Yldiselt vòib òelda, et kass on oma kohust tàitnud. Vòi noh, tàidab seda endiselt kohusetundlikult. Triinu nukrutsemised on vaat et mòòdanik. Linnu magab kyll endiselt Triinu voodi kòrval sydamekujulisel padjal, tekk ka peal, kuid jutt làheb Linnule aina vàhem. Me seda tagant ei òhuta kah. Igaòhtused head òòd ytlemised ja òhumuside saatmised on muutunud yksikuteks kordadeks. Ma arvan, et nii ongi hea. Ega see nukrutsemine Linnut tagasi too ja peab laskma sellel kurbusel àra minna, siis on hiljem palju lihtsam ròòmsat meenutada. Linnu tulebki vahest meelde just oma naljakate tegemistega. Kuidas ta oma pesas pusserdas ja tiirutas enne kui mugava asendi leidis vòi kuidas ta autos iga valgusfoori peatuse juures krobinal pysti tòusis ja vaatas meid oma unise pilguga, et noh, kas hakkame maha minema. Selliseid naljakaid seike on tore meenutada, siis nad Atoga naeravad, nii et piss pyksis.
Kass aga on ise omaette tegelane. Oudne nyhkija ja pai norija. Elab sòna otseses mòttes seljas. Kui vàlja ei tee, siis ronib pàhe ja hakkab juukseid nàrima. Mulle meeldivad kòik loomad, aga ma olen siiski rohkem koerainimene ja seega ma vàga ei tunne vajadust pidevalt kassi paitada vòi syles tassida. Ma ei tea kas kass saab sellest aru ja leiab, et mul oleks aeg oma vaateid muuta, igal juhul iga kord kui ma maha istun, on ta mul syles. Kòige jamam on siis kui tahaks lugeda vòi arvutit nàppida. Siis ta sàtib end kenasti mu rinnale, minu nào ja raamatu vòi ipadi vahele, nii et ma midagi ei nàe. Arvutiga on veel eriti jama, sest seda ta hakkab veel ka lisaks kàpaga nàppima, pyyab pilte ekraanilt. Kappide ja laudade peal kàib ka yks suur ronimine. Kuidas teha kassile selgeks, et sòògilaual ei jalutata? Koeri ma vòin treenida, aga kassiga ei oska midagi peale hakata. Ajame teda jàrjepidevalt laualt maha, aga tàpselt sama jàrjepidevalt on ta uuesti laual tagasi.
Kannatlik on ka, sest no mis seal parata, eks ta saab ikka solgutatud siin kyll. Hea, et suurimad solgutajad on pool pàeva kodust àra. Triinu on tegelikult tubli, oskab kenasti sylle vòtta ja enamastit eeb lihtsalt kalli ja pai. Aga siis on ju kohe vaja ka Atol kassi kui Triinu teda korra katsub. Ja no Ato haare on juba hoopis mdiagi muud kui Triinu oma. Aga vaatamata tema mehistele vòtetele, kass tema kàes siiski ei kràunu. Juu siis vàlja pàistab karmim kui tegelikult on. Ainus, kes kassi kràunuma saab, on Greta, aga siikohal ei ole mul muud òelda, kui ise on syydi. Sest no kassi Greta kyll kàtte veel ei saa ja kui kass ise talle pidevalt nii nina alla end sàtib, no mis siis teha.
Magamiseks tahab kass ikka kellegi làheduses olla. Ta on kòikide voodid àra proovinud, viimased òòd on olnud Greta jalutsis. Oo jooksul kàib ta tegelikult nii mònedki erinevad voodid làbi. Viimasel ajal tahab kass hirmsasti òue. Sellega seoses otsutasime, et tuleks kiiremas korras yks vàike operatsioon ette vòtta, sest hulkumist me siin ei soosi. Oue saab kah esialgu ainult nàiliselt, kinnisele terrassile, aga hetkel sellest talle piisab. Istub pool tundi terrassi ààrel, imetleb maailma ja juba tulebki ukse taha nàuguma, et sisse lastaks. Isegi aeda pole ta veel saanud. Kassi andnud tàdi teadis rààkida, et noored kassid tuleks toas hoida, siis ei kipu nad ka hiljem hulkuma. Kui aga noor kass on pidevalt vàljas, siis tahabki ta vàlja elama jààda ning tuleb koju ainult sòòma ja magama.
Meil oli lisaks koerale ka kass, isane pàrslane, kes oli titest saati tubane. Kui siis sòitsime maale jaanipàeva pidama, otsustasime kassi kaasa vòtta ja meiega koos òue grillima tuua. Kass oli madalam kui muru, sòna otseses mòttes, roomas mòòda maad arglikult. Kartis kòike jubedalt ja puges oma lahtise uksega puuri pidevalt peitu tagasi. Seega on sel tàdil vist òigus 🙂
Samas on meie maja ees ùks ùhe-pere-maja, kus elavad ema, isa, vanaema ja kaks last. Neil on lausa kolm kassi, igaùks erinevat vàrvi. Need kassid on tihtipeale òues (neil oma aed), aga vahel lipsavad tuppa ka. ùks kass ronib vahel ka ùle aia ja làheb Torinot avastama, kuid jàrgmisel hommikul on ta alati oma pere juures tagasi.
Kahjuks kassi kasvatamise osas nòu ka ei oska anda…. Me lihtsalt ajasime ta iga kord sealt maha, kus olla ei tohtinud.
Mul on kass olnud niikaua kui ma mäletan. Ja kui mu esimene kass paar aastat tagasi vähki suri võttis mu ema uue kassi. Noh, kuna lapsed läksid kodust ära, siis saab ta kedagi nunnutada vähemalt.
Ja ühtegi kassi pole me saanud korralikult välja õpetada. Esimese kassiga nägime hirmsasti vaeva, et ta laual ei kõnniks. Iga kord kui ta lauale ronis, tõstsime ta sealt maha ja mõnikord pritsisime veega. Ja hoolimata sellest ei võtnud ta õppust. Kui kedagi köögis ei olnud siis istus ta nagu kuningas laua peal. Kui nägi, et me tulime kööki, siis hüppas laualt maha ja teeskles, et nosib midagi oma toidukausis.
Ehk siis pidevalt kassi laualt maha tõstes saab ta varem või hiljem aru, et sinna ta ei või minna. Aga kui lauale on jäetud mõni singitükk või jogurt (mu kass oli hull jogurti järgi ja oli seda võimeline oksendamiseni sööma) siis ununeb keeld koheselt 😀 Minu ema üritas oma uuele kassile õpetada, et ema elukaaslase töötoolil ei istuta. Paari aastaga on ta aru saanud, et toolil ei istuta…välja arvatud juhtudel, kui kõik magavad või kui kedagi kodus ei ole. Aga ta ei arvesta eriti sellega, et isegi kui ta ukse klõbistamist kuuldes sealt maha hüppab jätab ta sinna reetlikud karvad siiski maha:D
Aga ma olen kuulnud, et müüakse spreisid, mis lõhnavad kassile ebameeldivalt ja siis ta sinna kohta minna ei taha. Aga nende efektiivsust pole me katsetanud.
Ja mu kogemus on näidanud, et kassid näitavad erilist soojust ja armastust inimeste vastu, kes neist just suuremat välja ei tee. seega kui sa tüdined sellest, et kass koguaeg sülle ronib, siis võib olla sa peaksid hakkama teda ise sülle võtma ja üleliigselt nunnutama ning natukese aja pärast äkki ta loobub sinu tähelepanu otsimisest 😀
Yhesònaga – lootusetu. Pole mòtet vaeva nàhagi. Eks siis lùkkan teda endiselt maha kui vàga jalgu jààb. Ehk siis aastaks 2014 on midagi kohale jòudnud.
Kassid on siis ses suhtes nagu koerad, need ju ka làhevad kohe just seda nuuskima, kes koeri kardab. Meil Linnu làks laua alla alati just selle juurde palukest norima, kes ei olnud suur koerasòber. Sàttis oma lòmmis nina kùlalise jalgevahesse ja puhises seal. Tavaliselt ei julgenud kùlaline midagi òelda ka, pahandab veel perenaist eks. Veel vàhem julges bokserit oma jalgevahest àra lùkata. Kui kylaline siis juba pikemat aega midagi ei òelnud, palukestki suhu ei pannud ning nàost aina valgemaks làks, piilusin igaks juhuks laua alla.
Kassi puhul kindlasti mòjuks vàntsutamine, sest Triinu ja Ato eest ta kyll juba pògeneb. Aga no ma ei saa ju ka teda venitama hakata, mis tast vaesekesest niimoodi jàrgi jààb.