Teada on, et kòik oskavad jalgrattaga sòita. Ja ujuda oskavad ka enamus. Need tunduvad nii elementaarsed oskused, et need peaksid justkui iseenesest tulema. Noh nagu kàima hakkab laps ju ise, et kyll siis hakkab ka ujuma ja rattaga sòitma. Mina ju oskan mòlemat ja no yldse ei màleta, et ma nende oskuste saavutamiseks midagi vàga teinud oleks. Aga asi vist ongi selles, et ei màleta. Ok, ma màletan kuidas ma yhe abirattaga meie maja hoovis ukerdasin, aga kaua ma ukerdasin, sellest pole òrna aimugi. Oli see pool tundi vòi kaks nàdalat?  Ja kui vana ma siis olin? Mah…Ujuma òppimisest ei màleta ma midagi. Màletan juba seda kuidas ma ujusin nagu vana kala ja kui tyytu see yhest basseini otsast teise ujumine oli.

Seega tuleb see pàris suure yllatusena ,et need oskused ei tulegi nii lihtsalt ja yleòò. Et viskan lapse vette ja ujub. Vòi lykkan ratta veerema ja sòidab. No nagu filmides on.

Esimesed rattakogemused olid Triinul kolmeaastaselt. Siis sai ta oma esimese ratta. Esimene katsumus ja esimene yllatus (mulle) 0li vàntama òppimine. Et ei oskagi kohe synnsit saadik vàndata. O nneks on triinu vàga òpihimuline, nii et isegi minu kohatine kàrsitus ei vòtnud temalt soovi vàntamine selgeks saada. Sellega làks tegelikutl suht kiirelt – pooletunnine tee jalgrattapoest koduni oli kòige vàsitavam (jàllegi mulle). Poolkyyrakil, Triinut ja ratast màest yles lùkates. Siis tegime veel mòned tiirud garaazis, hea sile pind ja vàntaimine tuligi.

Atoga làks alguse kergelt. Temal oli vudiratas ja no selleg on lapsevanemal ikka lust ja ròòm. Ei mingit òpetamist vòi seletamist, làks ise ja kohe. Aga siis sai Triinu omale uue ratta ja vàike vàntadega ratas jài ùle. Atol tekkis soov ka sellega sòita. Aga no vàndata ju ei oska. Kolmepooleselt tegi oma vudirattaga kàelamurdvaid trikke, aga tavalise rattaga seisis paigal ja vàntas tagurpidi. Kyll ma proovisi nii ja naa, aga ei midagi. Kuni loobusin ja otsustasin, et saagu ise selgeks. Ato agar poiss, harjutaski. Alguses vedas ratta aia kòrgemasse otsa,e t sealt siis alla veereda. Siis avastas, et kui pysti tòusta, siis yhe jalaga sai òigele poole vàndatud kyll ja ratas liikus edasigi. Niimoodi ta siis jònksutas yhe jalaga tykk aega. Vaatasin lapse ponnistusi ja mòtlesin,e t nyyd oleks kyll viisakas uuesti abikàtt pakkuda, teine nii agaralt ise pyyab ja kui juba yhe jalaga selge, mis see teine jalg vàntama saada siis ei ole. Làksime siis kitsast hoovist vàlja teele. Sòitmine nàgi vàlja siis nii, et Ato vajutas vasku jalaga vànda alla ja mina kummargil vajutasin tema parema jala koos vàndaga alla. Kujutasin ette, et eks paarkymmend meetrit pean ma niimoodi koogakil edasi liikuma, siis saab jalg vàntamise nòksust aru. Tyhjagi, lòpuks koogutasin terve tee ja pool veel tagasi kah, vist mingi kilomeeter. Aga vaevast sai asja, vàntamine sai selgeks.

Suvel mòtesin, et àkki vòiks proovida Triinul abirataste àravòtmist. Indu tòstis ka see, et lasteaias oli nii mònigi 4-aastane, kes juba abiratasteta sòitis, seega peaks aeg olema kyps. Ka Triinu pani neid vapraid lasteaiakaaslasi tàhele ning oli vàgagi valmis abiratastest loobuma. Triinu kahjuks rààkis kyll aga see, et ega ta eriti oma suure rattaga sòitmist harjutada polnud saanud, sai ta selle ju alles aprillis synnipàevaks ning eriti julge ta ka ei ole. Aga selle-eest on tal palju tahtmist. Vòtsime abirattad àra ja hakkasime harjutama. Alguses polnud tasakaalust juttugi ja kuna julgust ka ei olnud, siis erilist edasiminekut ei toimunud. Eriti tihti harjutada ka ei saanud, sest kolmega oli see liiga keeruline. Greta kàruga ja ning ringi tuiskav Ato ei ole just parimad kaaslased keskendumistnòudva jalgrattasòidu òppimise juures. Korra nàdalas me ikka harjutamas kàisime, aga kuna tulemust polnud, siis Triinu hakkas àra tydinema. Kui kysisin vàlja minnes  kas vòtame ratta ka, siis hakkas tulema vastuseid, et ei taha. Ma siis pyydsin seletada, et ega see rattasòit niisama tule, peab ikka harjutama. Vahel ta nòustus, kuid teinekord oli ka resoluutselt vastu. Kui mulle tundus, et mu veenmine hakkas liiga pealetykkivaks muutuma, siis vòtsin hoogu maha ja ytlesin, et no kui sa ei taha, siis ega sa ei pea rattaga sòitmist selgeks òppima. Selle peale ytles Triinu, et ega ta ju niikuinii ei saaks sòita kui ta suureks kasvab ja tal lapsed tulevad.

Vaatamata vabadusele rattasòitu mitte òppida, jài see asi teda vaevama, sest eks ta tegelikult ikka tahtis vàga seda selgeks saada. Yhel òhtul  teatas Triinu ise, et tema tahab harjutama minna. Kuigi oli juba pàris hilja, ei saanud ju sellist initsiatiivi raisku lasta minna. Ja nàed, oligi òige pàev, Triinu hakkas rattaga sòitma. Ja kui uhke ja ònnelik ta ise oli! Ato oli ka kaasas ja muidugi kàis see kohe tema au pihta, et Triinu oskab midagi, mida tema ei oska. Et nyyd siis tuleb ka Atol abirattad àra vòtta ja harjutama hakata. Ise loodan, et tal peaks see lihtsamalt tulema, sest vudirattaga on tasakaalu hoidmist ju harjutatud piisavalt.

Ujumisega on lood yllatuslikud. Kui kevadel oli Triinu veel suur vee kartja, pea ja nàgu ei tohtinud kunagi màrjaks saada,  siis nyydseks ujub ta veel all. Kuna suvine ujumiskursus oli suur hitt, siis jàtkasime ka sygisel. Uus kursus on teises ujulas ja natuke teise metoodikaga. Kui suvine oli suures, lastele  ylepea basseinis ja kàtistega, siis praegune on lastebasseinis, kus Triinul on vesi kaenla alla ning kàtiseid ei kasutata. Kogu metoodika on palju pehmem ja lapsesòbralikum ning tòenàoliselt ka edukam ujumise aspektist, sest puudub see kàtiste àravòtmise etapp. Kui laps saab vàikses basseinis ujutud, siis làheb suurde ja kohe ilma kàtisteta. Triinu on kàinud nyyd kaks kuud yks kord nàdalas ja endine veekartja ujub juba vee all.

Ato ujumas hetkel ei kài. Kuna tema suvine kursus ei olnud just kuigi ònnestunud, siis ei ole hetkel Atol vàga soovi ujumist òppida. Praegu me kàime vahest koos triinu ujumist vaatamas ja hetkel on meil kokkulepe, et siis kui ta saab neljaseks hakkab ka tema kàima.