Seoses kikerherne retsepti sooviga on siis nyyd pòhjust ka avalikult kuulutada, et mul on ka teine blogi.
http://midamatanasyyateen.wordpress.com/ Tataa!
Ok, kòik need kes nyyd lootsid leida jàrjekordset imepàrast toidublogi, peavad kyll pettuma. See blogi on myl kyll juba registreeritud vist nii kuus kuud, aga nagu nàha, suurt aktiivsust seal ei ole. Pòhjus, miks ma selle yldse avasin, ei ole (kahjuks) yldsegi mitte see, et mul oleks kohutavalt palju imelisi retsepte jagada ja ma pidevalt kokkaks ning ei suudaks àra oodata lapsevabasid òhtuid, mil neid imelisi meistriteoseid maailmaga jagama hakata. Pòhjus on hoopis proosalisem – puhas frustratsioon! See pealkiri ei ole ròòmuhyyd, et oh, mida ma kyll oma tuhandetest imelistest ja tervislikest toitudest tàna kyll valmistan, vaid appihyyd – MIDA MA TANA SYYA TEEN!?!!! Umbes nii nagu on Itaalial lumega on minul kokkamisega. Iga aasta tuleb see lumi kui sajandiyllatus taevast ning kogu maa on paanikas, sest keegi pole selleks kunagi valmis. Iga hommik àrkan kylm higi otsa ees, et issand kyll, kas jàlle peab syya tegema! Mitte kunagi ei ole ma selleks valmis ja vist ei saa kah. Seega ma otsustasin hakata mingisuguseid retsepte koguma. Et mul oleks mingi koht, kuhu ma saan kiirelt vaadata ja kus on need niiòelda minu retseptid.
No tegelikult olen ma retsepte ikka varem ka kogunud, kes ei oleks, eks. Aga see on ka yks pòhjustest, miks ma nyyd blogi teen. Kòigepealt need igasugused paberilipakad, loetamatu kàekirjaga kirjutatud, tundmatute autorite, tundmatud retseptid. Kuskilt kellegilt saadud, ei tea millal. Elus ei tule mulle mu hommikuses agoonias meelde mingi retsept kuskil lipakal. Vahest ma olen siis tekitanud mingeid kaustikuid, no et kirjutan kòik yhte kohta. Ei toimi see kah. Kirjutan viis retsepti àra ja unustan, et kaustik yldse olemaski on. Vòtan uue kaustiku ja kirjutan jàlle viis. Siis leian vana, aga enam ei màleta yldse, mis toit see seal kirjas yldse on. Mingit inspreerivat pilti pole ja kàekiri ka nii jube, et panen kaustiku kinni ja unustan. Siis ma olen ajakirjadest retsepte vàlja rebinud, terve suur klade neid tàis. Ikka ei toimi, sest seal on ju kòik segamini. Tead, et kuskil seal on yks hea shokolaadikook, aga yles ei leia. Muudkui lappa ja lappa. Umbes sama kehtib kokaraamatute kohta. Mulle nad hirmsasti meeldivad, aga syya nende jàrgi teha on ikka vàga keeruline. Enamasti ma lihtsalt unustan ennast pilte vaatama, aeg muudkui jookseb, kòht làheb aina tyhjemaks ja lòpuks viskan ehmatusega raamatu kàest ja teen kiiruga midagi sellist mida ikka teen. Internet on muidugi tore koht, sealt leiab kòike, aga sel on ka omad miinused. No nàiteks leiad mustikamuffini retsepti, teed àra ja no tòesti ideaalne! Mòtled, vot seda ma teen veel, aga muidugi ei jàta yldse meelde, kust sa selle retsepti leidsid ning lootus jàrgmine kord seesamune leht yles leida, on miinimumilàhedane. Teine risk internetiga on, et seal on ka vigaseid retsepte. Eriti jama on see kookide puhul, kus òiged kogused on olulised ju. Kui kuskil on cup’id grammideks arvutatud, siis parem juba jàtta tegemata. No ja siis ma lihtsalt olen ka suht viletsa màluga. Kòigepealt ei màleta mida ma yldse teinud olen. No umbes see, et laps tuleb ja ytleb, emme tee neid kandilisi, pealt aukudega kooke, mis sa ykskord tegid. Mòh? Mis aukudega koogid, mina pole midagi teinud. Teiseks ei suuda ma isegi kòige lihtsamate asjade retsepte meelde jàtta. No pasta frolla sees kàib jahu, vòi, suhkur ja muna, aga mis kogustes?! Mis sest, et ma seda kymneid kordi teinud olen.
No ja nii ma siis mòtlesingi, et proovin nyyd seda blogivarianti. Eks nàis, kas toimib. Mòtlesin, et vòtan nyyd oma kokaraamatud ette, proovin uusi asju ja kui sobib, panen blogisse kirja. Et tuleks teinekordki meelde teha. Proovin pildi ka juurde saada, et oleks inspireerivam. Eks nàis kauaks seda indu on.
Aga sellega seoses on mul ka yleskutse. Et kui keegi peaks tundma umbes samamoodi nagu tunnen mina ja soovib minuga mu agoonias yhineda ning kasutada samadel eesmàrkidel sedamama blogi, ehk siis oma retsepte sinna koondada, siis oma oleksin ylimalt ròòmus. No vàlja nàeks see umbes nii, et igayks saab oma sissepààsu ja paneb kirja oma retseptid. Tag’i paneb oma nime, et siis soovi korral ainult oma retsepte vaadata. Mingeid eritingimusi pole, kes soovib, teeb pilti, eks ei taha, pole vaja. Retseptid ei pea olema kulinaarsed meistriteosed, aga muidugi vòivad olla. Ainus kriteerium on see, et toit peab olema sisestaja poolt àratehtud ja proovitud, et ikka toimib ja on sòòdav. See on mul loomulikult puhas omakasupyydlik yleskutse, sest ma ju tean, et mul loevad siin seda blogi paljud head kokkajad, oluliselt paremad kui olen seda mina ja see oleks yks hea vòimalus teie retseptidele kàpp peale panna. 😉
Kuidas sa oled nàdala àra planeerinud? Nùùd kui Triinu kodus lòunatab , kas siis mòtled tasakaalus menùù peale vòi teed nagu juhtub?
Noh ma olen ùpris segane nagu juhtub tegija ja juba òudusega mòtlen kuidas jàrgmine aasta pean ma end orgunnima nii, et laps ei sòòks vaid capelletti in brodo!
See retseptide kogumine on mul ka pidevalt mòttes olnud ning mu vanas blogis on osad isegi tehtud aga vaid pidliga sest ma ise ei armasta ùldse ilma pildita retsepte. Kokaraamatut on ka mònus vaadata kui pilt ikka ka on ja muidugi peab see pilt ilus olema, muidu kaob sòògiisu kohe!
Nt tahan ma juba katsetada sinu ainsat pildiga retsepti, seda kokkosekooki 🙂 Igaùhel omad kiiksud.
Mina vòtaks kùll osa sellest blogist, samamoodi tihti paanika, et mida sùùa teha!
aga pane ka sildid – et primo, secondo jne
Ei ole ma midagi plaaninud. No midagi natuke ikka mòtlen ette, aga et nyyd nàdalamenyy valmis teeks, seda ei ole. Lòunasòòk on meil niikuinii selline suvalisem, pòhiròhk on òhtusòògil. Mul on ka vaja pilti, sellepàrast ma neid paberilipakale kirjutatud retsepte blogisse panna tahaks ka. Eks ma yritan aja jooksul pildid juurde teha, kui just roog enne nahka ei panda.
Seal on kategooriad Retseptide all Kaunviljad, Koogid, Supid jne. Ma pole neid ette valmis tootnud, jooksvalt saab teha kui mingi uus retsept tuleb. Hetkel lihtsalt polegi seal suurt primosid ega secondosid. Silte vòib muidugi igasuguseid tekitada.Ma panin siltidesse praegu retsepti autori, et igayks saaks soovi korral ainult oma retsepte vaadata ning mingid spetsiifilised asjad, no nagu lihata roog vòi munata vòi vegan jne.
Väga hea idee. Mul sama lugu, et terve sahtel on juba vanast ajast täis igasugu väljalõikeid ja kritseldisi aga ma peaaegu kunagi ei vaata sinna. Nüüd veel eriti kui nagunii ise enamus asju süüa ei saa. Mul on küll arvutis bookmark-i pandud linke toitudest (peamiselt mida teha pidupäevaks) aga sealt iga päevaseks toiduks retsepte otsima nagunii ei lähe. Ja ega ma igapäevaseks toiduks ei kasutagi mingit retsepti. Aga blogi kujul tõesti on hea pilk peale visata ja endale meelde tuletada mis toite kodus tehtud on. Mul alati see mure, et ajapikku läheb see menüü nimekiri lühemaks ja lühemaks ja tihti just sellepärast, et olen ära unustanud mida saab peale kana ja riiis ka teha 🙂
Ma ise küll ei ole mingi kokatädi ja seega mul mingeid keelt alla viivaid retsepte jagada ei ole aga kui soovi on siis ma võin näiteks häid ideid laste sünnipäevade toitude osas jagada (ma küll ei tea kas need ka Itaalias peale läheksid).
No mul on sama asi, et ainult yhed ja samad toidud. Nagu mingi koolisòòkla noh, nàdalast nàdalasse yks ja see sama.
No kyll nad làhevad peale. Ja mòte on selles, et sa saaksid ka ise mugavalt oma retsepte vaadata, mitte ainult teistega jagada. Saadan teile siis varsti meili lingi.
Väga põnev idee! Kusjuures mul ka väljarebitud retsepte ja kollaseid paberilipakaid kõikide toiduraamatute vahel. Ja ikka ei tea mida süüa teha. Kusjuures mind aitab väga nädalamenüü kirjutamine. Esmaspäeva hommikul, kui kohvi joon, võtan oma paberi ette ja kirjutan ideed nädalamenüüks. Paber vedeleb mul kogu aeg lauaotsal ja silme ees. Samas, kui näiteks tuleb uus idee või saabub koju mingeid värskeid asju, siis tõmban lihtsalt maha ja kirjutan uue asja. Aga aitab mõelda näiteks, et üks õhtu teen liha, teine õhtu kana, kolmas õhtu kala, neljas õhtu suppi – paneb mõtted käima. Mõni päev tean, et on kiire õhtu ja tuleb midagi ette teha või mõni õhtu on palju aega ja saab katsetada midagi uut ja aeganõudvamat.
Tegelikult tahtmist isegi on teha, aga meil on lapsed sellised, kes söövad ainult ühtesid ja samu asju. Iga kord, kui midagi uut on, panen neile ka ette, aga no ei söö – pigem lähevad tühja kõhuga magama 🙁
Ma olen ka kunagi seda nàdalamenyyd praktiseerinud. Vòtsin lausa kokaraamatu ette, valisin retseptid vàlja ning siis làksin poodi. Aga see oli ammu…siis kui Triinu oli veel titt ja ei sòònudki veel. Meil siin lapsed sòòvad kyll igasuguseid asju, kuid kahjuks on igayhel omad eelistused, seega lòppkokkuvtòtteks on ikka ainult paar rooga mida kòik sòòvad.
Väga hea idee! Vòtaksin ka hea meelega sellest osa ja ikka piltidega. 🙂
Tore! Saadan sulle lähipäevil kutse blogisse.
Meie nädalamenüü (noh seda on erinavatel perioodidel tehtud nii 10x) koostamine nägi välja nii, näiteks pühapäeval pärast õhtusööki, kui kogu pere oli koos, võeti ette järgmise nädala plaan – sinna sai märgitud umbes mingid tegevused, et kes mis kell tuleb ja kas õhtul kellelelgi ka mingi trenn vms. Siis valis igaüks ühe toidu, mis ta tahaks süüa ja valis ka päeva, millal. Mina siis lõpus tegin täiendused, et oleks korra nädalas menüüs kala ja supp jne….Toimis väga hästi, aga toitu kippus liiga palju üle jääma:)
Aga see blogi on väga hea idee! Prooviks ka seda kasutada, kuigi mul siin kuu aega tagasi valmis ostetud üks kaustik…noh ikka selleks, et sinna kirjutada need meie pere retseptid…….:))))
See teiste arvamuse kysimine on tegelikult hea idee, siis ei ole parast kellelgi viriseda, et mulle ei maitse. Aga samas voib siis muidugi juhtuda, et me soome ainult pizzat, pastat tomatiga, gnocchisid, pannkooke ja tortellinisid.
Minu enim tehtuid söök on “mis külmkapis leidub”. Nii leiutan ja miksin kokku ise, enamasti tuleb hea, vahest vähem, aga söödav on alati. Kahjuks aga jäävad ka mul üles märkimata. Vahest otsin inspiratsiooni kokaraamatutest ka, aga ikka teen ümber osaliselt.
Nädalamenüü panen oma peas suures piiris kokku ostuhetkel. Olenevalt sellest, mis poes pakkumises head on. Ja ülejäägid siis segangi kokku nagu ennist ütlesin.
Hea mõte sul kõik proovid blogisse kirja panna!