Nii pikka auku polegi mul veel blogisse tekkinud. Auk on kohe nii pikk, et enam vaat et ei saagi kirjutamislainele tagasi. Vaat, et kohe ei viitsigi enam. Aga ma ikka vòtan end kokku, sest ei saa ju nii, et Triinust ja Atost on mitu aastat kirjutatud ja Gretaga jààb kòik ajalukku jààdvustamata.

Reis Eestisse oli tore ja lòògastav. Eks sellest ka selline blogitamise lodevus. Aga Eesti reisist ma kirjutama kyll ei hakka, selle suudab ehk fototega àra katta, mis siis kah kunagi Flicrkisse ehk ilmuvad. Ainult tagasisòidu kohta yteks paar sòna.

Lugesin oma vana postitust sellest kuidas ma 1,5 aastase Triinuga lendasin ning kuigi kòik làks lòppkokkuvòttes ladusalt, kumas ikkagi ridade vahelt sellist kerget àngi ja àrevust. Ning eks see nii oli ka. Esimesega on kòik ikka nii keeruline vòi ytleme nii, et suudetakse mòelda keeruliseks. Oma rolli màngis muidugi ka fakt, et ma olin rase. Raseda pea on ikka raseda pea….

Seekord ma tulin kolmega yksi tagasi ja pean ytlema ja pàris kohe ausalt, et nii rahulikku ja kerget lennureisi lastega mul polegi veel olnud.

Triinu ja Ato istusid koos (see oli see pisike lennuk, kus on 2+2 kohta) ja mina Gretaga yle vahekàigu nende kòrval. Kuna aga Triinu ja Ato tagune pink oli tyhi, siis òige pea kolisin nende taha ning ka Greta sai omale isikliku istekoha. Greta oli enne reisi maganud, sòònud, pissinud, seega oli tal meel ròòmus ja tuju hea. Tatsas vahekàigus, vaatas raamatuid,  itsitas Triinu ja Atoga ning muidugi sòi, sòi ja sòi. Isegi minu sibulaga heeringavòileiva sòi àra, heeringad koukis veel eraldi leiva vahelt vàlja. Ja sòi need loomulikult àra.

Triinu ja Ato olid aga tàiesti iseseisvad. Nagu oleksidki kahekesi reisile tulnud. Said ise oma turvavòòd kinni ja lahti, kàisid yksi pissil ning tellisid ise vòileiba ja mahla. Kummalgi oli ka oma kotike vàikse snàksi ja mòne mànguasjaga ja nii nad seal eespingil toimetasid.

Et lend làks kiirelt ja sujuvalt. Et soovitan soojalt kolmega yksi reisida, kindlalt lihtsam kui yhega. Ara proovitud.