Category Archives: Määratlemata

Rist ja viletsus

Pòskkoopapòletik – Midagi tòeliselt vastikut, aga elame yle. Ennegi elanud.

Bronhiit – kah midagi tòeliselt vastikut, kuigi enne pole ette tulnud, elame siiski yle. Pole surmatòbi.

Kaks last haiged – ka siin oleme juba olnud.

8 kuud rase – no see on juba pigem elustiil kui midagi erilist eks. Kui teha natuke statistikat ja vòtta viimased viis aastat ning kolm rasedust, siis vaat et pool sellest ajast on rase oldud. Seega on see juba pigem mu loomulik olek kui midagi erilist.

Aga kòik see kompott korraga on ikkagi natuke liig. Eriti tragikoomiline on see, et pool aastat lasteaeda ja isegi mitte nohupoega ja nyyd kui vaheaeg tàies hoos, ònnestus see VIIRUS ùles korjata. Tegelikult pole lastel suurt hàda midagi, neil làks see libedalt – neli pàeva ja rahu majas. Ainsateks ravimiteks aur, jalavann ja meega siirup. Issi sai veel eriti kiirelt hakkama – yks pàev palavikku, 24h und ja haigus làind. Hea, et niigi, sest yks rase haige on juba piisav koormus yhele majapidamisele. Mina olengi see kòige hàdisem. 10 pàeva risti ja viletsust ja tunne on ikka selline, et nyyd vist jààbki nii, ma ei saa enam kunagi terveks. Onneks on vàhemalt beebi mòistlik ja ei anna kuidagi màrku, et sùndima kavatseks hakata. Praegu kyll ei tahaks seda suurt ja tàhtsat ettevòtmist ette vòtta.

Kui juba nii depresiivne postitus tuleb, siis mainiks ka selle àra, et kui mòelda kòigele sellele lumele mis Eestis on maha sadanud ja kujutada ette, et kòik see lumi tuli/tuleb ka meil maha, ainult et vihma kujul, siis vòib ette kujutada kui tore ja ilus ilm meil siin viimased kuud on olnud. Ainult vihm ja udu, vihm ja udu. Vaatad aknast vàlja ja mòtled kas ma elan ikka Itaalias vòi on see Transilvaania….

Vàike asjade muutus

Nii, kuna kolmas trimester on hoogsalt kàimas, siis paar sòna ka kolmandast vòsukesest.

Yldiselt ei ole ma vàga spirituaalne inimene ja kuigi olen elu jooksul igasuguseid esoteerilisi asju uurinud ja puurinud, sest need on ju nii vahvad ja tegelikult nii tahaks neisse uskuda, siis lòpuks jòuan ikka selleni, et ah mingi ulla-mulla on jàlle. No kasvòi see lastevàrk, et kuidas see kòhubeebi ikka emaga “rààgib”, sònumeid saadab jms.  Seega, kui ma kuskil seitsmedal kuul hakkasin mingit kummalist tunnet tundma, et see beebi tahaks mulle justkui midagi òelda, siis ma lihtsalt jàrjepidevalt ignoreerisin seda tunnet ja ajasin kòik sassis hormoodide sùùks. Kuna see tunne aga ùldse ùle minna ei tahtnud, siis mòtlesin, no proovime siis midagi. Sest vaatamata oma  skeptilisusele, pean tunnistama, et kas nyyd just kòik, aga vàga suure osa oma elu tàhtsatest ostustest olen teinud puhtalt intuitsiooni ajel, ignoreerides mòistlikkust ning kòik on làinud alati tàpselt nii nagu vaja. Samas, ignoreerides intuitsiooni on alati mingi jama kaela tulnud. No nàiteks teadsin ma kooli ajal alati ette millal etteùtlemata tunnikontroll tuleb ja mul vàike tòenàosus see positiivselt làbida. Seega tuli teha poppi. Ning iga kord kui oma sisetunnet eirasin, tulin òhtul koju kahega. Mitte, et see nyyd mingisugune hea nàide elu tàhtsate otsuste kohta oleks. Kuid vàhemalt yks elu tàhtis otsus on mul sisetunnet eirates kùll rappa lainud.

Aga beebist siis. Mulle omale tundus pòhjus selles, et mòòdas on juba rohkem kui seitse kuud ja ma nagu polegi selle beebi peale suurt mòelnud, pole niiòelda tema heaks midagi teinud. Rabelen ja torman ringi, selle asemel, et rahulikult kodus olla, kòhtu silitada ja beebiga rààkida. Nii me siis, mina ja beebi, jòudsime rasedate shiatsu’sse. Ka see, et see kursus yldse aset leidis, tundub pigem saatus kui programeeritud asi. Paar pàeva enne minu otsust polnud kursusest lòhnagi, sest see on mòeldud ainult viimase trimestri rasedatele ja lihtsalt ei olnud osalejaid. Juhendaja olevat juba septembrist saadik plaaninud seda teha, aga  keda polnud olid rasedad. Siis aga àkki, kahe pàeva jooksul, ei tea kust, hakkasid nad tàesti ùksteisest sòltumatult vàlja ilmumuma ja oligi 5-liikmeline grupp koos. Oli see siis nyyd juhus, saatus vòi mis. Kursus on tore, saab natuke vòimelda, rààkida, maswseerida…kòik on vàga spirituaalne, kòik need kùùnlad ja lòhnad. Pàrast on alati nii hea olla, rahulik. Eriti tore on see, et pàrast beebi sùndi teeme aga kursust edasi, siis juba koos beebidega.

Aga vaatamata aja maha vòtmisele ja  shiatsule, ei làinud mul see naljakas tunne ikkagi yle. Natuke (noh, tegelt vist isegi pàris palju) hàiris ka fakt, et meil pole ikka nime. Minu terroriks sai see, et ùks hetk oleme haiglas, laps sùnnib àra ja kuna siin peab ju kohe nimi olemas olema, otsustame kiirelt mingisuguse tàiesti suvalise nime kasuks. Minu jaoks peaks nimi ise kuidagi kuskilt tulema, mitte, et selle leidmiseks nàhakse hirmsat vaeva, kirjutakse nimekirju, loetakse hullunult nimeraamatuid, vaieldakse vòi lausa kakeldakse. Esimese kahega meil nii làkski, nimi lihtsalt tuli. Kolmandaga oleme aga kòike seda muud teinud – kirjutanud nimekirju, lugenud nimeraamatuid, vaielnud, lausa kakelnud esialgu siiski veel mitte. Aga ei mingit nime.

Nùùd aga lòpuks selle jutu point kah. Meil ju sùnnib poiss eks, nagu ma mòni kuu tagasi kuulutasin. Pàris kindlat kinnitust me sellele siiski ei saanud, sest viienda kuu ultrahelis kui tavaliselt sugu kòige paremini nàha on, olid beebil jalad krònksus ja nàha polnud midagi. Meie info pàrines sealt kolmanda kuu lòpu gùnekoloogi kùlastusest, mis aga ei ole veel pàris hea aeg soo kindlaks tegemiseks. Kui nùùd tuli kolmanda ultraheli aeg, siis soovisime kinnitust, et ikka on poiss. Sest see imelik tunne, mis mind juba pikemat aega vaevas, ùtles mulle ka seda, et àkki beebi polegi poiss ja seda ta mulle òelda tahabki. Et lòpetage see poisi nime ùle vaidlemine! Aga kuna Atoga olin ma suht kindel, et mul sùnnib tùdruk ja tuli hoopis nii poiss kui ùldse poiss saab olla, siis ega ma seda oma tunnet niivàga tòsiselt vòtnud. Vahel kùll nii poolnaljaga ùtlesin, et meil siin vòib veel yllatusi oodata, aga samas ise sellesse mitte niivàga uskudes. Jagasin aga tùdrukute riideid laiali ning kogusin poiste riideid vastu. Kolmandas ultrahelis me kah konkreetset kinnitust ei saanud, nabanòòr oli strateegilisele kohale end kerra tòmmanud ja niipalju kui arst sealt nàgi, ytles kùll, et pigem nagu paistaks tùdruk, aga midagi kindlat òelda ei saa.

Eile siis aga oli jàrjekordne gùnekoloogi kùlastus. Gùnekoloog on mul selline, et ega tal màlu suurem asi ole. Ma kàin ta juures juba 4 aastat ja siiamaani olen ma poolakas ning mul on kaks tùtart. Seega, muidugi ta ei màetanud, et ta ise mulle mòned kuud tagasi vàitis, et tulemas on poiss. Kui ta siis jàlle kùsis, et noh keda te siis ootate ja ma ytlesin, et ikka poissi nii nagu ta paar kuud tagasi ise mulle kinnitas, siis tegi arst suured silmad ja ytles, et see pole ju poiss! Palju ònne, saate kolmanda tùdruku!

Et siis siuksed lood. Me siis nyyd hakkame tùdruku nime otsima, aga igaks juhuks peab vist poisi nime ka leidma, sest ma pole enam milleski kindel.

Poisid ja tùdrukud

Mingitest ammustest aegadest saabuvad mulle postkasti igakuised meilid lapse arengu kohta. Triinuga ma ikka lugesin neid, Atoga kùll kipub nii minema, et mail làheb enne prùgikasti kui lahtigi end rullida jòuab. Viimasest mailist jòudsin aga siiski esimese lause àra lugeda – Atovanused hakkavad soolisi erinevusi tàhtsustama.

Meie Ato on seega raamatute jàrgi igati graafikus. Seda, et tema on poiss (Ato versioon kòlab kùll rohkem poishh) kuuleme pidevalt. Lasteaias on tema sòbrad ainult poishid, raamatutes lahterdatake tegelased poisteks ja tùdrukuteks, olgu siis elus vòi elutud. Issi on poishh ja emme ei ole, Triinu ka ei ole. Kui telekast tuli Itaalia vanade rokipeerude Pooh’i video, siis mingite Ato kategooriate jàrgi oli see poishte muusika. Sàttis ennast kàed-jalad laiali teleka ette ja teatas, et meie Triinuga ei tohi seda vaadata.

Teatrihooaeg avatud

Selleaastase teatrihooaja avasime eriti pidulikult – Tuhkatriinu balletiga Verona  Teatro Filarmonico’s. Ei saa òelda, et see nyyd just lasteballett oleks olnud vòi siis ehk suurematele. Kestis ta ikkagi 2 tundi. Meie làksime sinna Sofiaga, kes on Triinust lausa poolteist aastat noorem. Ato jài issiga koju meesteasju ajama. Ta ikka liiga vàike ja ma pole kindel kui kaua ùks ballett, kus suure tòenàosusega pole yhtegi autot, Ato tàhelepanu kòita suudaks. Ka Triinu ja Sofia suhtes olime eelnevalt suht skeptilised ning vòtsime igaks juhuks odavaimad piletid mis saada olid. Et kui 10 minutit peale algust hakatakse àraminekut nòudma, ei tuleks minutihind vàga ròògatu. Seega istusime kòige kòrgemal ròdul, mis oli tòesti nii kòrge ja jàrsk, et minul kui suurel kòrgusekartjal hakkas pea kergelt ringi kàima.  Vaatamata laealustele kohtadele nàgi sealt siiski ùllatavalt hàsti.

Kui ballett pihta hakkas oli Triinu vàga elevil ning umbes kaks minutit peale algust teatas mulle ròòmsalt kui vàga talle ballett ikka meeldib ja et me peame kindlasti veel tulema. Esimese vaatuse (nii 50 min) vaatasid mòlemad ùllatavalt rahulikult ja huvitunult àra. Vahepeal ùritasin natuke ka sisu seletada, ise end samal ajal kirudes, et muinasjuttu vahetult enne ùle ei olnud lugenud. No nàiteks kui lavale tuli kerjus, siis tembeldasin mina ta hoopis nòiaks.

Vaheajal me kuskile jalutama ei làinud, sest ka Sofia ema on umbes sama rase kui mina ja me nàgime niigi vaeva, et mòòda treppe sinna lae alla jòuda. See oli muidugi viga, oleks ikka pidanud natuke lapsi tuulutama. Kui teine vaatus peale hakkas oli Triinu kohe tùdinenud. Kùsis iga 30 sekundi jàrel kus Tuhkatriinu on ja miks teda laval ei ole. Nùhkis mul kùlje all, ronis sùlle, ohkis, nòudis vett ja pissile ning àraminemist. Sofial on oma vanusele vaatamata endiselt lutipudel (nagu siin seda tihti juhtub) ning tema lihtsalt uneles oma ema sùles, pudel suus ja oli seetòttu suht rahulik. Làksime siis Triinuga natukeseks vàlja tuulutama. Ega midagi seal suurt teha ei olnud kuna teatri kohvik oli etenduse ajal kinni. Marssisime siis kogu selle kilomeetri treppe alla ning siis jàlle ùles, nii et minul juba kàisid kerged tuhud peal. Kerge tuulutus mòjus aga vàrskendavalt ning viimased 20 minutit balletti suutis Triinu seda suht sùvenenult jàlgida. Lòppkokkuvòtteks oli ta sellest ikkagi vàga vaimustuses ja tahaks kohe veel minna, aga mina arvan, et kui just ei ole poole lùhem lasteballett, siis mòned aastad veel ootaks.

Jàrgmisena vòtsime ette midagi lapselikumat – Verona nukuteatri Teatro Filippini. See on selline tòeline lasteteater, no minu maitse jaoks isegi natuke liiga labane. Teatris vòis ikka olla natukenegi glamuuri ja sàra, mitte nagu kùlakino, kus piletikontroll on kampsunis ja teksastes ning lastel seljas dressid. No aga vahet pole, kòige tàhtsam on siiski etendus.

Ka seekord jài Ato koju. Etendus on tàpselt tema une ajal ning natuke vàike on ta àkki ka. Alla kolmestele seal ùhtegi etendust ei ole. Seekordne etendus oli  nukuteater marionettidega, kuigi see on pigem erand kui reegel ning enamasti on siiski nàitlejad laval. Tùki nimi oli Come Pollicino (Nagu Poialpoiss) ning tehti kaks lugu. Kui aus olla, siis mulle omale kumbki lugu ei meeldinud. Aga no ma ei ole ka sihtrùhm eks. Kuigi peab ytlema, et minu arvates polnud ka Triinu suuremas vaimustuses. Miskipàrast arvatakse siin, et kui tegu on lasteetendusega, siis kindlasti peab lapsi kogu aega naerma ajama ja lapsi lòbustab ainult see, kui keegi kas kukub vòi saab kaikaga pàhe. Teises loos làks asi lausa kàest kui teksti sisse tulid ka mingid pissi ja kaka naljad…ma olin ikka pàris shokeeritud. Aga lapsed tòesti naersid, osad siis. Triinu mitte, tema yks hetk ytles, et talle ei meeldi. Mille ùle oli mul vàga hea meel. Mu 4 -aastane saab aru mis on nali ja mis on lihtsalt nòmedus.Ka eelmine aasta piirdus meie teatriskàik kolme korraga just seetòttu, et etendused olid minu arvates liiga nòmedad ja labased. Aga see oli teine teater ja teine koht. Praeguselt ma ootasin enamat.

Kokkuvòtteks Triinule jàllegi meeldis ja àra minnes nòudis, et me ikka veel siia tuleksime. Kuna tegu oli kùlalisetendusega, siis vòib-olla oli see lihtsalt ebaònn ja jàrgmised etendused on paremad. Vòi siis pean oma kriteeriume natuke kohendama ja ootuseid mitte nii kòrgele kruvima. Aga dressipùkse me teatrisse jalga ikkagi ei pane!

Sinine ja roheline

Ato absoluutseteks lemmikvàrvideks on sinine ja roheline. On seda aegade algusest saadik olnud. Vòi no kuskilt sealtmaalt kui ta vàrvidest midagi jagama hakkas. Kui ta oli pooleteisene ja ma julgesin talle roosat vòi oranzi tassi pakkuda, hakkas ta solvumusest nutma. Kui làheb vesivàrvidega vàrvimiseks, siis tema teeb ainult siniseid ja rohelisi pilte.  Punane ja kollane vahel ikka sobib ka, aga hoia alt kui proovida talle midagi roosat vòi lillat pakkuda! Isegi roosad autod mànguasjakataloogist loovutab ta kohe Triinule.

Mina ei tea kustkohast see vàrvidevàrk kùll tuleb. No me ei ole kùll siin kodus kuidagi ròhutanud, et roosad ja lillad on tùdrukute ning sinised ja rohelised poiste vàrvid.

Anatoomia

Viimastel kuudel on meil Triinuga vàga anatoomilised vestlused:

Miks ma olen vahepeal kòva ja vahepeal pehme? (katsub ennast sòrmega, pidades silmas kondisemaid ja pehmemaid kohti)

Mis on kàe sees? (Mitte pihus, vaid ikka kohe kàe SEES)

Kuhu làheb suust toit?

Kas see piim mida beebi tissist joob on kùlm vòi soe?

Kui sina sòòd kooki, kas siis beebi kòhus sòòb ka? Aga kuidas ta sòòb kui tal hambaid ei ole?

Mis ussid need sul jala peal on? (Vajutab nàpuga mu jalalabadel vooklevaid veenilaiendite-eelseid moodustisi)

Kas minul on ka veri?

Koolijùts

Siin yks eriti karvane versioon E-st.

Meil on Triinuga uus màng – sònade kirjutamise màng. Màng kàib nii, et Triinu ùtleb sòna mis ta tahab kirjutada, mina kirjutan ette ning tema kirjutab jàrgi. Teine versioon on ka. Triinu ùtleb sòna ja mina ùtlen tàhthaaval kuidas tuleb kirjutada. Enamus tàhed kirjutab àra ,kui satub vahele mòni tundmatu, siis kirjutan jàllegi ette. Tàhti tunneb ta mingi konkreetse nimetuse kaudu. No et E nagu  emme  ja  T nagu Triinu. Vahepeal tekitas segadust kui ùhel isikul vòi asjal oli niiòelda kaks tàhte. Et kuidas Renato tàht on R ja Ato tàht on A vòi issi tàht on kas I vòi ka P, olenevalt mis keeles làheneda. Pedagoogid muidugi ùtleksid, et nii ei tohiks tàhti òpetada. Peab òpetama, et  T on Tee ja P on Pee. Mina aga arvan, et vàhemalt 4,5-aastase puhul pole see nii suur patt. Ega see ei tàhenda, e t ta 6-aastaselt kooli minnes ikka arvaks, et  T on ainuisikuliselt Triinu tàht. Pealegi tekiks meil siin kakskeelsena ju jàllegi see segadus, sest tàhti ei hààldata itaalia keeles samamoodi kui eesti keeles. Ja ega me tegelegi siin mingisuguse òpetamisega. See kòik on puhtalt Triinu enda initsiatiiv, teda hetkel see tàhevàrk kohe paelub. Ma ise olen pigem see tùùp, kes leiab, et lugemine ja kirjutamine saagu selgeks koolis, mida seal esimeses klassis muidu teha. Eriti veel siin, kus kooli minnakse 5,5 -6 aastaselt.

Tegelikult on veel ka kolmas versioon – Triinu kirjutab ise mingid tàhed ritta  ja siis kùsib, “Emme, mis ma kirjutasin?”, sest ega kokku lugeda ta ise veel ei oska. Pàris sònu sealt tavaliselt ei tule, aga igasuguseid naljakaid keelemurdjaid kùll. See on ka ùks moodus kuidas Triinu uuele vennale nime otsib, kui tuleb mòni nime moodi kombinatsioon, siis kàib selle vàlja. Oma nime kirjutab ka nii, et alustab kùll T-ga, aga edasi tulevad suvalised tàhed, suvalises jàrjekorras. TEPAI nàiteks vòiks vabalt ùks variant olla.