Algab kool, algab kool, algab kooool!!!!

Tegelikult muidugi lasteaed, aga siin nimetatakse seda juba ju kooliks. Terve eelmise aasta vòtsin hoogu, et kirjutada lasteaiast ja lòpuks sai aasta làbi ning kirjutanud ei olnud ikka midagi. Nyyd kirjutan siis kohe aasta alguses àra, rahu majas.

Lasteaeda tahtsid mòlemad minna. Triinu lausa hòiskas ròòmust. Ato oli alguses natuke kahevahel, aga Triinu enusiasm vist nakatas ka teda, et kui tema juba nii ròòmus, juu on siis asi vààrt. Ato làheb  lasteaeda rohkem sòprade pàrast ja Triinu tegevuste pàrast. Ato rààgib palju oma lasteaia sòpradest, kòige tàhtsamad neist on Martino, Samu ja Philippo. Triinul on muidugi alati Daniele, kuid tùdrukutest sòpradega on ta selline, olen sòber – ei ole sòber, suhe. Ta kùll rààgib neist, aga sùnnipàevale neid ei taha. Peamised sòbrad on Gloria ja Giorgia.

Triinu ja Ato yhes ryhmas ei kài. Meil siin òdesid ja vendasid kokku ei panda. Alguses tundus see mulle imelik ja pigem vale. Nyyd saan aru, et tegelikult on siin mòte tàiesti olemas ja tegelikult pole yldse tàhtis, et nad yhes rùhmas oleksid. On isegi parem, et ei ole.

Olen ringi vaadates ning siit-sealt kuuldes aru saanud, et meil on lasteaiaga vedanud. Nii sisuga kui vàlisega. Lasteaed on ilus -uus, avar ja valguskyllane maja ning suur aed. Hoone on tòenàoliselt ehitatud kuulsat Reggio Emilia stiili jàrgides – hoone keskel on lahtise katusega sisehoov, mille ùmber asuvad erinevad ruumid. Sisehoovis kasvatavad lapsed ise maitsetaimi. Pahatihti on siinsed lasteaiad vanades majades, seega on need kuidagi kokkusurutud ja pimedad. Hoove neil kah ei ole vòi on nad vàikesed ja kuidagi nukrad. Selliet valguskyllasust ja avarust nagu meie omas, vàga tihti ei nàe.

Klasse on neli, igas klassis umbes 25 last ning klassid on segarùhmad, ehk siis 3,4,5 aastased on koos. Kalakesed, defiinid ja vaalad. Lisaks klassidele on veel vàikeste magamisruum, kaks palestrat ehk vòimlat. Selle sònaga kangastuvad mulle kyll topispallid ja ronimisredelid, aga nende vòimlas topispalle ònneks ei ole. Igasuguseid ronimisasju on kyll, suurte madratsite ja patjadega mòllamisnurk on ka. Ning pallimeri. Edasi tuleb salone ehk aula. Seal on vàike nukuteater, kardinate ja diivanitega eraldatud lugemisnurk ning hunnik palle, neile, kelle jaoks lugemine liiga rahulik on. Veel on seal kolm ateljeed erinevate tegevuste jaoks. Yhes tehakse savi, yhes vàrve ja kolmandas ma ei teagi tàpselt mida. Ah jaa, kòòginurk on ka. Seal maitstakse ja valmistatakse pàris asjadest pàris asju.

Lasteaial on ka oma pàris kòòk oma pàris kokaga.

Hoov on suur ja òues kàiakse palju. Ka talvel ja isegi vihmaga, sest olemas on ka katusealune. No isegi nii palju, et Triinu tuli koju ja teatas pettunult, et nad olid terve pàeva òues, tema oleks tahtnud hoopis sees màngida. See on kah Itaalias pigem haruldane, kuid meie kasvatajad on ònneks seda meelt, lapsed peavad olema òues. Kòik lapsevanemad muidugi nii ei arva. Yks ema pani oma pojakese teise lasteaeda, sest tema arvates ei pandud ta lapsele piisavalt hàsti salli kaela. Kevadel, kui aias neil pàikese kàes 20 kraadi. Ega neil kasvatajatel kah kerge ole, lastega saavad hakkama, aga need emad….

Klassis on neil kaks kasvatajat ning nelja klassi peale on veel ka kaks abilist, kes siis aitavad vàiksemaid pissitada, magama panna, lòuna ajal sòòke ette tuua ja niisama lapsi valvata. Lisaks kàib veel religiooni ja muusikaòpetaja. Religiooni kohta kùsitakse kohe alguses, et kas soovime, et laps kàiks vòi ei. Meie esimene aasta soovisime, et Triinu ei kàiks. Siis ma aga uurisin natuke tàpsemalt mida see religioonitund endast kujutab nind teisest aastast otsustasime, et las kàib. Minu ettekujutus sellest tunnist oli muidugi vàga mòòda reaalsusest. Ei mingit pobisevat kurja nunna, kes lastele jumalamuinasjuttu ajab. On hoopis yks antopoloog, kes pole isegi katoliiklane. Rààgitakse seal kòigest – heast ja kurjast, òigest ja valest, ka erinevatest religioonidest. Natuke rohkem jumalajutuks kisub jòulude paiku, Seda on siis Triinu joonistustest nàha, sest neile ilmuvad àkitselt jeesuslapsed ja jòulusòimed.

Magavad ainult kòige pisemad, 3-aastased.  Ato see aasta enam ei maga ja ega see sobibki talle. Kòige suurematel lastel on rùhmas oma pisike. Kuna Triinu on see aasta vaal, siis valis ka tema tàna omale kalakese. Kasvataja sònul olevat terve pàeva kohusetundlikult oma kalakesega mànginud. Ei imesta ùldse, tema jaoks oli see oma kalakese saamine yks vàga tàhtis samm. Pool suve rààkis sellest.

Atol on see aasta yks kasvatajatest uus. Eelmine làks pensionile, kahju, hea kasvataja oli. Kuigi alguses tundus pigem vastupidi. Kùla, nagu meil siin on, levivad siin vàga hàsti igasugused jutud. Vanast kasvatajast oli pàris koledaid lugusid ning kuna ta oli vist pea 40 aastat yhe ja sama koha peal kasvataja, siis jutte ikka jagus. Paljud praegused emad olid ise tema kasvandikud olnud. Ma ei tahtud inimest tundmata jàreldusi teha, seega yritasin talle làheneda nii eelarvamustevabalt kui peale kòiki neid jutte see vòimalik oli. Ma ei tea kas asi oli viimases aastas vòi lihtsalt on 40 aastaga lasteaianduses palju muutunud ning eks ka inimesed muutuvad, igal juhul ei olnud minul tema kohta kyll ùhtegi halba sòna òelda. Ka Atole meeldis rohkem see kasvataja. Ainus miinus ehk oli see, et emadega ta eriti suhelda ei osanud. Temaga oli pidevalt selline tunne nagu sa oleksid poppi teinud teismeline, mitte aga lapsevanem ja no millisele prouale siis ikka selline suhtumine meeldib.  Mul aga vedas, sest Ato talle meeldis, seega sain ma vàhem kriitikat kui mòni teine. Nii ylivòrdes pole vist keegi kunagi Atost rààkinud kui tegi seda tema. Aga ùks nàide tema stiilist. Ato ei osanud eelmise aasta alguses ise veel jalanòusid jalga panna. No ta ikka pusis, aga vàga hakkama ei saanud ning tihti làksid muidugi mòista valesse jalga kah. Kasvataja siis selle asemel, et tulla minu juurde ja kùsida, et kas Ato kodus ikka paneb jalanòud ise jalga, hùùdis yle klassi ja teiste vanemate peade , et Ato vòiks ikka kodus kah ise oma jalanòud jalga panna! Ma siis hùùdsin sama selgelt ja kòlavalt vastu, et ta ju panebki! Nii hàsti kui suudab.

Lasteaia programm on vàga selgesònaline. Iga aasta kirjutavad nad valmis raamatukese, kus tàpselt kirjas mida teha kavatsetakse. Aastas on mitmeid koosolekuid lapsevanematele ning yks privaatne arenguvestlus.  Kuigi klassid on segaklassid, siis tegevus toimub enamasti siiski omavanuste grupis. Grupid moodustatakse kòigi nelja klassi peale kokku, seega ei suhtle laps ainult oma klassi lastega vaid ka teiste klasside endavanustega. Kòige vàiksematel on kòige vàhem planeeritud tegevust, ainult yks kord nàdalas, ùlejàànud aja nad lihtsalt màngivad.  Triinuvanused aga teevad juba iga pàev mingi osa grupitòòd.

Ok, ma vòiksin seda juttu kirjutama jààdagi, aga aitab kyll. Kes seda ikka lugeda viitsib.

8 thoughts on “Algab kool, algab kool, algab kooool!!!!”

  1. Kas Triinu kool on nagu eelkool vöi tuleb järgmine aasta alles eelkool? Kui ei siis minnakse Itaalias ikka öige noorelt kooli.

  2. Mina loen 🙂 Me pole ju ikka veel 100% àra otsustanud, et mis ja kuhu lasteaeda làheme ning igasugune ùlevaade on vàga teretulnud 🙂 Aitàh, et viitsisid jagada 🙂

  3. Ma vòin Kaile juba ette òelda, et mingit eelkooli siin pole ja tàhti hakatakse ikka òppima alles òiges koolis 6 aastaselt ja siis ka vàga rahuliku tempoga. sama lugu numbritega ja ma ei teagi, millal nad arvutama hakkavad 😉

    Ei mingit laste stressamist juba varajases nooruses 🙂

  4. See kus Triinu käib on ikka veel lasteaed, kooli minnakse sel aastal kui saadakse 6. Et Triinu läheb isegi vanalt, 6 aastat ja 5 kuud. Ato peab näiteks minema juba 5 aasta ja 8 kuuselt. Oleks ta kolm päeva hiljem sündinud, oleks aasta hiljem saanud minna. Siinne esimene klass ongi vist nagu Eestis eelkool vôi nagu oli esimene klass siis kui mina kooli läksin. Kooli minekuks ei ole mingeid tingimusi, keegi lugema, kirjutama ei pea, katseid ei tehta. Arvutama hakkavad ikka esimesel aastal ja kirjatähed tulevad ka siis. Umbes kolmandast klassist pidavat raskeks minema.

  5. Just kirjutasin meie lasteaiast ka. Väga põnev oli lugeda. Ja väga kift lasteaed tundub, pigem erandlik tõesti. Kui ikka kuulad erinevaid jutte lasteaedadest, siis vahel tundub, et lapsed tõesti lihtsalt pargitakse ära.
    Kas see lasteaed on comunale või statale või veel midagi kolmandat? Kas teie linnakeses ei ole lasteaia kohtadele tormijooksu ja neist puudust?

  6. Tahtsin veel lisada, et teie lasteaed on kohe kindlasti ùks RE aia koopis, nii ateljee suhtes kui kòige muu kirjelduse. Tàpselt nagu meil siin on kòik valla lasteaiad! Vaid selle vahega, et meil on mànguasju vàga vàhe, kòik on mingid taaskasutatud materjalid, millega lapsed màngivad ja millest lapsed ise asju vàlja mòtlevad!
    Nàiteks ei leia ùhesti RE lasteaiast pallimerd vòi legosid, kùll aga loomi ( neid kummist) ning nukunurk on ka alati olemas, pàris nòudega kòòginurk ning pàris telefon, kàteràtikud jne. Et “emmed ” saaksid toimetada nagu pàriselt 🙂

  7. Meie lasteaed on vist comunale vôi on statale, ma ei teagi. Kas comunale lasteaiad ei ole samas ka automaatselt statale? Meil on kohtadega nii, et Fumane residentidele on kôigile lasteaiakoht olemas, väljast tulnud saavad siis kui kohti on. Esialgu on kôik kohalikud ära mahtunud. Maksma peab ainult söögiraha, 50 euri esimese lapse ja 25 teise pealt kuus.
    Mänguasju on meie omas kyll, aga on ka päris kööginurk. Ateljeedes on neil kah kôik selline millest saab midagi teha. Neil on väga palju huvitavaid tegevusi, millest ma siis ehk jooksvalt kirjutan kah. Näiteks varsti hakkavad suured kooli hoovi oliivipuudelt oliive korjama, siis viiakse need frantoiosse, tehakse seal ôliks ning lapsed saavad omale kooli embleemiga pudeli oliiviôli.

  8. Vaga huvitav lugemine ja mul tuleb endal kohe tahtmine uuesti lasteaeda minna…
    Meie oma alustas tana Montessori lasteaias. Ma ootan veel 2 paeva ja ‘kogun materjali’ ning teen siis omapoolse kokkuvotte ka.

Comments are closed.