Mis puutub sòòki, siis meie peamine ostlemiskoht on turg. Turupàev on laupàev. Tegelikult toimub siin turge igal pàeval, iga kord lihtsalt erinevas kylas. Aga turud on muidugi erinevad. On tavalisi turge, mis meenutavad natuke vana “head” kadaka turgu, kus on kòike Hiinast Brasiiliani, siis on kohalikud turud kus myyakse kaupa, mis toodetud nullkilomeetri raadiuses. Need ongi Km0 turud ehk siis lihtsamalt – kohalik kaup. Hiina mànguasju ja Taiwani riideid sealt ei leia. Ning kolmandaks on maheturud, mis on siis ka see turg, kus kàime meie laupàeva hommikul.
Seekordne saak oli mul tegelikult vàike, polnud suurt midagi vaja. Ostetud sai apelsine 1,50 euri kilo, banaane, avokaadot, apteegitilli, artishokke 0,90 centi tykk (minu absoluutsed lemmikud), brokkoli, porru, porgand, brysseli kapsad, tàisterajahu, òuna- ja pirnimahla 2,50 pudel ning veini 2 euri pudel. Nagu nàha, vein maksab vàhem kui mahl, et pole midagi parata, pere eelvarve tasakaalus hoidmiseks pean mahla asemel veini jooma. Hinnad on neil mille hinda tean, kuna turul kastidel tihti hindu pole, siis mul pole òrna aimugi mis nàiteks maksab porgandikilo. Aga kuna ma neid kuskilt mujalt niikuinii ostma ei hakka, siis ei uuri kah. Kokku maksis kòik 30 euri, et pole just hingehind. Seekord làks niigi “laristamiseks”, sest mahla ja veini ma alati ei osta.
Tavaliselt ostan turult ka vòid 3 euri kilo, juustud (grana, monte veronese, ricotta, gorgonzola, stracchino), mett, riisi, suitsukala, muna. Myyakse ka kitsejuuste (mida meie kyll ei sòò kui vàlja arvata pecorino), leiba, saia (mida mina sealt ei osta), tryhvleid (pole neid kyll kunagi ostnud), moose, kodus tehtud konserve, riisi ja igasuguseid jahusid, lihast on vòimalik osta linnuliha, aga siis tuleb talumehele ette helistada ja tellida. Salaamet ja vortsikesi leiab ka. Ja loomulikult oliiviòli, kuid seda ostame meie tuttavate kàest aastas korra, kymme liitrit korraga.
Mahetoodete kohta on see turg suhteliselt soodne, sellepàrast ma ka neid hindu ei uuri. Hoopis teine lugu on siis kui minna mahepoodi. Seal vòid kyll ennast kohe vaeseks maksta. Mahepoodi ma làhen tavaliselt kaerahelbeid vòi hambapastat ostma, aga vàlja kukub umbes nii:
Peale kaerahelveste kuidagi sattus korvi ka jàme- ja peensool, suhkur, hommikuhelbed, majonees, munad (sest turul olid otsas), konservoad ja kikerherned ning kookosrasv. See viimane ei ole kyll midagi sellist, mida me pidevalt tarbiks ja vaatamata sellele, et kookosrasvast ylivòrdes rààgitakse, ei saa see 5 euri potsik kindlasti meie igapàevasesse menyysse. Aga kuna ma leidsin yhe vana eestiaegse shokolaaditryhvlite retsepti just selle rasvaga, siis prooviks ostsin. Need konservid on hàdaolukorraks, tavaliselt me sòòme sellist kraami ikka kuivatatud varianti. Nagu ei ostnudki midagi ja maksin jàllegi 30 euri. See ytleb kòik meie mahepoodide hindade kohta.
Piima me ostame piimaautomaadist. Kohaliku piimatootja piim ja joogijogurtid. Varem myydi ka lahtist piima, see oli eriti mugav, sest kadus àra kogu see pudelitehunnik. Enam seda ei myyda, tòenàoliselt ei olnud piisavalt turgu. Nyyd on sama piim plastikpudelitesse pandud ja maksab 20 senti rohkem ehk siis 1.20 euri. Piima ostan ma kolme liitri kaupa ja nàdalas kulub umbes 10 liitrit.
Liha ostan kohaliku lihakaupmehe kàest, see kyll ei ole mahe, aga vàhemalt kohalik. Ta myyb ainult oma loomade liha ja need jalutavad kevadest sygiseni aasadel. Maheliha on vàga raske leida, tean ainult yhte talunikku, kuid nad paiknevad meist tunniajase autosòidu kaugusel. Eks neid on veel, aga kuna see mahetootmine on ikka kallis lòbu, siis ei jàà neil tòenàoliselt reklaamiks enam resursse ja nii neid yles ei leiagi. Ega see ei ole siin ju Eesti, kus ka igal muhususse tikkival mutikesel on oma koduleht. Siin on pòhiliseks reklaamikanaliks endiselt veel kylanaiste jutt. Mahepoest saaks liha ka, aga see on seal nii kallis, et meie suurt peret ma selle lihaga kyll sòòta ei jaksa. Paljud teevad muidugi ka nii, et ostavad talunikult pool looma, lasevad àra tykeldada ja panevad sygavkylma.
Nyyd vòib jààda petlik mulje, et meil siin ainult yks mahemaania ja biohullus kàibki. Teglikult kàin ma ikka tavalises poes ka. Ja kui ilm on kole, siis turule minna ei viitsi ning juurikad tulevad kohaliku juurikamyyja kàest. Tavalises poes jàlgin seda, et toodetud oleks Itaalias, imporditud kaupa kyll kunagi ei osta. Midagi leiab siit ka mahedat, nagu mune ja kohvi nàiteks. Mina saaksin nende kahe tootega pàris kaua àra elatud, ylejàànud pere vist aga mitte. Liha ma siiski tavalisest poest kunagi ei osta, sest lihaga on minu jaoks olukord keerulisem kui juurikatega. Isegi kui suurtootja ei suuda oma loomi antibiootikumide- ja steroididevabalt yles kasvatada, peaks ta igal juhul suutma luua oma loomadele vòimalikult kannatustevaba elu. Ylerahvastatud lautades elamine ning paevi autotrilerites veetmine seda kindlasti ei ole. Seega ostan tavalisest poest siis pigem juba kala, kuigi ka seda eelistan tavaliselt kalapoest osta.
Kui nyyd tekib kysimus, et miks ma kyll sellest kòigest kirjutan, siis vastust polegi. Vahest ju vòib ka midagi mòtetut teha, mòni màngib arvutimànge, teine vaatab seepi vòi eurovisooni, kolmas loeb naistekaid ja Delfit, ma kirjutan sisutyhje koduperenaise postitusi. Tegelikult mulle meeldis Kerli Inglismaa ostukorvi lugeda ja mul oli huvitav. Akki on minusuguseid veel ja ka meie ostukorv pakub huvi.
