See aasta jòudis karneval ka meie kùlla. Verona karnevali umbes 150 carri’st (kuidas see nyyd siis eesti keeles vòiks olla? Kàru?) joudis Fumanesse seitse. Noh, tundub et pole just palju, aga tegelikult tàitsa parajalt. Jaksas kòik àra vaadata ja tùdimus ei jòudnudki peale tulla.

Ootuses

Sealt nad tulevad.

Iga aasta ma vaatan neid carrisid ning mòtlen, et on ikka traditsioon. Mingi punt inimesi aasta otsa ehitavad mingit hiigelmonstrumit, et siis sellega paar tundi ringi sòita. Karneval làbi, lammutatakse kòik laiali ja hakatakse otsast peale,  jàrgmise aasta karnevali carrit ehitama.

Neid coriandoleid leiab nyyd veel kuni jaanipàevani.

Fumane carri. Meie kyla karnevalikàru ehitajad on ùdiselt alati vàga agarad olnud. Mitmel aastal on nad auhinnaga koju tulnud. Nimelt neid kòige kòige suuremaid siis hinnatakse ka. See aasta oli ehitatud hiigelsuur mesilasepesa. See ylemine òis kàis kinni lahti, ning seal sees istus hiigelsuur mesilane Maia. See lilleòis oli kaetud mingi tuhande CD plaadiga, mida isegi lasteaias yles kutsuti annetama. Sellest suht ònnetult, telefoniga tehtud fotolt, pole seda kyll nàha, aga carri ees sibas kuskil 100 mesilaseks riietunud tegelast, see kòik kokku oli pàris muljetavaldav ja pompòòsne. Neist mesilastest poole olid muidugi tuttavad ning see tekitas lastes muidugi parajat elevust. Sest ega iga pàev ei nàe oma kasvatajaid vòi mòne sòbra isa triibulises kostyymis tànaval karglemas.

Karneval tegelikult toimus meie igaaastase kylapeo Fiera di Marzo raames. Selline eriti tyypiline Itaalia kylapidu, kus saab syya, karuselliga sòita, hobusega tiiru teha ja natuke yht-teist osta. Triinu ja Ato kàisid kòik lòbustused làbi, Triinu sai oma suhkruvati ning Ato me kaotasime korraks àra vòi kaotas Ato meid àra. Aga no kùlavàrk ju, ei làinduki kaua kui keegi oli ta juba àra tundnud ning asuti kiirelt kadunud vanemaid otsima ja seekordne ehmatus sai kiire lòpu.