Meil on praegu pònevad pàevad – kàimas on valimised. Viimaste aastakymnete pònevaimad ja lootust on, et itaallased isegi làhevad valima. No vàhemalt minu tutvusuringkonnas pole kedagi, kes ei làheks ja see on vàga haruldane. Enamasti on ikka vastupidi, raske on leida kedagi, kes oleks valinud.
Kui issi end tàna hommikul siis valima minekuks sàttis, siis uuris Atolt, et kas ta tahab ka kaasa tulla.
Ato: Jaaa! Mina valin dinosaurused! (Ato sai tegelikult aru,et minnakse midagi ostma)
Issi: Jah, dinosauruseid saab valida kyll, aga tòenàoliselt tulevad viis komeeti, mis pyhivad dinosaurused igaveseks maalt. Loodame, loodame!
Selline inside joke, kes saab aru, saab, kes ei saa, pole midagi kaotanud.
Me nii loodame. Stefano unistab juba, et saab kunagi bella patria’sse tagasi elama tulla.
Noh, pàris maalt ei pyhitud, aga ega palju puudu ka ei jàànud. Lootust veel on!
Karta on, et tuleb veel valida. Ja loodame, et saavad lõpuks otsustatud, kes ja kuidas, muidu jääb bella patriast järgi vaid patria.