Triinu: Emme, ma tahan minna ykspàev issiga koos apteeki, aga sina ei tohi tulla.

Mina: ahah, nojah, mine siis. Aga miks mina ei tohi tulla?

Triinu: Sest ma tahan sulle kingitust osta.

Iseenesest ju vàga armas mòte, aga miks ja mida apteegist?!

See igal juhul jàigi saladuseks, sest apteeki nad issiga ei jòudnud. See-eest aga sattusime Bolzanos raamatupoodi. Triinu tahtis ilmtingimata minna ja midagi omale oma enda isikliku raha eest osta. Tal ju kolm hammast àra kukkunud ja iga hamba eest hambahaldjas  natuke raha jàtnud. Tiirutame poes ringi kui Triinu tuleb minu juurde ja ùtleb, et ma pean poest àra minema. Vòi vàhemalt ei tohi ma vaadata. No ma siis tegin asja teiste riiulite vahele, et ta saaks oma salaasjad àra aetud. Nàgin et krahmas midagi riiulilt ja marssis kavala nàoga kassasse. Kassas vist selgus, et tema hambahaldja rahadest sellise piibli jaoks ei jàtkunud, aga ònneks oli olemas ka issi kes abistava òla alla pani. Kingitus pakiti kenasti àra ja enne mulle seda kàtte ei antud kui hotelli tagasi jòudsime.

Vot selline kingitus siis. Mitmekordne ròòm. Et kohe spetsiaalselt mulle tehakse kingitus ja et see kingitus on just midagi sellist, mida ma alati olen tahtnud, aga kunagi pole raatsinud ise osta. Triinu pani kohe esimese korraga naelapea pihta. Ise ta oli ka vàga rahul ja yltes, et kuna mulle ju meeldib kooke teha ja eriti meeldib mulle shokolaad, siis muidugi valis ta selle raamatu. Natuke vòib-olla valis muidugi ka enda maitse jàrgi, sest suuremat shokohoolikut kui Triinu on raske leida. Aga no kingitus peabki ju olema selline mis omale ka meeldib. Nyyd aga muidugi Triinu muudkui lappab seda raamatut ja nòuab, et me sealt kohe igasuguseid asju tegema hakkaks. No eks ma yritan, kuigi minu kùpsetamise taseme juures on see raamat juba kòrgem pilotaaz.