi. Ega see ei ole siin ju Eesti, kus ka igal muhususse tikkival mutikesel on oma koduleht. Siin on pòhiliseks reklaamikanaliks endiselt veel kylanaiste jutt. Mahepoest saaks liha ka, aga see on seal nii kallis, et meie suurt peret ma selle lihaga kyll sòòta ei jaksa. Paljud teevad muidugi ka nii, et ostavad talunikult pool looma, lasevad àra tykeldada ja panevad sygavkylma.
Nyyd vòib jààda petlik mulje, et meil siin ainult yks mahemaania ja biohullus kàibki. Teglikult kàin ma ikka tavalises poes ka. Ja kui ilm on kole, siis turule minna ei viitsi ning juurikad tulevad kohaliku juurikamyyja kàest. Tavalises poes jàlgin seda, et toodetud oleks Itaalias, imporditud kaupa kyll kunagi ei osta. Midagi leiab siit ka mahedat, nagu mune ja kohvi nàiteks. Mina saaksin nende kahe tootega pàris kaua àra elatud, ylejàànud pere vist aga mitte. Liha ma siiski tavalisest poest kunagi ei osta, sest lihaga on minu jaoks olukord keerulisem kui juurikatega. Isegi kui suurtootja ei suuda oma loomi antibiootikumide- ja steroididevabalt yles kasvatada, peaks ta igal juhul suutma luua oma loomadele vòimalikult kannatustevaba elu. Ylerahvastatud lautades elamine ning paevi autotrilerites veetmine seda kindlasti ei ole. Seega ostan tavalisest poest siis pigem juba kala, kuigi ka seda eelistan tavaliselt kalapoest osta.
Kui nyyd tekib kysimus, et miks ma kyll sellest kòigest kirjutan, siis vastust polegi. Vahest ju vòib ka midagi mòtetut teha, mòni màngib arvutimànge, teine vaatab seepi vòi eurovisooni, kolmas loeb naistekaid ja Delfit, ma kirjutan sisutyhje koduperenaise postitusi. Tegelikult mulle meeldis Kerli Inglismaa ostukorvi lugeda ja mul oli huvitav. Akki on minusuguseid veel ja ka meie ostukorv pakub huvi.
See lumine minireis ei olnud yldsegi plaanitud reis. Yks pàev nonna kurtis, et tal on vaja minna Folgariasse, et sealt àra tuua yks titekàru yhele vastsynnitanud immigrandile. Meie nonna tegeleb vàga aktiivselt heategevusega. Nonno aga oli laisk ja teatas, et temal pole mingit isu kuskile sòitma hakata. Ma siis pakkusin vàlja, et viin ise nonna, vòtame kelgud ja lapsed ka kaasa, kasutame juhust ning teeme ka paar pikemat liugu. Kuna tulemas oli karnevali vaheaeg, kàis nonno vàlja, et minge juba pikemalt ja jààge òòseks kah. Ei teagi kas ta tahtis nonnast mòneks pàevaks lahti saada vòi piitsutas sydametunnistus, et ta ise sòita ei viitsinud. 🙂 No see on muidugi nali, eks. Igal juhul kaks korda ma seda endale òelda ei lasknud. Otsisin kiirelt hotelli, mis ei olnudki nii kerge, kuna selgus, et vaatamata suurele majanduskriisile, veedavad itaallased talvevaheaja màgedes suusatades. Aga voib olla just sellepàrast. Kellelgi raha pole, et soojale maale sòita.
Pàev enne àrasòitu helistas àrev nonna, et kas ma ilmateadet ikka olen vaadanud. Jàrgmisest pàevast lubas kogu Itaalias meeletut lumesadu ning lausa tormi, kòigil soovitati soojalt kodust mitte lahkuda. Mul ei olnud aga mingit soovi meie reisist loobuda ning teades kuidas siin alati ilmateade hysteeritseb ja yle pingutab, eriti mis puudutab lund, siis rahustain nonna maha, et àrgu pabistagu. Mul ju mitmeid aastaid toelises lumes ja jààs sòitmise kogemus, yks vàike Itaalia lumesadu mind kyll ròòpast vàlja ei vii. Nonnale tundus mu jutt vist vettpidav, igal juhul àra me startisime. Nonna, mina ja lapsed, mehed jàid koju. Suur torm ja lumesadu siiski tuli, aga ònneks alles siis kui me juba terve nahaga kohal olime. Ma natuke kyll mòtlesin, et kuidas me kyll koju tagasi saame, aga no kuna sinna oli kaks pàeva aega, siis eriti muretsema ei hakanud.
Lund sadas terve òhtu ja òò. Hommikul ootas meid imeilus lumevaip ning akendeni lumme mattunud auto. Triinu ja Ato muidugi kohe hullusid. Kadusid lumehange ning tulid kolme tunni pàrast uuesti vàlja. Greta sygavast lumest eriti vaimustunud ei olnud, arusaadav kah, see oli talle sòna otseses mòttes lòuani. Aga liugu lasta meeldis talle kyll. Suusatama me ei làinud, kuigi Triinu juba pikemat aega rààgib, et tema tahab suusakooli minna. No tegelikult oleks loogiline kyll Itaalias màgisuusatamine àra òppida, màed ju siinsamas ja see talvel peamine tegevus. Aga siis pean vist mina kah selle kursuse ette vòtma, sest kes temaga sinna màe otsa muidu ronib. Ma olen màgedes suusatanud kyll, lausa neli korda. Kolmel nendest tulin, suusad kaenlas, jala màest alla. Vot nii kòva suusataja olen. Et see saaks yks paras eneseyletus olema.
Aga selle eest me kàisime kelguga sòitmas. Selle pàris, rauast kelguga. Tòstuk vedas màe otsa ja siis tulid sealt alla nii, et suu ja silmad lund tàis. Ato jaoks oli see tippude tipp, keelas mul pidurdada ja muudkui roolis.
Ohtul ootas mind ees auto lumest vàljakaevamine, sest ma ei saa kyll aru miks, aga hotelli teenuste hulka see igal juhul ei kuulu. Aga kui aus olla, oli see pàris tore fyysiline liigutamine, eriti kui seda ainult korra aastas teha. Koju saime kenasti, sest lumi tekitab hysteeriat ainult Itaalia lausmaa piirkondades. Màgedes ollakse sellega harjunud, teed olid kenasti puhtaks lykatud.
Folgaria on jààs
Ma pean ikka oma nàputòò ka siia ùles riputama. Eriti arvestades, et see vist ainuke viimase paari aasta jooksul, seega on see vàgagi màrkimisvààrne saavutus ja ise ka ei usu, et tòesti sellega hakkama sain. Idee eest kiidan Riinat, tema imearmsad majakesed mind tiivustasidki.
Aega mul eriti ei olnud, sest need synnipàevad tulevad ju alati nii ootamatult! 🙂 Aga yllatuseks sain kahe pàevaga valmis. Esimene pàev panin Bjòrki laulma ning muudkui mòòtsin ja lòikusin, òmblesin ning muidugi ka harutasin, sest ega mina ju viitsi yheksa korda mòòta, pigem ei mòòda yldse vaid lòikan huupi. Ka Greta nina all, sest ega tema aru saanud, mis ma seal meisterdan.
Maja lòunakyljes kasvab nòòbipuu. Kaunistamiseks ning detailideks jài mul teine pàev. Siis tuli juba nokitseda salajas, sest kui maja vormi hakkas vòtma, tabas Greta silm selle kohe àra ning ta hyydis ròòmalt “Sisse!” Ehk siis tal oli juba plaan, mis kòik ta sinna sisse paneb. Panin siis aga lapsed tuttu, òòylikooli kàima ning nii see maja valmis.
Maja pòhjakyjlel elab Muri. Muri kuut on natuke viltu, aga ega ta eriti seal olegi, rohkem ikka pererahvaga koos, majas sees.
Maja tagant algab mets.
Ning ikka pererahvas ka. Need nukud olid Triinu ja Ato poolne kingitus Gretale. Ema ja isa on kyll mingi teise perekonnaga segamini làinud. Nii roosast kleidist vòin ma ainult unistada ja pikki, punaseid ja lokkis juukseid ei saa ma vist kah parima tahtmise juures. Ning lipsuga kàib meie issi ainult unenàgudes ja vuntse ma tal kyll màrganud ei ole. Vòi noh, kui see nàdalane habe ymbert àra ajada, siis tegelikult tuleks vunts vàlja kyll. Puudu on Greta, aga teda ennast see hetkel ei paista hàirivat. Maja on kenasti ka kasutuses, mis on ju kogu asja juures veel vaat, et kòige tàhtsam. Ka Triinu màngis sellega yks òhtu tund aega jàrjest. No Atot erutab see vist kòige vàhem kui vàlja arvata see kord kui ta leidis, et see toimib pàris hàsti ka pallina.
Pàris mònus oli vahelduseks midagi sellist nokitseda, usun, et see ei jàà mul viimaseks ja ainukeseks majakeseks. Sellibne tore paraja suurusega tegemine. Ei ole tyytu ja yksluine nagu kipub olema kudumine vòi heegeldamine (minu jaoks siis) ning mitte hullult suur projekt, nagu mòne teki vòi vaiba valmis meisterdamine.
Kui juba issile jutt làks, siis paneme ka yhe viimastest anektootidest kirja.
Issi tuleb murest murtud nàoga koju. Uurin, mis juhtnud on. Issi teatab ohates, et avastas oma juhiloa aegunud olevat. Ahah, mis seal’s ikka….millal siis aegus ja millal uus tuleb, uurin. Juhiload ju ikka vahest aeguvad. Issi peab vàikse pausi ja vastab ohates….aastal 2008.
Yhesònaga meie issi on sòitnud neli aastat aegunud juhilubadega. Meenutasime siis, et kas tòesti pole terve selle aja jooksul kordagi politseinik teda kinni pidanud ning yllatunult jòudsime faktini, et mitte ainult viimased neil aastat, vaid kogu meie tutvumise aja ehk kaheksa aastat, pole politsei meie vastu huvi tundud. Et kas on meie issi nii korralik autojuht vòi on ta syndinud ònnesàrgis vòi Itaalias lihtsalt eriti ei peatatagi. Aga see selleks. Hoopis murettekitavam oli issi jaoks lòik, mis ta netist vàlja suutis lugeda. Vàidetavalt peale kolme aastat tuleb juhiloa uuendamiseks kòik eksamid ning arstivisiidid uuesti teha. Issi juba kujutas ette end kuude viisi bussiga linna sòitmas ning 18-aastaste vinninàgudega autokoolis istumas.
Onneks aga, elame me ju Itaalias. Seega peale mòningat kònet selgus, et itaaliapàraselt saab seadust vàga mitmeti tòlgendada ja nii hull see asi siiski ei ole. Peale 30 sekundilist arstivisiiti ning 80 euro vàljastamist oli issil paber, mis lubab tal kuni uute juhilubade saabumiseni rahulikult ning seaduslikult autot roolida. On ikka tore kyll Itaalias elada. Ma juba kujutan ette kuidas Saksamaa vòi ka kasvòi Eestimaa pinnal taoline olukord lahenenud oleks…autokoolis vinninàgudega…kui muidugi yldse sul 4 aastat aegunud loaga ringi sòita lastakse.
Aga issi anektootidest on mul plaanis raamat vàlja anda. Jààge ootele…
Olen yldiselt alati arvanud, et ega meie peres moosi eriti ei sòòda. Vahest ma mòne purgi ikka ostan, noh nii moepàrast, et mòni moos vòiks kodus siiski olla. Purgid viskasin siiamaani àra, aga eelmisest aastast hakkasin alles hoidma. No umbes selle mòttega, et mine tea, àkki ma isegi panen kunagi midagi purki.Kuigi moosi meil ju ei sòòda.
Kui ma siis kevadel vaatasin seda kohutavat purgihunnikut, mis mulle sinna kedrisse selle poole aastaga kasvanud oli, siis mòistsin, et me vist ikkagi sòòme moosi. Millal ja kes seda teeb, pean veen tuvastama, aga keegi igal juhul sòòb. Seega otsustasin see aasta tòsisema moosikeetmise ette vòtta. Noh, tòsine minu jaoks on kindlasti mòtetu kòòmes kòikide Eesti supermoosikeetjate puhul.
Omal mul muidugi mingeid frukte siin ei kasva, vàlja arvatud oliivid. Aga kuna me elame ju maal, siis on meil talumehed oma kraamiga siin kàe jalal juures ja moosikeetmiseks saab neilt hea hinnaga head kraami. Esimesena tulid maasikad, aga neid me ei keetnud. Panin sygavkylma kuskil 12 kilo. Sellega làks lihtsalt, Triinu ja Ato tegid kogu tòò àra. Jàrgmisena tulid murelid vòi kirsid vòi kuidas neid nyyd nimetataksegi. Neid ma ostsin 10 kilo, lisaks sain kaks kilo kauba peale. 12 kilo kirsse. “Onneks” jài Greta haigeks ja ma ei saanud kohe moosi keetma hakata. Kui Greta sai terveks, olid pooled kirsid niisama àra sòòdud. Onneks, sest keegi pidi ju need kivid sealt vàlja lupsima. Triinut ja Atot ma sellele tòòle siiski ei rakendanud, tundus liiga ahistamisena. Aga meil on selline issi, kes muidu eriti midagi kodus teha ei viitsi, aga kui kenasti paluda, siis on nòus isegi kirsikive lupsima. Ta terve aja muidugi hàdaldas ja torises, aga àra lupsis. Moosi tuli lòpuks viis kilo ja moosi ma keetsin itaalia moodi. Ma ei olnud niimoodi veel kunagi keetnud. Kirsid panin òòpàevaks suhkru ja sidrunimahla ning -koortega seisma ning jàrgmine pàev keetsin moosiks.
Jàrgmisena tulid aprikoosid. Minu elu esimene aprikoosimoos. Oues oli 38 kraadi ja mina keetsin moosi. Tegelikult ideaalne moosikeetmise ilm, sest niikuinii on kuum, et pole mingit vahet kui see moosipott veel kuumust juurde ajab. Moos sai natuke hapu, aga noh, esimene kord ju. Moosi tuli kuskil 6 kilo.
Rohkem ma moosi see aasta tegelt ei keeda. Aga tomatikastet teen sygisel kyll. Eelmise aasta esimest korda tegin ja me sòime seda màrtsikuuni. Ikka nii tore kui saab raha kokku hoida, oma poekottide raskust vàhendada ja klaastaarat vàhem toota. Lisaks yritan ma uuesti oliive sisse teha. Need eelmise aasta omad ma lòpuks ikkagi keerasin p…..e. Aga no see ei olnud ikka pàris minu sùù. Kui retseptis on kyll ained, aga koguseid pole?! No kuidas ma siis tean palju seda soola vòi ààdikat vaja panna. Selleks aastaks otsin mingi asjalikuma retsepti.