“Dio è il capo di tutti gli uomini!”: teatab Triinu òhtusòògilauas. Ehk siis eesti keeli – jumal on kòikide inimeste boss!
Tarkusi tuli veelgi: “Jumal on kòikide inimeste boss, sest tema tegigi kòik inimesed ja loomad ja puud, yldse kogu maailma. Aga praegu on ta surnud”. Ok, siin on vist veel natuke segadust, et kes see jumal ja kes see Jeesus on ning kes on surnud ja kes mitte.
Uurisin siis, et kust ta seda kòike kuulnud on. Lasteaias kasvataja Agnese rààkis. Kasvataja Agnese kàib lasteaias yks kord nàdalas ja òpetab religiooni.
Me ei ole veel ikka pàris selgusele jòudnud, mida nende Itaalia koolide religioonitundidega ette vòtta. Nii koolis kui lasteaias on religioonitunnist vòimalik loobuda. Ilma igasuguse probleemita. Esimene aasta me Triinuga nii tegimegi. Kuna meie oleme ikka nii ateistid kui yldse olla saab, siis tundus see igati mòistlik otsus. Mitte, et ma nyyd arvaks, et kuskil lasteaias mu laps padu-usklikuks keerataks, vaid pigem sellepàrast, et vàltida vasturààkivusi. Et kui laps tuleb koju ja rààgib mulle siiralt jumalast, mis ma siis talle vastan…aga noh, kolme-neljaaastasega see teemaks veel ei tulnud. Siis aga tekkis hoopis teine probleem. Kogu lasteaia peale oli kolm last, kes religioonis ei kàinud. Religioonitunni ajaks saadeti siis need kolm ònnetukest klassist vàlja ja nad istusid yhe kasvatajaga kasvatajate kontoris. Kui need teised puudusid, siis istus Triinu lausa yksi. Seda ma sain muidugi alles kuskil poole aasta peal teada kui kasvatajad hakkasid rààkima, et Triinu nutab kui religiooni tund hakkab ja tema peab klassist àra minema. Esimesed korrad talle see erikohtlemine olevat meeldinud, aga siis vist tyytas àra. See, mida teised jàid klassi tegema, tundus huvitavam. Ma arvasin, et kyllap neid religioonita lapsi on rohkem ja eks neile siis samal ajal pakutakse mingit muud huvitavat tegevust. Uurisin siis natuke tàpsemalt kasvatajtelt ja teistel emadelt, et mis nad seal religiooni tunnis tàpsemalt teevad. Vestlesin ka sellesamuse Agnesega ja selgus, et tegu pole ikka pàris sellega, mida mina ette kujutasin. Ei mingit kurja nunna ja issameiet. Agnese on hoopiski antropoloog ning rààgivad nad seal kòigest – headusest, sòprusest, sallivusest, ka erinevatest religioonidest ja rahvustest, sest lasteaias on pàris palju erinevaid rahvusi esindatud. samuti màngib Agnese kitarri ja laulab. Ma ei tea kas religiooniòpetajatel on lausa kohustus kitarri màngida, minu arvates nad kòik alati seda teevad. Seega otsustasime, et las nad kàivad seal religioonis.
Muidugi jòulude làhendes kisub jutt alati rohkem sinna jeesuse ja jumala poole. Nyyd me siis olemegi jòudnud siia punkti, et mis ma siis talle vastan…
Vaatasime issiga ykteisele pikalt otsa ja proovisime midagi. Mina ytlesin, et oo, see on kyll yks tore muinasjutt. Triinu vastas, jah on kyll muinasjutt, aga see onu oli pàriselt ka elus ja tegi meid kòiki, nyyd on ta lihtsalt surnud. Issi ajas teema antuke keeruliseks ja hakkas rààkima, et jah, osad inimesed usuvad seda, aga meie usume midagi muud. Selle jutu peale sai Triinu vàga kurjaks ja karjus issile, et sa ei saa mitte midagi aru, kasvataja Agenese rààkis ja nii on!! Vot siis…
Jàtsime siis selle teema natuke òhku, tulevikuks lahendamiseks. Triinuvanune minu arvates ei saa veel aru, et vòib olla mitu tòde. Kasvataja on autoriteet, vanemad on kah ja kui need kaks yhtemoodi ei mòtle, siis on mingi jama, keegi eksib. Mida aeg edasi, seda suurema tòenàosusega eksib vanem, sest kasvatajad ja òpetajad on suuremad autoriteedid ja teavad rohkem. Eks nyyd tuleb natuke oodata, kuni ta seda teemat seedib ja uuesti sellega pàevavalgele tuleb. Mari, minu Steineri systeemi valgustaja rààkis, et lapsed elavad kuni seitsmenda eluaastani muinasjuttudes ja ei tohiks neid kuni sinnamaani sealt maailmast àra kiskuda. Seega las see jumal praegu olla, samuti nagu on jòuluvana, pàkapikud, Santa Lucia ja vikerkaarel jalutav Linnu.
See lasteaia religioonitund mind tegelikult vàga ei hàiri. Hoopis rohkem mòtlen ma tulevikule ja sellele mis selle pàris kooli religiooniga ette vòtta. “Tànu” suurtele reformidele ja riiklike kulude kàrpimisele, vòeti alates sellest aastast palju tunde vàhemaks. Igasugused huvitavad laulmised ja kunstitunnid kadusid àra, aga kaks tundi!! religiooni muidugi jàeti alles. Selle pàrast on kurjad isegi itaalia mammad, rààkimata siis minusugusest. Religioon on kyll ka koolis vabatahtlik, kuid see on jàllegi nii halvasti organiseeritud, et praktiliselt polegi muud varianti kui nad sinna saata. Religioon on teiste tundide vahel ja selleks ajaks saadetakse lapsed lihtsalt paralleelklassi, mis iganes tund seal siis parajasti kàib. Minu arvates pole see mingi lahendus. Pangu siis religioon viimaseks vòi esimeseks tunniks vòi pakkugu samal ajal midagi muud. Aga loomulikult nad seda ei tee, sest siis ei kàiks pool kooli religioonis, praegu aga on olukord enam-vàhem sama mis lasteaias, et religioonis ei kài ainult paar moslemit. Lisaks kahele tunnile religioonile koolis, kàivad siinsed lapsed ka yhe tunni kiriku juures katekismuses. (òeldake yldse eesti keeles nii?!) Sinna ma neid muidugi kohe kindlasti ei saada, kui just ei tule nendepoolset survet, sest ka see on vòimalik. Kui ikka kòik klassikaaslased kàivad, siis tahetakse àkki ka. Aga no vahet pole, isegi kui see entusiasm peale peaks tulema, lahtub esimese aastaga. Pole ma veel kohanud yhtegi 9-10 aastast, kes eal kirikus kàia viitsiks.
Mulle seletati seda muidugi nii ilusasti,et mulle see meeldis 🙂 nagu ikka meie kasvataja Monica oskab teha!
Tema ùtleb, et enne 7 aastat pole ùldse mòtet last rabada mingi reaalsusega, tueb rààkida lugusid, raccontare storie!
Nàide, kui laps uurib, et kust ta tuleb siis ikka tàhe pealt 🙂 Siis tuleb rààkida ilus lugu sellest kuidas emme ja issi nii armastasid teineteist ja soovisid ja kutsusid just tema tàhe pealt alla, emme kòhtu. Noh ja kui àra surrakse siis minnakse tàhe peal tagasi, ootama… poole loo pealt lapsele juba see nii meeldib, et teda seal oodati ja just teda ja tema on nii special ja nii armastatud, et detailide juurde tuleb hijem tagasi 🙂
Praegu on nad veel nii vàiksed, et pole vaja kurnata nende vàikseid peakesi suurte maailma probleemidega. Las olla kòik ilus muinasjutt.
Pàrast jòuab detaile paremini seletada… samas see tàhe peal jne sobib kokku ka kòiksugu ayurveedilise mòtlemise ning ka budistliku juurde, seega mulle see vàga meeldib.
Samamoodi on kòiksugu pùhakud ja jumalad sellised abstraktsed asjad ka lapse jaoks, et las nad olla… Muidugi ei maksa kaasa kiita aga las ta usub seda, mis tahab.. praegu. Kui suuremaks saab siis kùll ta ise hakkab rohkem seda asja uurima ja kùll siis jòuab kòike veel seletada. Praegu tekitad vaid muret juurde, et miks kodu ja kool samamoodi ei mòtle jne. Praegu on neil energiat vaja kasvamiseks ja arenemiseks, pàrast 7 aastat hakkab see òppimine pihta ja siis vòib energiat kasutada mòtlemiseks 🙂
Noh umbes nii seletati mulle 🙂
Sellepàrast nad ei òpeta ka tàhti ega midagi, et praegu peavad muud asjad arenema ( aga ma ei kùsinud misasjad, eks peab ikka mingi raamatu làbi lugema 🙂 )
aga noh, mudiugi pole kerge vòrrelda waldrof kooli usuteemat tavakooliga, w koolis òpetatakse ajalugu ja traditsioone làbi usu ja pùhakute, tavakoolis on tihti ajupesu ja kòik.
Aga praegu on see kòik natuke màng nende jaoks, las màngivad!
Ma olen täiesti nôus, eks me umbes nii teemegi.aga ega me ju ka ei tea kuidas ja mis ja millal. Triinu ongi meil selline katsejänes, tema peal proovime ja järgmistega siis juba oskame.
Aga ma arvan kah, et teil seletatakse seda asja seal koolis natuke teistmoodi. Ja tegelt vist on ka natuke Triinus asi, ta on alati olnud selline realist, mingid udutamised talle ei meeldi. Isegi kui see ôpetaja ajab seal mingi hämast juttu, siis tema teeb omad järeldused ja need on tal väga konkreetsed. Noh, nagu ei ole tema kunagi mingeid kolle vôi kummitusi kartnud, sest ta lihtsalt môtles ise välja, et neid ei ole olemas. Ta on alati nii konkreetselt vahet teinud, mis on muinasjutt ja mis on päriselu. Sellepärast on talle vist ka väga oluline, et see kôikide inimeste onu on/oli ikka yks konkreetne onu, mitte mingi ebamäärane tegelane.
Tähti muuseas ei ôpetata ka meie lasteaias, see on ikka esimese klassi teema.
Kummaline on see lasteaiaaegne koolitus üldse. Meie Liisi näiteks õpib lasteaias tähti ja numbreid, rääkimata sellest et mõned lapsed juba loevad. Sügisel suunas õpetaja meid kohe mingi töövihiku juurde, et seda me kasutame lasteaias aga muretsege koju ka sarnane, siis saate kodus ka “Tööd” teha… Alguses tundus see mõte mulle veidi absurd, aga kui juba lasteaed täies hoos ja vaatasin, et Liisi on oma tegemistes vist rühmas kõige aeglasem ja eriti lasteaias jälle käia ei taha, otsustasin koju ka vihiku osta ja teda treenima hakata. Nüüd kui haigusperioodid täieshoos susserdame sealt töövihikust rõõmuga harjutusi. Loodan, et ta siis väga teistest maha jää, muidu ju jälle lapsel probleem.
Monica Eestis eks?
Itaalias lastakse lastel olla lapsed, ònneks ja keegi alsteaias ei sunni tòòd tegema 🙂
Eesti Monica jah. Ma teadsin kyll, et Eestis lasteaias juba ôpitakse, aga arvasin, et see on ainult viimase aasta teema, Liisil ju veel kaks aastat käia. Mônes môttes kurb, no mis vahet seal on kas need tähed saavad selgeks 4selt vôi 7selt. Siin tehakse lasteaias muid igasuguseid muid asju, ôppimist ei ole yldse.
Mina arvan, et lapsed on suutelised neljanda eluaasta paiku lugema õppima, aga ma ei arva, et selleks peaks olema kindel tund, vaid et lugema “õpetamine” peaks olema ajas kestev individuaalne mäng. Arvan ka, et laps, keda pole lugema suunatud enne kooli algust, s.o seitsmendat eluaastat, jääb millestki olulisest kauaks ajaks ilma. kui lapses on vähegi huvi, tuleks seda huvi suunata ja hoida selleasemel, et öelda, ah küll sa jõuad kunagi hiljem, praegu ole laps ja ära loe.
Religiooniõpetusest: meil Ostunis andis religiooni klassiõpetaja ja nad tegelesid seal lihtsalt evangeeliumilugude lugemisega (suurte piltife ja väikeste juttudega tööraamatud) ja natuke laulsid ja rääkisid sõprusest ja perest ja muust, seega mind see ei häirinud. Oleme kõik kristliku kultuuriruumi liikmed ja seega ei tohiks seda ära põlata, vaid kui lapsed on suuremad, tuleks neile selgitada ka teisi religioone, et nende maailmapilt avarduks.
Kasvataja Monica ùtles nii armsalt, et ka kahe aastased on vòimelised òppima midaiganes, lapsed on nagu kàsnad ( noh ma olin seda ka juba Montessori raamatust lugenud) aga seda energiat mida nad kasutavad òppimiseks làheb neil ses eas vaja muuks… tàna kohe uurin jàrele tàpselt milleks, eks 🙂 aga kindlasti on see midagi spirituaalset sest nii vàiksed on Steineri arvates veel vàga spirituaalsed tegelased…
Nii palju kui on teooriaid, nii palju ka arvamusi.
Usuòpetuses jààb loota mòistliku òpetaja peale…
Ingrid, millest olulisest jääb laps kauaks ajaks ilma kui teda ei ole enne kooli lugema suunatud?
Religioonist, nii katoliiklikust kui ka kôikidest teistest, saab väga edukalt rääkida kirjanduse ja ajaloo tundides. Selleks ei ole vaja kaks tundi nädalas, juba esimesest klassist. Asi ei ole ärapôlgamises, vaid proportsioonid on paigast ära.
Noh, räägi talle siis Jeesusest kui ajaloolisest figuurist. Ja sellest, et enne teda oli terve Rooma Impeerium… Ja mingi darvinistliku lasteraamatu võib ka jätta käeulatusse vedelema, eks ta siis ise loeb ja teeb järeldusi. Või küsib. Suur pauk ei ole ju ka tegelikult nii vilets lugu, mida kõnelda.
No ja siis saab muidugi veel seda ütelda, et “jaa seda mõtet on ulmekirjanduses kasutatud” – ja saab Triinu hopsti ulmekirjandusse suunata ja piibli kah takkajärgi. AGa see jutt on nii hirmutav muidu, et ei teagi, kas lapsi julgeb lasteaeda saata või midagi. Neid hüpoteetilisi lapsi, muidugi.
Lugudest, juttudest, põnevatest seiklustest. Mina ja ka minu vanemad ega vanavanemad polnud suuremat asja jutuvestjad – lihtsalt ei oska nagu, ja ma arvan, et kui ma poleks iseseisvalt neljaastaselt lugema õppinud (haiglas oli üks seitsmeaastane tüdruk, kes mulle oma aabitsat laenas), siis mu lapsepõlves ei oleks nii palju lugudega täidetud hetki olnud. Ma jõudsin läbi lugeda kõik lasteraamatud ja ka palju täiskasvanutele mõeldud lugusid, mis kodus riiulis leidus ja mul oli peale pärismängude ka tohutult palju fantaasiaseiklusi. Leenul ja Leal on jällegi vedanud, et nende nonnid ja taadu on kõik väga andekad jutuvestjad. Leenu ei õppinud enne kooli lugema (põhjus selgus hiljem, ta ei teinud trükitähtedel lihtsalt vahet, sest silmanägemine oli nõrk), päris lugema hakkas ta alles teisel kooliaastal, kui trükitähtede asemel hakati kasutama kirjatähti. Prillid sai ta alles kolmandal aastal. Ta on ka suur lugeja nagu mina, aga meie lugemisel on suur vahe, tema loeb ikka veel ainult õhemaid raamatuid, koomikseid ja kui juhtub ette paks raamat, piltideta, siis ta kirtsutab nina ja enamasti ei avagi seda. Ka mu Itaalia pere pole eriti lugejarahvas, ehk ka sellepärast, et lugemaõppimine jäi hilisemasse lapsepõlve? Ma ei tea. Ma lihtsalt arvan, et ei ole mõtet lugemist edasilükata, kui selleks on lapse enda HUVI.
Kòik targad ùtlevad, et laps jaoks on kòige olulisem eeskuju… kui ikka keegi vanematest piedalt raamat kàes on siis tàrkab huvi ka lapsel ja nii kòigega, kuni 7 aastani.
Oudekki, ega asi e olegi selles mida meie kodus räägime, vaid mida räägitakse koolis. Me räägime niikuinii kôike seda muud, suurt pauku jne. Siiamaani Triinu teadski, et me pärineme hiirtest :). Noh, see oli selline tema versioon evolutsioonist.
Jah ôige Mari ja kindasti ei tohi see raamat käes istuja liiga palju pinda käia.
Aga Ingrid, jutte ja seiklusi saab ju ka ette lugedes nautida. Mina ei ole ka suur jutuvestja, aga ette loen kyll.
Aga loomulikult, kui ikka huvi on, siis muidugi ei tasu raamatut kapi otsa panna ja öelda,e t oota aasta veel. Triinul on huvi täitsa olemas ja loomulikult ei keela ma tal veerimast kui ta seda teha tahab. Aitan teda aga ainult siis kui ta ise abi kysib, mingit koos istumist ja veerimist meil ei ole. Eesti lasteaedades aga konkteetselt ôpetatakse 4-aastaseid, olenemata huvi olemasolust vôi puudumisest.
Minu raamatukogemus peres on aga selline, et väga palju ikka sôltub konkreetsest lapsest. Ema isa ikka lugesid, et eeskuju oli, meid samas lugema keegi ei sundinud ja selgeks saime selle koolis.Ôde vist oskas juba varem, sest ta lihtsalt ôppis ise ära. Tema oli lapsena hull lugeja, tegi raamturiiulile kolm korda tiiru peale. Vend samas luges läbi ainult Sööbiku ja Pisiku ning see tema lektyyriks paljudeks aastateks jäigi. Mina olen selline tavaline, keskmine lugeja. Paremad asjad on läbi loetud, midagi eriti kaks korda ei loe ja öö läbi ühegi raamatu pärast üleval pole olnud. Et yhesônaga kôik oleme erinevad, kuigi eeskuju ja kasvatus oli yhtemoodi.
Mehe peres on nende isa suur lugeja, ema selline keskmine, aga kumbki poeg ei loe yldse, sest isa sundis neid. Ei teagi millised lugejad neist ilma sunnita kasvanud oleks.
Sundida muidugi ei tohi, seda ei tohi mitte ühe asja puhul. Nagu öeldud, siis ma ei poolda lugemistunde, aga ma arvan, et igasugu huvi tuleb toetada 🙂 Ma ei tea, kudias teie peres on, aga ettelugemine jääb meil enamasti ikka une-eelsesse aega ja seda mitte kauem kui paarkümmend minutit, ei anna ikka võrrelda, kui ühes peres on suurem osa päevast jutustatud lugudega pooleks veedetud ja teises (sealhulgas minu peres), saab laps kuulda vaid igal õhtul natukene. Ma loeks hea meelega kogu aeg lastele raamtuid ette, aga ei oska autot juhtides või süüa vaaritades seda teha.
Mina olen muidugi veendunud, et “lastele ei tohi valetada” ja et igaks konfliktiks ja küsimuseks on õige aeg siis, kui see tekib. Ma ei saa aru, miks günekoloogiaraamatust piltide vaatamine kuidagi vähem lapsesõbralik on, kui “tähe” pealt. See, et laps on oodatud ja eriline, seda saab ju ikka kõnelda. Kui on päriselt oodatud. Seega… kui kodus oli teine versioon enne käepärast, ega siis minu arvates muud üle ei jää kui see õnnetu autoriteedikonflikt luua, ütelda, et Agnese eksib ja sellepärast te ei tahtnudki, et ta religioonitunnis käiks. Tuletada meelde need evolutsioonijutud jne. Noh, autoriteedi austamine pole mul ka kunagi suurt väärtus olnud 😀
Mis puutub tähtede õppimisse, siis mu nii 21-kuune õepoeg tunneb kolme tähte: M, O ja S. Otsib kohe tähed üles ja tuleb näitama. Ja üldse on ta huvitatud kõigist võimalikest eneseväljendusviisidest, sest kõnelemine on ju veel raske, hääleaparaat pole kõigeks valmis, siis kasutab igasuguseid žeste, pilte raamatutest ja muid huvitavaid asju. Endale talle paistab väga meeldivat. Ma kuidagi ei arva, et need kolm tähte talle kahju teevad või see, et äkki tuleb neljas ka ja siis saab mamma kokku panna.
Oudekki, 4 aastasele ei pea veel gùnekoloogi òpikut vàlja tooma vòib ka ùhe lihtsa tàhe jutuga asja lahendada. Muidugi kui laps uurib tàpsemalt, siis tuleb seletada aga vòimalikult vàhe, ta lihtsalt ei saa veel kòigest pàris hàsti aru.
Anita oskas ka 21 kuuselt palju tàhti aga nùùdseks on see kòik ununenud 🙂
Waldrof kooli usk on hoopis teine ikka kui tavakooli, seal òpetatakse làbi pùhakute ja vana testamendi ajalugu… nagu meie òppisime kord làbi sòdade ja kuivade kuupàevade.
Kui vana testamendiga alustatakse siis edasi on kohe ka hinduism, vanad roomlased, juudid jne. Nt 9 aastane Pedro on hetkel viikingite maa, tema jumaluste, harjumuste, riietuse ja ka sòdadega ( Pedro on teise Anita vanem vend). Muidugi ehmatas see kòik mind alguses àra ja seni on neid òpetajaid, kes ajavad suust evoltsioonilisi rumalusi vàlja, peab lihtsalt kontrollima, et òige òpetaja satuks… muidu làheb scuola pubblica!
Meie loeme raamatuid ka pàeval ja nùùd kus ma kaotasin ipodi kogu multikate koguga àra, nùùd on meil ka autos raamatud kaasas. Muuseas Anita “loeb ” meile selliseid fantastilisi lugusid raamatutest ette,et mina ei oskaks elusees, vaadates vaid ùhte pilti ning teades vaid milline on tema tàht, emme tàht ja Uba tàht.
Ahh see laste kasvatamine on selline teadus ja nagunii, ùkskòik kui targad me pole, ikka keerame midagi p..sse!
Mari, ei pea, aga võib 🙂 Ma arvan, et see küll halba ei tee, siis kui vanemale endale meeldib seda jutustada ja ta hoolimisega jutustab. Laps ju tunneb ära, kui vanem ise ka ei usu seda juttu, mida ta räägib.
Muide, pilte “lugesin” Jean Effeli usuteemalistest karikatuuriraamatust (Maailma ja inimese loomine ecc ecc). Ma arvan, et sellepärast ma olengi nii selge ateist, et need kujundasid mu mõttemaailma enne, kui lugema õppisin 😀
Haa, aga need pildid on ju youtube’s täitsa olemas…. Näppu jäi saksakeelne versioon, aga ega see hullu ole: http://www.youtube.com/watch?v=xGxjHD361g8
Oi, seda raamatut ma màletan nii hàsti! Pole ime, et peale seda ateistiks muutub, ei saa ju uskuda midagi mida niimoodi ironiseeritakse. See peaks siin Itaalias kòigil eelkooliealistel kodus olema 🙂 Peakski ostma kui kuskilt osta on.
Ma pigem arvan kah,et asju tuleb rààkida nii nagu nad on. Triinul on anatoomia raamat ja tal on ammu selge, kust need lapsed tulevad. Pole kyll aru saanud, et see reaalsus teda kuidagi tymitanud oleks. Ta làks sel teemal lausa yhe oma sòbrannaga koolis riidu, kes ajas kah mingit tàhejutu tyypi juttu. Triinu tahtis anatoomiaraamatu kooli kaasa vòtta ja seletada kòigile kuidas lapsed synnivad. 🙂
Need waldorflapsed kasvad suure roosa mulli sees, millel pole reaalsusega miskit pistmist, aga ka nemad peavad yks hetk pàris eluga rinda pistma. làhevad millalgi tavalisse kooli ja saavad shoki.
Aga kui nyyd juuksekarv lòhki ajada, siis mis puutub lugudesse ja lugemisse, siis kas tòesti leidub veel selliseid peresid, kus keegi pàev làbi lugusid jutustab?! No siis peaks olema keegi jutustaja nonno pàevad làbi lastega kodus, ma kyll ei usu, et see vàga levinud oleks. Samuti ma ei arva, et see neljaaastaselt lugema hakanu seiklusjutte maalt ja merelt loeks, nendeni làheb ikka mitu head aastat veel. ok, see on tàhenàrimine, ma ju saan aru kyll mis sa mòtled ja olen sellega igati nòus. Lugemisròòm on yks suur ròòm ja kahju kohe inimestest, kes sellest osa ei saa. Muidugi tahaks, et minu lapsed selleni jòuaks, et lugemist nautida, kuid ma ei arva,e t see oleks seotud varakult lugemaòppimisega. Eeskuju, lapse temperament ja ma pakuks juhus vòi ònn, on see mis lugema paneb. Hvostov oma Sillmàe Passioonis kirjutas kuidas ta alles kolmandas klassis lugema òppis, sest sinnamaani talle lihtsalt ei sattunud midagi sellist ette, mis teda huvitanud oleks. Siis aga kàis klòps ja enam ei saanud pidama. See ongi see juhus vòi ònn.
see roosa mulli jutt ongi see jutt, mida rààgivad need emad, kel endal pole vòimalust last waldorf kooli panna 😉 Kui sul seal làhedal oleks see vòimalus siis sa rààgiks kindlasti teist jutt..
eee, anatoomia raamatus ma loodan, et pole seletatud kuidas see seeme sinna kòhtu saab?
Loomulikult teab Anita ka, et ta mu kòhust tuli vàlja, ùhest salajasest august ( noh ta ei pea ju veel teadma, mis koht tàpselt venib nii laiaks, et see beebi vàlja tuleb), mitte, et kuskilt taevast laskus tàhe pealt… noh, et keegi valesti ei mòistaks nùùd. Aga sinna kòhtu tuli see vàike hing kust? ikka tàhe pealt 🙂
Hahaa, Külli, las ta jah seletab teistele ka koolis 😀
Mari, miks ei võiks lapsele seletada, et isa pani selle seemne ema sisse? Üldiselt lapsed leppivat selle seletusega päris pikaks ajaks ja alles hiljem hakkavad uurima, et kuidas see panemine täpselt käis.
Aga eeskuju ilmselt töötab küll, mina kasvasin peres, kus kõik päevad läbi olid raamatu taga (sest tol ajal ei olnud ülikooliski alati ruumi ja vanemad ikka töötasid kodus ja vanem õde muidugi õppis kodus, pluss meelelahutuseks lugemine), siis oli ilmne, et ma pean ka. Pluss, isa luges/tõlkis iga päev ühe peatüki mingist raamatust meile ette (“seiklusjutte maalt ja merelt ei olnud”, aga tolkieni ja asimovit mu nelja-aastane peake sai küll). See kõik pärast küll mõjutas hoovis mängimist, ikka olime kuskil teisel planeedil oma seiklustega ning linnud olid vaenulikud luurajad 😛 Noh, ja õhtujuttu jutustati ka, see oli pigem selline “huvitavaid sündmusi ajaloost”… Seega, päev läbi mitte, mõlemad vanemad ju käisid tööl, aga iga päev midagi oli kindel.
Teisest küljest, hoovis oli meil küllalt lapsi, kes enne kooli ei õppinud lugema ja nemad mängisid ka hea meelega neid planeedi-mänge ning lisasid igasuguseid fantaasiarikkaid aspekte juurde, seega, ma ei arva, et millestki ilma jääks. Veel enam, ma arvan, et kui last sundida, kui ta ei taha, siis ta ei õpigi kunagi. Iga asi omal ajal või veidikene hiljem…
Tead Mari, praegu ma vòin kàe sùdamele panna ja òelda, et praeguste teadmistega ma Waldorf kooli oma lapsi ei paneks. Mina nàiteks yldse enne ei teadnud, et nad seal nii usumeelsed on, ma arvasin just vastupidi, et selline alternatiivne ja Itaalias oleks ju alternatiivne loogiliselt vòttes mitte-usumeelne. Teiseks ma just arvasin, et nad teevad seal lastega kòiksugu asju, aga sinu jutust jààb pigem mulje,e t nad seal enamasti lihtsalt màngivad. Ok, màngimine on tàhtis muidugi, see ju lapse tòò, aga miks saata laps kalli raha eest kuhugi màngima? Las siis màngib kodus, kutsume teisi koduseid lapsi ka, teeme koogi ja waldorf lasteaed missugune! Ykspàev yhe ema juures, teine pàev teise juures, saab vaba aega ja raha jààb alles. 🙂 Ara nyyd vàga àrritu, eks. 🙂
Aga ses suhtes on sul òigus, et kui see kool mulle làhemal oleks ja ma tòesti oma lapsed sinna pannud oleks, siis vòib olla tòesti ma praegu rààgiks teist juttu, sest siis oleks ma ise kah tòenàoliselt kergelt ajupestud. Sest no kui isegi sina, karm reaalsusemutt, mingit tàhejuttu ajad…:) Kas sa nyyd enam Annile ei rààgi kuidas me liha saame?
See seemnepanemise jutt on ju igati hea, meil nàiteks ei ole sellest veel juttu olnudki.
Tàhekese jutt mulle hakkaski meeldima sest juba uuris mu laps, et miks isa vaja on. ja mis seeme kuhu see pannakse ja siis ma jàingi hàtta sest seda saan ma ka aru, et nii vàike ei pea veel teadma kuidas see asi tàpselt kàib. Viisin jutu mujale ja nùùd rààgime me lugusid… Ja kas sa ùtlesid ausalt kuidas Greta kòhust vàlja sai?
Ja liha juttu ajasin ma sest lootsin, et ta saab aru ja ei sòò enam 🙂 aga krt elab mingis omas maailmas ja ei jaga matsu hahaha.
see usumeelsus, see on mul arvatavasti liialdatud sest nùùd loen, et igal pool on jeesukesed ja juma ja hulemini veel! Meil vàhemalt on vaid pùhakud! Sùgise pùhak, talve, kevade ja suve 😉 igal aastaajal oma.
Oot, kui W lasteaias naad vaid màngivad, siis mida nad riiklikus teevad? Ei màngi?
Ma pole kusjuures ùldse àrritatud, alati olen mòelnud, et siin on igal pool umbes sama sest meie valla lasteaias teevad nad umbes samu asju, mis w omas ( mòningate vahedega muidugi) noh ja koolis, seal pàris koolis ei màngi enam keegi… tamp on muidugi vàiksem W omas aga tulemus peaks lòpuks sama olema aga see asi on mul veel uurimisel.
Ajupesu pole tehtud, kahjuks veel 🙂 ning olen ka rùhma kòige problemaatilsem ema kes muudkui kobiseb ja uurib ja pàrib ja itsitab rumaluste ùle.
Aga noh ònneks on sellised rumalused mille ùle saab itsitada sest kuuldes Sofi ema riikliku kooli jutte siis seal làhevad hoopis nàrvid pingule… aga ma tean, kòik oleneb òpetajast, nii w kui tava, eks…
Jaa, ytlesin kyll. Anatoomiaraamatus on see nii detailselt àra joonistatud, et ei olnud yldse keeruline. Kui soovid kohe sòna sònalt….pissi ja kaka augu vahel on veel yks auk, see làheb tita sùndimiseks hàsti suureks, et tita vàlja mahuks ja niimoodi sùnnibki. Meil oli just mammade pizza reedel ja sama teema yleval. Sain shokiteraapiat teha. 🙂
Kas siis màngimisega on ainult kaks varianti – ainult màngivad vòi ei màngi yldse? Muidugi nad màngivad, aga teevad palju muid asju ka. Ega ma ei tea, vòib olla need muud asjad vòib ka mànguks liigitada.
vot ma ei teagi, kas lapsed peavad nii tàpselt seda teadma…
Ja nii ongi Triinu sul nagu vàike tàiskasvanud hàsti reaalne ( kindlasti on soodumus jne mitte, et sa oleks nùùd tema nii kasvatanud, eks. et keegi valesti ei mòtleks) ja minu Anni on omas fantaasiamaailmas… vòibolla oleks muidu ka aga ma ei kavatsegi teda veel niipea sealt àra tuua
Ei mis kaks varianti? Ma ei saagi aru, vòibolla tòesti ma siis olen nii kirtjuanud, et nad vaid màngivad? Kord kui kirjutan midagi ja siis ka kohe saadakse valesti aru, kes teab mida keegi veel on aru saanud siis… ja sa ei kommenteerinud ka?
Nad teevad ka kòiksugu asju, mida tehakse muudes lasteaedades, joonistavad, maalivad ja voolivad. Teevad iga esmaspàev saia ja siis on teemad. Enne valmistasid laternaid san martino pùhaks, mis on pimeda aja algus, sùgise algus, selleks ka latern mis nàitab teed sel pimedal ajal. viisime parki seemneid loomadele kogu lasteaiaga ja puha ( maisi olid aias puhastanud lapsed), nùùd tegid igaùks endale kùùnla jòulupeao jaoks ja midagi veel meisterdavad jòuluks.Vist presepe jaoks tegelasi, neid ju igaùhel oma pott presepega jòuluks koju tuua. Koguaeg teevad midagi. Pluss loevad luuletusi ja laulavad laule. Raamatuid neil pole, kasvataja jutustab ise muinasjutte. Enne sòòmist on sòògupalve, mis pole tegelikult usklik asi vaid on lihtsalt vàike meditatsioon ( kui mingi ingel vàlja arvata, kes peaks teed juhatama, muidu midagi, et minu sùda on nagu lill, mis làheb lahti ja kinni ja lapsed teevad lille kàtega, noh, et kòik maha rahuneks enne sòòki).
Isegi mànguasju on neid lasteaias rohkem kui reggio emilia omades, kus on vaid materjalid ja natuke legosid. Kòik puidust isade tehtud vòi kootud emade poolt aga kòik on olemas…
No ma ei saa Triinule mingit uina muina juttu ajada. Isegi Linnu surma jàrel ta ytles mulle, et tegelikult Linnu ju ei ole taevas, ta on mulla all. Peale seda kui talle seda taevajuttu ajasin. Mòtlesin kah, et sààstan last, aga sàh sulle. Aga muidugi alpsed on erinevad, Atole ma pole midagi rààkinud, sest ta lihtsalt ei kùsi selliseid asju.
ok, meil làks see màngimisejutt nyyd natuke rappa…mina kommenteerisin selle peale mida sina eelmises kommis ytlesid – “Oot, kui W lasteaias naad vaid màngivad, siis mida nad riiklikus teevad? Ei màngi?”
oleks vist mòislik mingeid teisi suhtusvahendeid kasutada 🙂
Ei, ei jätkake aga….mul väga põnev lugeda! 🙂
Mina veel kurtsin et miks peab minu laps mulle mingi India või moslemi pühade puhul õnnitlus kaardi koju tooma lasteaiast aga nüüd siin teie ‘vestlust’ lugedes tundub et pole mul kurta midagi. Montessori (või Monty Saurus nagu mu mees seda kutsub) tundub meie jaoks küll see õige valik kuigi usuõpetust sellises mahus minu teada ühesgis meie lasteaedades ja koolides küll ei eksisteeri.