Category Archives: Pere

Kaks pàeva pimedust

Ma ei teagi mis nyyd selle asja kohta òelda, et kas ònnetus ei hyya tulles vòi kodussòjas surma ei saa vòi hoopiski, et mis ei tapa, teeb tugevamaks. Kòige sobivam on vist siiski see esimene, sest konkreetset lahingut pole olnud ja et ma nyyd kuidagi tugevam oleks, seda nagu ka ei tunne.

Nimelt lòòdi mul ykspàev silm peast vàlja. Noh, nii peaaegu. Greta oli just magama jàànud ja mina hakkasin ta kòrvalt minema hiilima kui ta siis, tòenàoliselt minu liigutamise peale, end suure hooga keeras ja litaki, mulle oma vàikse kàmblaga virutas. Tuba oli kottpime, aga mul lòi hetkeks kòik helevalgeks. Oi kui valus oli, àhkisin ja puhkisin seal voodi ààrel ja mòtlesin, et mis seal ikka, valus on, aga kyll varsti làheb yle. On ju ennegi silma torgatud ja pole midagi erilist see olnud. Marssisin, kàsi silmale surutud, diivanil lòsutava Paolo juurde, kaebasin talle olukorda ja jàin ootama, et millal siis nyyd yle làheb. Ikka proovisin vahepeal lahti teha ja piiluda, aga ei midagi. Telekas oli nii hele-hele, et kohe yldse ei kannatanud. Otsustasin siis, et mis ma siin piinlen, làhen parem magama, hommikuks on kindlasti korras. Magada sai pàris hàsti, mòned korrad tuikas, hommik aga ei olnud yldsegi nii lòbus. Ikka silma lahti ei saa, no nii valus, et hakka vòi karjuma. Mitte nagu liivatera vòi kivike silmas, vaid ikka kohe klaasikild. No selline tunne oli vàhemalt. Eriti nòmedaks muutis asja see, et ka teist silma ei saanud lahti vaatamata sellele, et see oli ju igatepidi terve. Silmad, mis on ju harjunud ikka synkroonis liikuma, teevad seda ka siis kui yks silm kinni plaasterdatud on. Kyll vàhem, aga siiski. Ka kòige pisem liigutus, mis polegi nagu liigutus vaid lihtsalt vibratsioon, tegi pòrguvalu. Ainus hea ja talutav positsioon oli istuda hiirvaikselt, silmad kinni. Egas midagi, lapsed lasteaeda ja traumapunkti, sest no kus ma siis nii saan. Kes mul siin ikka laseb pàevade viisi silmad kinni mediteerida. Kiirabis oldi vàga lòbustatud minu olukorrast, sest see pidavat olema yks kòige levinumaid silamvigastuse stsenaariume – lapse sòrm ema silmas. Noh, mul nii naljakas ei olnud, aga kui paar tuimestavat tilka silma sain, hakkas ka mul lobusam. Arsti mu silm eriti ei erutanud, ega mul seal midagi hullu ju olnud. Silmamunal vàike lòikehaav vàikesest kyynest. Manitses, et pean ikka lapsel kyyned lyhikeseks lòikama, mida ma siis kodus ka kohe tegin. Lòikasin vaat et vereni. Peale seda kui olin arstile àra rààkinud, et Eesti pealinn on Tallinn ja mitte Riia, eesti keeles on 14 kàànet ja tal ei ole vene keelega midagi pistmist, natuke ka Eesti tublist majandamisest ja ekspordiartiklitest, sain kaasa retsepti salviga ning arve 25 euroga. Noh, see viimane oli paras yllatus, ma ikka arvasin, et kiirabi on tasuta. Aga eks Itaalial ju rasked ajad, vòetakse igalt poolt kus vòtta annab. Saime isegi hàsti, sest kassas hakkas kòiketeadja kassiir vàitma, et tegelikult peaksin hoopiski 48 euri maksma, sest ma kàisin ju ka silmaarsti visiidil. Nagu ma oleks omale uusi prille kàinud tegemas…ma ei olnud nòus midagi rohkem maksma ja yllatuslikult oli kassiir sellega kohe nòus.

Koju jòudes tabas mind aga yllatus. Vòi noh, tegelikult mind oli hoiatatud, aga yllatus oli ikkagi. Tuimestavate tilkade mòju hakkas lahtuma. Arsti juures ma muidugi ei tulnud selle pealegi, et ka mingeid valu vaigisatavaid tilkasid kysida, sest seal tuimesti tòòtas. Arst miskipàrast ise ka ei pakkunud, juu vist leidis, et pole see asi midagi nii hull. Eks ta on igasuguseid tunduvalt hullemaid asju nàinud, aga minu jaoks oli see ikka pàris piiri làhedal. Saatsin Paolo apteeki, aga ta tuli sealt tyhjade kàtega tagasi. Kui arst pole ettekirjutust teinud, siis nemad ei saa myya. Nojah, arusaadav. Eks siis kannatame ja ootame. Jàrgnesid minu elu  kaks kòige pikemat (noh, vòib-olla see on natuke liiga dramaatiline) ja pimedamat (see on kindlasti òige) pàeva!

Ja nyyd ma jòuan selleni miks ma yldse sellest kòigest kirjutama hakkasin ja milleni ma selle hirmlohiseva sissejuhatusega jòuda tahtsin. Kui raske ja kui kurb on elu ilma nàgemiseta. Kindlasti inimene, kes on syndinud pimedana, ei tunne nii, aga olla nàgija ja siis mingil pòhjusel jààda sellest ilma, vòib olla uskumatult raske. Mul tekkis kohe tòsine hirm pimedaks jààmise ees. Kui abitu on pime inimene, no vàhemalt mina tundsin kyll nii. Proovige kasvòi tund aega olla silmad kinni ja midagigi àra teha. Minu arvates ei saanud ma neil kahel pàeval absoluutselt mitte millagagi hakkama. Minu tegevus seisnes diivanil istumises.Ainus mis tein, Gretat hoidsin syles kui talle ikka kohe mitte keegi teine enam ei sobinud. Teine probleem tekkis kohe ka. Et hea kyll, kui mul ongi inimene kes mul kòik ette-taha àra teeb, aga mida mina siis teen. Et istungi pàevad làbi diivanil vòi. Ma olin ikka tàitsa hàdas, kòik minu tegevused on ikka vàgagi konkreetselt nàgemisega seotud. Lamasin siis voodis ja kuulasin linnulaulu. Linde on meil siin tòesti palju. Suur muusikakuulaja ma ei ole, kuulan yhe albumi àra ja rohkem ei jaksa, siis muutub see mulle juba myraks. Teise pàeva lòpuks, kui olin juba igavusest segi keeramas, tuli pààstev mòte – raadio! ma olen tàiesti unustanud, et selline asi on ju ka olemas. Itaalia raadio mind ei huvita, see on ainult làrm, aga vikerraadio on ju igavesti tore. Mulle hakkas see nii meeldima, et nyyd mul ongi raadio tihti lahti. Tuleb selline nostalgiatunne peale ja syya teha ning triikida on ju raadioga lausa oivaline. Silm sai ka yleòò terveks ja nyyd on jàlle elu ilus. Aga igasugustest vàikestest kàmmaldest yritan edaspidi distantsi hoida.

Ja lôppu ka yks päevakild.

Triinu ja Ato nii kordamòòda kui segilàbi: Emme, emme! Samals ajal Greta ripub mul jala kyljes. Yhesônaga täiesti tavaline olukord, täiesti tavalisel päeval.
Yks hetk viskab issil yle ja ta käratab: Jätke see emme ykskord rahule! Misasja te emmetate kogu aeg! Emmel on silm haige, tal on paha olla!
Mille peale vastab Ato: non gli fa mica male la bocca, scusa! ( vabandage väga, aga ega tal suu haige ole!)

Ilmajutt

Màletusi Eestist. Korraks oli tore, aga parem ikka kui ei ole. Lund siis ja tegelikult ka talvel Eestis. See vist on tòesti tòsi, et kui harjud soojaga àra, siis uuesti kùlmaga harjuda on pea vòimatu, vastupidi pidavat olema lihtsam. Eestis oli ju tore, aga tòenàoliselt niipea uuesti talvel ei làhe. No mina vòib-olla veel, aga Paolot ei saa vist kyll enam  uuesti talvel Eestisse enne kui ta nii vana on, et enam midagi ei màleta. Aga no ta on kaks korda kàinud ka, see juba kòvasti ùle keskmise.

Aga noh, see lumi lumeks ja kylm kylmaks, Eestis me tegime tegelikult palju ja toredaid asju. Kàisime palju kùlas, vòtsime uua aasta metsas vastu, Triinu kàis Estonias Pipit vaatamas ja mòlemad kàisid nad ka kinos. Muidugi vanalinna jòululaat, Nukuteatri muuseum, Miia-Milla-Manda, Piparkoogimaania, mitmed kohvikud ja toredad sòògikohad, nagu nàiteks F-Hoone. Ainus tagasilòòk oli Gretat tabanud palavik, mis kùùndis lausa 39,5ni ja kestis 3-4 pàeva. Pàris terveks sai ta alles koju tagasi tulles.

Omaette teema on muidugi Ryanairiga lendamine. Meie esimene kogemus…khmm…tahaks vàga, et jààks viimaseks, aga vist pole vòimalik. Tekkis tunne, nagu oleks tsivilisatsioonis kaks sammu tagasi astunud. Vene jòmmid ja nende ylemukitud baabad, kes sinust ja su lastest lihtsalt ùle jooksevad, nagu lennukist oleks vòimalik maha jààda. Mis sest, et lastega oleks nagu eesòigus, see ei huvita kedagi. Ka mitte neidsamuseid Ryanairi tegelasi, sest keegi ei pyydnudki kuidagi neid masse suunata. Sul on kyll eesòigus, aga lòpuks vaata ikka ise kuidas saad. Aga ega need venelased ainult trùgijad ole. Yhel puhastverd eesti noormehel ma lihtsalt toore jòuga rabasin òlast ja karjusin talle, et ta ei trygiks palun minu ja mu laste vahele, sest mul ei ole mingit soovi oma lapsi sinna massi sisse àra kaotada. Itaallased kusjuures vaatasid kòike seda jama pealt ja ainult imestasid. Wow, siiani olid nad arvanud, et itaallased ei oska jàrjekorras seista, kuid see nòukogude stiilis kaos oli isegi nende jaoks midagi uut. Lahendus oleks yldse mitte selle eelisjàrjekorraga tegeleda ja minna lihtsalt viimasena peale. Aga no seda lòbu vòib omale lubada kui oled ùksi vòi kahekesi, sest lootust, et sa leiad siis neli kohta làhestikku on suht ebareaalne. Et panen lapsed kuskile vòòraste inimeste vahele ùhte lennuki otsa ja ise istun teise otsa. Lahe tòesti. Aga ok, jàrgmise Ryanairini on veel aega ja àrme praegu selle peale mòtle.

Meil aga siin on talve kael murtud. Laupàevaks lubab lausa 18 kraadi. Plussis siis. Ma igal juhul suure òhinaga pakkisin kòik talvisemad asjad juba àra, sulejoped, kampsunid, paksud saapad. Ega midugi nii soojaks ei jàà, aga no sulejopet vaevalt, et enam vaja làheb.

 

Kingitus

Triinu: Emme, ma tahan minna ykspàev issiga koos apteeki, aga sina ei tohi tulla.

Mina: ahah, nojah, mine siis. Aga miks mina ei tohi tulla?

Triinu: Sest ma tahan sulle kingitust osta.

Iseenesest ju vàga armas mòte, aga miks ja mida apteegist?!

See igal juhul jàigi saladuseks, sest apteeki nad issiga ei jòudnud. See-eest aga sattusime Bolzanos raamatupoodi. Triinu tahtis ilmtingimata minna ja midagi omale oma enda isikliku raha eest osta. Tal ju kolm hammast àra kukkunud ja iga hamba eest hambahaldjas  natuke raha jàtnud. Tiirutame poes ringi kui Triinu tuleb minu juurde ja ùtleb, et ma pean poest àra minema. Vòi vàhemalt ei tohi ma vaadata. No ma siis tegin asja teiste riiulite vahele, et ta saaks oma salaasjad àra aetud. Nàgin et krahmas midagi riiulilt ja marssis kavala nàoga kassasse. Kassas vist selgus, et tema hambahaldja rahadest sellise piibli jaoks ei jàtkunud, aga ònneks oli olemas ka issi kes abistava òla alla pani. Kingitus pakiti kenasti àra ja enne mulle seda kàtte ei antud kui hotelli tagasi jòudsime.

Vot selline kingitus siis. Mitmekordne ròòm. Et kohe spetsiaalselt mulle tehakse kingitus ja et see kingitus on just midagi sellist, mida ma alati olen tahtnud, aga kunagi pole raatsinud ise osta. Triinu pani kohe esimese korraga naelapea pihta. Ise ta oli ka vàga rahul ja yltes, et kuna mulle ju meeldib kooke teha ja eriti meeldib mulle shokolaad, siis muidugi valis ta selle raamatu. Natuke vòib-olla valis muidugi ka enda maitse jàrgi, sest suuremat shokohoolikut kui Triinu on raske leida. Aga no kingitus peabki ju olema selline mis omale ka meeldib. Nyyd aga muidugi Triinu muudkui lappab seda raamatut ja nòuab, et me sealt kohe igasuguseid asju tegema hakkaks. No eks ma yritan, kuigi minu kùpsetamise taseme juures on see raamat juba kòrgem pilotaaz.

Tagasihoidlikud soovid

Mul yldiselt ei ole eriti mingisuguseid suuri utoopilisi soove, noh et tahaks teisele poole maakera sôita vôi igatseks hirmsasti taga vana elu, kus sai teha seda mida tahad ja just siis kui tahad. Noh, väikeste piirangutega siiski, kuid tôesti väikeste. Teine pool maakera ei kao ju kusagile, jouab kunagi sinna ka ja kui ka kaob, siis tôenäoliselt kaon koos temaga ka mina, et seega pole siis nii seda mida taga nutta kui ka seda, kes taga nutaks.
Ainus, mida ma tôesti taga igatsen, on vôimalus olla niimoodi haige nagu seda ainult vanasti olla sai. Täisesti enesekeskselt. Et oledki terve päeva voodis vôi diivanil rösakil liigutades ainult kätt, et lehte keerata, kanalit vahetada vôi nina nuusata. Kirsiks tordi peal oleks veel keegi, kes sulle teatud intervalli tagant uue aurava tassi teed toob, poest hiigelsuure kausitäie viinamarju ostab ning kartuliputru ja viinereid keedab. Ok, need viiimased vôivad ka olemata olla, jäägu need sinna lapsepôlve mälestustesse.
Millal seda jälle huvitav saab?