Yldiselt polnud ma siiamaani otsustanud, mis nende pàkapikkudega see aasta ette vòtta. Kuna meil on ju ka see Sanda Lucia 13ndal detsembril ning befana peale aastavahetust, siis on seda kòike liiga palju. Seda viimast meie kyll yritame ignoreerida, aga alati tuleb kuskilt (loe nonnid vòi muud tàdid ja onud) mòni kommipakk. Santa Luciat me ignoreerida ei saa. See oleks vaat et sama kui ignoreerida synnpàeva, vòib olla isegi hullem. Yhed pàkapikud sinna vahele veel mahutada, tundub liig mis liig.
Seega otsustasin esmalt oodata vàhemalt 8ndani ja siis vaadata, kas tulevad need pàkapikud vòi ei. Kaheksandal hakkab meil siin niiòelda ametlikult see jòuluaeg, tuuakse kuusk tuppa jne.
Juhtus aga midagi tàiesti ettearvamatut. Yks òhtu, kui meil oli vàljaminemise plaan, tuli nonna lapsi hoidma. Hommikul tulevad mòlemad suure ròòmu ja òhinaga – pàkapikk oli neile kommi toonud! Vanaema oli omaalgatuslikult pàkapikku teinud, meile midagi ytlemata. Nojah, mis seal siis ikka, kui tulid siis tulid. Ega nyyd enam ei saa asja pooleli jàtta.
Ato eelmisest aastast seda pàkapikuasja eriti ei màleta. Vòi siis lihtsalt teda ei huvita, igal juhul pole ta kunagi mingeid kysimusi esitanud, stiilis, et kuidas pàkapikk tuppa saab ja kus ta need kommid toob. Minu arvates on tal peamine, et kommi saaks, muu on suva. 🙂
Triinu, minu arvates jagas aga juba eelmine aasta àra, mis tegelikult toimub. Seda, et jòuluvana oli Leo, ytles ta mulle kohe, aga lisas siiski juurde, et tegelikult on Lapimaal ikka pàris jòuluvana ka. Tòenàoliselt talle vàga meeldiks uskuda, et jòuluvana ja pàkapikud on olemas, seega teeb ta màngu kaasa. Umbes nii, et no kui te nii vàga tahate, et ma usun, ma siis usun. Peaaasi, et ikka kommi saaks ja kinki toodaks.
Mul oli sama dilemma aga selle vahega, et kui eile kuuse pùsti saime siis òhinal laps pani kohe sussid ja jòluvana kirja kuuse alla. màletas vàga hàsti ja hommikul ei tulnud meie voodisse kaissu vaid tormas suurde tuppa…
Mina ka mõtlesin tükk aega. Aga meil Santa Luciat ei ole ja Befana ajaks oleme ära. Mulle endale see päkapikumuinasjutt väga meeldib ja otsustasin, et käivad ka. Meil hakkavad tavaliselt esimesest advendist käima. Küll aga on probleem, et meie laps ei taha kommi ega šokolaadi – no mis need päkapikud siis muud toovad. Endale lihtsalt muret juurde 🙂
Ja minu meelehärmiks ei lubanud venna hell süda ainult oma sussi panna, aga pani sinna kõrvale ka õekese oma. No veel hullem, mida tema sussi sisse panna. Aga päkapikkudel on fantaasiat õnneks küll.
Mina mäletan oma lapsepõlvest küll päkapikkude käimist ja sellega seotud ärevust. Ärevus oli lausa nii suur, et ma uskusin täiesti siiralt vahel nägevat punast mütsi akna taga. Aga Leandro ka ei oska veel küsida, et kuidas sisse saavad jne. Kirja me jõuluvanale ei kirjuta.
See on väga armas komme ja ka meil pole vähemasti hommikuse tõusmisega detsembris probleeme.
Ma ka eelmistel aastatel nägin kôvasti vaeva, et mis sinna sussi sisse panna. Mitte, et meil kommid ei sobiks, oi ja kudias veel, aga ise tahtsin, et oleks midagi huvitavamat. Aga lôpuks oli terve maja mingeid pisikesi jubinaid täis, mida ma terve aasta pidevalt kokku pidin korjama, seega see aasta tulevad ainult kommid. Meil syyakse kommi niikuinii iga paev, et saavad siis detsembris oma ôhtuse kommi hommikusöögi järel.
Armes komme on jah, mina ka ikka mäletan seda lapsepôlvest, kuid mulle tundub, et siin ei ole ta päris sama. Minu lapsed on palju suuremas ôhinas Santa Luciast, sest sellest ju räägivad ka teised, lasteaias on lausa postkast, kuhu kôik saavad panna kirja Santa Luciale. Päkapikkudest ei räägi keegi.
Anni nimetab pàkapikke “nanetti” 😀 aga meil lasteaias kàivad osadel inglikesed ja paljudel on advendikalender kodus ( muidugi vaid piltidega, ei mingeid komme), seega pole mingi ime, et tal kàivad kààbikud ( nanetti noh). Meil toob pàkapikk ka nii komme kui vahest mòne vàikse looma. Nii armas on kuidas ta hommikul meie toast mòòda kimab koos Ubaga ja siis on 1 minut vaikust ja siis kaissu 🙂