Tag Archives: igapàevaelu

Vaba pàev

Minult on uskumatult tihti kùsitud, et mis ma siin kodus kùll teen. Enamasti on need kùsijad muidugi ise lastetud ja eks nad kujutavad ette, et mis neist lastest siis…need ju màngivad kuskil silmapiirilt àra vòi magavad vòi ega ma ei teagi mis need lastetud tegelikult mòtlevad. Kui ma olen kolmega kodus ja keegi jàlle taolise intelligentse kùsimuse esitab, siis ma tavaliselt ei vastagi, mòttes saadan sinnasamusesse. Vòi ytlengi, et ei teegi midagi. Vedelen diivanil, vahin lakke ja nokin nina. Olegi selline mòtetu parasiit.

Seda siis juhul kui kòik kodus on. Aga mis siis kui kaks on kodust àra? Tàna tekkis mul omal sama kùsimus, mida ma siis nyyd teen?! Kuna selliseid priipàevi on minu elus ikka suhteliselt harva, siis enamasti kasutan kohe vòimalust ja làhen kodust àra. Olen kohe nii palju àra kui Greta kannatab. Minna on alati kuhugi, eriti kui nii harva saab. Seda on kah vast lastetul raske aru saada kui ahvatlev vòib olla ka lihtsalt niisama linna minek vòi nàiteks lillepoodi! Oh, kuidas ma tahaks lillepoodi minna. Muidugi vòib mòni lastetu siinkohal òelda, et aga miks sa neid kaasa ei vòta. Ma jàllegi ei hakka yldse seletamagi. Kes saab aru, see saab aru, kes ei saa, saagu jàrjestikku kolm last, siis saab aru.

Aga tàna siis juhtus nii, et olen autotu. Teadupàrast olen ma ju maakas ja ilma autota suurt kuhugile ei pààse. No tunnis korra liinibuss kàib, aga et siis loksun imikuga tunda aega linna. Khmm, vist mitte. Seega kodus, yksi. Kartsin kohe, et kyll see saab pikk pàev olema, aga ei midagi. Saigi juba otsa ja ei olnudki kòige hullem.

Et siit siis nyyd tuleb yks keskpàrane koduperenaise pàev. Midagi erutavat vòi pòrutavat àrge jumalapàrast oodake.

Hommik algas kell 6. Ei, mitte Greta ei àrganud, vaid mind on àkitselt, esimest korda elus, mingi allergia vaevama hakanud. Millegipàrast hakkab see alati pihta keset òòd vòi varahommikul ja magada ei lase. Aevastan, nina kinni ja tilgub, kurgus kratsib, no vòimatu. Komberdan kòòki, kohvi tulele ja arvuti ette. Mis siin poole òò ajal muud ikka teha. 7.30 hakkavad Triinu ja Ato yleval kobistama, kolistavad sahtlitega ja seletavad midagi. Tundub, et minu eelmisel pàeval valitud riided ei sobi, otsivad uusi. Ehh, tuulavad jàlle kòik sahtlid segamini. Kell 8 àrkab Greta, kòik lahevad teda tervitama. Sòòme hommikust. Umbes 9 on kòigil sòòdud, siis hakkan issit yles ajama. See pole yldsegi niisama lihtne toiming. Issi on suvel vòtnud vàga relax reziimi. Umbes 10 on issi àrkvel ja kuskil 11 on ta lòpuks valmis lahkuma. Mina olen vahepeal koristanud kòògi laga kokku, pannud Greta magama, tegelenud isikliku hùgieeniga, pakkinud Triinule ja Atole hunniku mànguasju kaasa, mis nad vanaema juurde viiksid ja mida nad kindlasti tagasi tuua ei tohi, sest pidevalt nad tulevad sealt suure kotiga koju, aga tagasi ei vii midagi. Ehk siis kogu see kraam  vedeleb siin meil mòòda tubasid. Lòpuks nad muidugi jàtsid selle koti maha. Triinu, Ato ja issi lahkunud, hakkan Gretale juurikaid keetma. Sòòn ise kah midagi. 11.30 àrkab Greta, kudrutame natuke niisama, selline ema -lapse kvaliteetaeg, eks. Siis sòòb Greta oma juurikaid. Kell on 12 ja kuus tundi minu pàevast juba làinud. Làhme Gretaga vàlja. Oleme asjalikud ja làhme panka lasteaia arvet maksma. Jah, meil siin selliseid asju makstakse ikka veel sulas ja pangas. Ei mingit ylekannet ja interneti. Siis jaltuame lasteaia juurde, et vaadata mis kell siis suuremad esmaspàeval alustavad. Tagasiteel astume meie ainukesse kohvikusse, sòòn yhe eriti kreemise koogi ja joon yhe aperitiivi (alkoholita! loomulikult) ning sirvin ajalehte. Kohvikupidaja meil muidugi hea tuttav, kedagi peale minu seal pole, seega saame lobiseda. Jutustab mulle oma àsja varjupaigast vòetud koerast. Teab, et mind see teema huvitab ja lobiseme kuni tuleb yks onkel kohvi tahtma.

Minu kodukùla ei ole just metropol…kaugel sellest.  Seega kuskile mujale meil polegi minna, làhme koju tagasi. Greta juba virisebki, tahab tissi. Peale piimalaksu panen Greta òue tekile istuma ja lapin kòrval pesud kokku ning panen uued kuivama. Vot see ongi yks neist kolme lapse ema pòhitegevustest – pesu. Ikka iga pàev saab kas pesta vòi riputada vòi voltida vòi kappi panna. Meie issi juba siiralt usub, et see pesuruum ongi minu lemmikruum, sest kui ma ei ole seal, siis kus ma yldse olen. Kell on 14.30, Gretal uni peal. Kobin yles ja panen Greta magama. Peaaegu magaks ka ise, aga ikka otsustan pigem usin olla ja midagi kasulikku teha. Triinut Atot pole, hea vòimalus mànguasjad àra sorteerida. Saan suure kastitàie tràni, mille vean garaazi peitu, sest muidu on need asjad homme meil jàlle mòòda maja laiali. Nyyd tuleb pàeva nullpunkt. Viskan diivanile siruli ja loen ajakirja. Jama ajakiri on, uni tuleb peale, juba saangi silma kinni kui Greta àrkab. Nojah, oleks vòinud enne ikka magada. Kell on 16, sòòme Gretaga melonit. Talle maitseb, mulle ka. Làhme uuesti vàlja, sest no mis me siin kodus ikka teeme. Kàrutame juurikapoodi, ostame puuvilja ja muud kraami. 17.30 oleme juba tagasi. Otsustan shokolaadikooki teha, noh, nagu vàike yllatus kojutulijatele. Greta sahmib pòrandal tekil, aga eriti ta seal yksi olla ei taha. Jàtan koogitegemise sinnapaika ja heidan tema kòrvale. See talle juba meeldib. Rullin seal ennast kah, enam vàhem samamoodi kui Greta. Ma ju vòin seda nimetada joogaks, kuid tegelikkuses ma ikkagi lihtsalt niisama rullin. Kuigi peab ytlema, et mòjub siiski. Minu kanged ja natuke valutavad kondid saavad kohe leevendust. Yldiselt tunnen end viimasel ajal nagu vana màra, kòik valutab ja on kange. Tahaks kohe vòimelda. Otsustan jooga raamatu riiulist yles otsida ja tolmust puhtaks pùhkida. Seda ma hetkel veel teinud siiski ei ole, aga ma teen. Mudin natuke Gretat, siis jalutan temaga natuke mòòda tuba ringi, nii meelelahutuse eesmàrgil ja ongi kell 19. Magamamineku aeg. Greta saab tissi, lutt suhu ja juba ta magabki. Minul aga ju kook pooleli. Teen koogi valmis, kuni see kùpseb, kirjutan blogi. Noh, peaaegu kòrvetasin àra, aga syya kòlbab. Kell on 20.30, kohe peaksid tulema ka teised. Siis sòòme kooki, siis unejutt ja magama. Mulle jààb veel mingi tund kas arvuti vòi raamatu seltsis, kell 22.30 ma tòenàoliselt juba magan.

Ja jàlle yks koduperenaise pàev làbi. Homme samas vaimus uuesti. Inspireeriv, eks ole.

 

 

Koristamismaniakid

Kòik lapsevanemad! Vot nyyd tuleb kadestamistvààrt jutt!

Meie peres koristamisega juba probleeme ei ole.  Meil on kodus koristamismaniakid. No Triinu on alati koristanud, tydrukute vàrk, mingi aeg kàib se neil kòigil peal, et on vaja lapiga mòòda maja sahmida, kòik peeglid ja aknad àra “pesta.” Mingi aja pàrast see màng end ammendab ja Triinu vanuses tavaliselt enam ei viitsita midagi koristada. Eriti pàrssivalt mòjub see pidev mànguasjade àrakoristamise sund. Sellega jahutab ikka suht kiirelt ka kòige kuumaverelisema koristaja. Seda teades, ei ole ma neid tegelikult vàga sundinud. Voodeid ei tee meil hommikul keegi, mànguasjad lùkkame òhtul kokku seal, kus nad kòige rohkem jalus on. Vahel kui mul tuhin peal, siis siiski tòmban voodikatted sirgeks ning kamandan nad ka mànguasju koristama, ise muidugi aitan neid ka.

Ma nyyd ei tea mis on see saladus, aga mòlemad valmis alati ja vabatahlikult koristama. Ok, mitte just pàris alati, aga kui ajastus on òige, siis pole probleemi.

Triinu teeb hommikul ise voodit ja Ato kamandab mind aitama. Ta kyll pusib ise, aga ei tule nii ilusasti kui Triinul ja see teeb teda vàga kurvaks.

Eile kui hakkasime òue sàttima, siis pidime kòik trepil seisma ja ootama kuni Ato oma mànguasju àra pani. Keegi teda selleks ei sundinud ja isegi vastavasisulist màrkust poldud tehtud. Vastupidi, pyydsin teda veenda, et koristaks òige tagasitulles, aga ei midagi. Tema enne kodust àra ei làhe kui tuba korras! No mis sa oskad kosta, veab ikka tulevasel minijal, sellist meest Itaaliast niisama lihtsalt juba ei leia.

Triinu koristamised yletavad aga tihti igasugused mòistlikkuse piirid. Panen mina aeda teki maha, et Greta sinna peale panna. Làhen yles Gretat tooma, tulen alla ja tekk làinud. Seisan mòistmatult, et kus tekk on, kui Triinu seletab kòrval, et ma ju làksin tuppa, ta koristas teki àra. Tema on ka see, kes vihma tulles alati aeda jookseb ja asju sisse tassima hakkab.

Màngudega on tal kah vahest nii, et poole màngu pealt hakkab àkki asju àra koristama. Atol alles kohvikumàngust tass kàes, kui see àkki àra krabatakse ja kohvrisse àra koristatakse.

Muidugi ei tàhenda see seda, et nende koristamine yhtib alati minu arusaamisega koristamisest. Kui ykspàev kommenteerisin Triinule, et mis sodihunnik see tal seal voodi kòrval on, siis vastas ta mulle lausa solvunult, et ta lihtsalt koristas oma asju ja ei tea kuidas neid paremini àra panna. Et ma ju ei ole òpetanud! Kivi jàlle minu kapsaaias.

Traditsiooniline, enne multifilmi palun koristage oma mànguasajad àra, toimib alati ja ylikiirelt. No see ei ole muidugi mingi uudis. Aga toimib ka niisama, teeme nyyd toa korda, ilma igasutuguste preemiateta.

Ma saan aru kyll, et see vòib vabalt olla lihtsalt yks jàrjekordne faas ja faasidel on teadupàrast algus ja lòpp. Loodetavasti ei tule see lòpp liiga ruttu, àkki saab isegi harjumuseks. Loota ju vòib.

 

 

Moositegu

Tavaliselt ma moosi ei keeda. Pole ju neid marju siin omal kuskilt korjata ja tundub kuidagi narr osta marju, et neist siis moos keeta. Ma siis juba parem ostan kohe moosi, niikuinii ostan need moosid sama talumehe kàest, kust ostan marjugi. Erand on pòldmarjamoos, sest pòldmarju saab korjamas kàia. Siiani ei ole me neid kùll kordagi nii palju suutnud korjata, et mooskeetmiseni jòuda, aga no teoreetiliselt vòiks.

Ma teen marju talveks kùll, kuid ainult sùgavkùlma. Maasikad on juba pandud ja see aasta proovisin ka kirsse panna. Tegelikult muidugi mureleid kui tàpsem olla. Kohalik sòbranna soovitas. Kohe niimoodi tervelt ja vars ka kùljes. Lastele pidavat vàga meeldima neid jààtunult lutsida (seda ma tàiesti usun, sest mustikad ja sòstrad sùùakse meil talvel alati jààtunult àra).

Juhtus aga selline jama, et meie kùlmutuskapp otsustas enam mitte kùlmetada ning sulatas òòga kogu minu tòò ja vaeva ùles. Maasikad sain ònneks pààsta, need olid viimasel restil ja hommikul veel siiski jààs. Õnneks, sest maasikahooaeg on siin ju läbi, uusi poleks enam kuskilt võtta.  Nyyd nad ootavad talve vòi uut kùlmutuskappi naabrimehe juures. Hea, et ùksik mees, tal ju sygavkùlm tyhi. Mureleid aga leiab veel nii mònedki nädalad, seega need ùlessulanud läksid moosipotti. Ei tea kyll kui palju sinna seda vitamiini peale kùlmutamist ja keetmist jài, aga no àra ma neid visata ka ei raatsinud. Midagi ehk ikka on. Kuuma itaalia pàikese kàes puhtalt kasvanud kirsid, kindlasti on neis rohkem hààd kraami kui mònes teises kirsis.

Kuigi jah, moosi ma ju tavaliselt ei keeda, aga pean ùtlema, et see keetmine tekitas minus nii palju positiivseid tundeid, et ma vist muudan oma arvamust ja hakkan siiski moosi keetma. Eks mul on lapsepòlvest màlestused, et see moosikeetmine oli yks suur tòò ja vaev. Mitte, et mina oleks vaeva nàinud, aga ema ju muud ei teinudki kui korjas, keetis ja purgitas. Aga ma ju ei pea sellistes industriaalkogustes keetma, et veremaik suus. Tàpselt niipalju, et oleks veel mònus.

Eile muidugi oli ideaalne moosikeetmise pàev. Pealelòunal tuli àikesevihm, ikka selline korralik kus tuleb justkui àmbriga, òues làks mònusalt jahedaks ja suht pimedaks. Vihm peksis vastu aknaklaase ja moosipott levitas tuppa ylimònusat moosikeetmisaroomi. Totaalne nostalgia, seda lòhna ma màletan, nagu ka moosilt riisutud vahu maitset. Nagu jalgrattsòit, ei unune see maitse ja lòhn kunagi. Ka Triinu maitses vahtu, kuid esialgu ei arvanud ta sellest midagi. No kùll me teda veel treenime.

Mòtlesin, et miks just see moosikeetmine mulle nii positiivseid tundeid tekitab. Pole ju selles midagi nii erilist ja ma ise ju lapsena moosikeetmises suurt ei osalenud. Vahu sòòmine oli kogu mu kohustus. Tòenàoliselt ei ole asi aga ùldse moosikeetmises, vaid selles, milline òhkkond oli sel ajal kodus. Kòigepealt oli ema kodus, sest tòenàoliselt oli suvi ja emal tòòlt puhkus. Vòi vàhemasti oli nàdalavahetus. Minu arvates on moosikeetmine vàga meditatiivne tegevus, pead seal poti ààres seisma ja vahtu riisuma. See soojus ja rahulikkus, mis moosikeetmisega kaasnes on see, mis minus seda nostalgiat tekitab.

Selliseid momente ma tahaks oma lastele ka.  Et nad meenutaks, et neil oli hea ja rahulik. Natuke saab selliseid momente ka ise luua, kuid “òigemad” on nad siiski siis, kui nad igapàevast elu elades ise tekivad. Ega ise ei pruugi aru saadagi millised need momendid on ja tòenàoliselt saan sest aimu alles tulevikus, kui nad oma lapsepòlve meenutama hakkavad. Yks on aga selge, ema peab olema kodus. Mitte ykski laps ei taha yksi olla, ykskòik kui tubli ja iseseisev ta ka ei oleks. Minu emal see vòimalus puudus, minul see vòimalus ònneks on.

Nii, et hakkame aga moosi keetma.

Estonia, here I come Part.2

Nii, olukord muutus, tuleme hoopis 24- 31.juuli. Mitte, et see nyyd eriliselt suur muutus oleks, aga ikkagi.

Murphy seadusele kohaselt juhtus nende eelmiste kuupàevadega nii, et tàpselt samal nàdalal làhevad minema ka vanavanemad. Terve suvi on nad kodus ja just samal nàdalal otsustasid mere ààrde minna! No ma oleks muidugi vòinud enne broneerimist uurida, et kas ja kuidas, aga ma tòesti ei arvanud, et vanainimesed just neil kòige kuumematel pàevadel kuhugi minema hakkavad. Pensionàride reisimise aeg  on ju tavaliselt juuni vòi september.

Tegelikult ma ei oleks ùmber vahetanudki kui nonna poleks ise jàrjepidevalt nòudnud. Paolot ei erutanud see ùldse, et ta nàdalaks lastega ùksi jààb ning mind veel vàhem. Ainus, kes hirmsasti muret tundis, oli nonna. Et kuidas ikka nii saab ja tema ikka muretseb. Ses suhtes on ta meil kyll ikka vàga tyypiline itaalia mamma, lapsed, sòòk ja kodu on mamma teema, mehed ei oska, mehed kàigu tòòl. Eks tal omal tàpselt nii muidugi ka on, mees, kes kodus isegi kohvikannu tulele ei oska panna. Samas, ma ei arva, et see puhtalt mehe “sùù” on. Kui sul ikka terve elu kòik ette-taha àra tehakse, no miks siis peaks selgeks òppima kuidas kohvi keetmine kàib.

Yks nàide sellest kui tragikoomiline see nonnide eluviis ikka on. Kunagi kui nonna pidi mòneks pàevaks haiglasse minema ja yhtki tàdi vòi sugulast ùhel neist pàevadest aitama tulla ei saanud (sest no mees ju ùksi kahe lapsega kolm pàeva hakkama juba ei saa), keetis nonno pastat. Pani poti tulele, pasta potti ja jài ootama. Ootas, ootas kuni hakkas suitsu tulema. Nojah, pasta keetmiseks peaks ka vett potti panema…

Paolo on kùll paljus vàga oma isa sarnane. Kui tal ikka lastaks niisama olla, siis ta oleks ka ja laseks ennast teenindada. Kuid isaga on tal yks vàga suur ja oluline erinevus – tal ei ole itaalia mammat. Syya saab siis kui on aega ja tuju olnud teha, vastasel korral on meil kùlmutuskapp ja igaùks teenindagu end ise. Ok, pesu pesema ja pòrandaid kùùrima ma teda siiski ei sunni, aga lastega tegelema peab. Onneks pole tal selle vastu midagi ja seega yks nàdalake poleks talle mingi katsumus. Vòi oleks? Kahjuks jààb see seekord kindlaks tegemata.

Kingitus

Triinu: “Emme, me tegime Atoga sulle kingituse! Me otsustasime, et me enam yldse ei kakle ja yksteisele haiget ei tee!”

No kas saab veel paremat kingitust olemas olla!

PS. Pool pàeva kingitus isegi kestis. Mitte, et nad nyyd nii kohutavalt kogu aeg kakleks, aga vahel ikka juhtub.