Olen yldiselt alati arvanud, et ega meie peres moosi eriti ei sòòda. Vahest ma mòne purgi ikka ostan, noh nii moepàrast, et mòni moos vòiks kodus siiski olla. Purgid viskasin siiamaani àra, aga eelmisest aastast hakkasin alles hoidma. No umbes selle mòttega, et mine tea, àkki ma isegi panen kunagi midagi purki.Kuigi moosi meil ju ei sòòda.
Kui ma siis kevadel vaatasin seda kohutavat purgihunnikut, mis mulle sinna kedrisse selle poole aastaga kasvanud oli, siis mòistsin, et me vist ikkagi sòòme moosi. Millal ja kes seda teeb, pean veen tuvastama, aga keegi igal juhul sòòb. Seega otsustasin see aasta tòsisema moosikeetmise ette vòtta. Noh, tòsine minu jaoks on kindlasti mòtetu kòòmes kòikide Eesti supermoosikeetjate puhul.
Omal mul muidugi mingeid frukte siin ei kasva, vàlja arvatud oliivid. Aga kuna me elame ju maal, siis on meil talumehed oma kraamiga siin kàe jalal juures ja moosikeetmiseks saab neilt hea hinnaga head kraami. Esimesena tulid maasikad, aga neid me ei keetnud. Panin sygavkylma kuskil 12 kilo. Sellega làks lihtsalt, Triinu ja Ato tegid kogu tòò àra. Jàrgmisena tulid murelid vòi kirsid vòi kuidas neid nyyd nimetataksegi. Neid ma ostsin 10 kilo, lisaks sain kaks kilo kauba peale. 12 kilo kirsse. “Onneks” jài Greta haigeks ja ma ei saanud kohe moosi keetma hakata. Kui Greta sai terveks, olid pooled kirsid niisama àra sòòdud. Onneks, sest keegi pidi ju need kivid sealt vàlja lupsima. Triinut ja Atot ma sellele tòòle siiski ei rakendanud, tundus liiga ahistamisena. Aga meil on selline issi, kes muidu eriti midagi kodus teha ei viitsi, aga kui kenasti paluda, siis on nòus isegi kirsikive lupsima. Ta terve aja muidugi hàdaldas ja torises, aga àra lupsis. Moosi tuli lòpuks viis kilo ja moosi ma keetsin itaalia moodi. Ma ei olnud niimoodi veel kunagi keetnud. Kirsid panin òòpàevaks suhkru ja sidrunimahla ning -koortega seisma ning jàrgmine pàev keetsin moosiks.
Jàrgmisena tulid aprikoosid. Minu elu esimene aprikoosimoos. Oues oli 38 kraadi ja mina keetsin moosi. Tegelikult ideaalne moosikeetmise ilm, sest niikuinii on kuum, et pole mingit vahet kui see moosipott veel kuumust juurde ajab. Moos sai natuke hapu, aga noh, esimene kord ju. Moosi tuli kuskil 6 kilo.
Rohkem ma moosi see aasta tegelt ei keeda. Aga tomatikastet teen sygisel kyll. Eelmise aasta esimest korda tegin ja me sòime seda màrtsikuuni. Ikka nii tore kui saab raha kokku hoida, oma poekottide raskust vàhendada ja klaastaarat vàhem toota. Lisaks yritan ma uuesti oliive sisse teha. Need eelmise aasta omad ma lòpuks ikkagi keerasin p…..e. Aga no see ei olnud ikka pàris minu sùù. Kui retseptis on kyll ained, aga koguseid pole?! No kuidas ma siis tean palju seda soola vòi ààdikat vaja panna. Selleks aastaks otsin mingi asjalikuma retsepti.
Väga tubli perenaine! Meil ka moosid kapis reas – mul on pudrusööjad lapsed. Aga vot kirsimoosi ma ka ei armasta pärast esimest korda sugugi teha – kohutav töö ja lõpuks teatas Leandro ikkagi, et talle meeldib maasikamoos kõige rohkem.
No vot, meil sööb ainult Greta putru ja sedagi ilma moosita. Ma ise kahtlustan, et issi käib öösel salaja söömas.
Ma mòtlesin ka see aasta proovida tomatikastet ise purki panna. Pole varem teinud ning ùmberringi olevate noorte emade kàest kuulen taolisi kommentaare, et see on ùks igavene raketiteadus. Isegi vennanaine viskas mokaotsast kommentaari, et “ahh, mida sa oskad tomatikastet ka teha và?” Umbes nagu, “ainult minu vanaema oskab seda teha ning mitte keegi teine”. Kui viitsid oma retsepti avaldada, anna màrku.
Minu kòige suuremaks hirmuks on purki panek, mitte kaste ise.