Viis kuud hiljem

Just nii palju on mòòdas Linnu surmast. Lugesin kohe mitu korda sòrmedel yle, et kas tòesti juba nii palju. Mòtlemapanev on see, et Triinu rààgib endiselt Linnust iga pàev. Linnu pole tema elust mitte kuskile kadunud.

Ohtul paneb ta Linnu oma voodi kòrvale magama. Teeb talle oma sydamekujulise padja peale voodi, tekk on ka peal ja vahest paneb talle sinna kòrvale veel ka midagi ilusat, nàiteks mòne oma lòksu. Kui kuskile kauemaks àra lahme, vòtab alati Linnu kaasa. Elba saarel oli Linnu kaasas, vanaemaga màgedes samuti. Ohtul soovib Linnule head òòd ja annab musi. Kui jutt on meie perest, siis on alati ka Linnut arvestatud. Noh, et meil on peres neli tydrukut ja kaks poissi. Joonistab iga pàev mòne pildi, kust ei puudu ka Linnu.

Samas teab ta vàga hàsti, et Linnu on surnud ja ta saab ka aru, mida see surm tàhendab. Kuidagi suuremate seletamisteta on ta selle omale ise selgeks teinud. Mingit hirmu tal surma ees ei ole, ei ole kunagi ka olnud. Ei tea kas siis tuleb veel hiljem vòi tal ei tulegi. Nyyd seletab tema Atole. Teeb meie eest tòò àra. Et kui nemad ykskord on suured ja neil on lapsed, siis sureme meie àra ja siis kunagi surevad nemad ka àra. Aga sinna on vàga vàga kaua aega. Ato kuulab, suu lahti ja talle muidugi see jutt yldse ei meeldi. Et kòigepealt meie ja siis tema kah sureb àra. Tavaliselt hakkab nutma. Viimane kord tegi aga jutust omad jàreldused ja seletas mulle hiljem, et kui tema on haikala, siis mina ja issi sureme àra. Haikalaks saab tema siis, kui làheb esimesse klassi. Lasteaias on iga vanuseryhm mingi mere-elukas. Esimene aasta ollakse kalake, nyyd teisel on Ato delfiin, Triinust saab see aasta vaal ja kui kooli làhevad, saavad neist haikalad. Teen siis sellest jàreldused, et Ato jaoks on haikalaks saamine kaugeim tulevik, mida ta oma kolmeaastase aruga ette suudab kujutada.

Tegelikult on mul vàga hea meel, et Linnu Triinul nii sùdames on. Hea ju kui sul on oma  personaalne kaitseingel, kes sul ikka ja alati silma peal hoiab. Triinu vahest kyll ohkab ja nàha on kuidas ta Linnut igatseb, kuid see ei ole selline raske ja rusuv igatsus. Tema jaoks on Linnu ikkagi siin, lihtsalt vahest tahaks teda kohe pàriselt ja kòvasti kallistada. Siis ta vòtab Linnu pildi ja kallistab seda.

 

10 thoughts on “Viis kuud hiljem”

  1. Kuigi sa mulle juba rààkisid ja ma kogu seda lugu teadsin, tuli juba pilti nàhes pisar silma…

  2. Jah, vaata, nii imelik kui see ka on, uks koer voib ikka eluaeg meeles olla. Mina meenutan siin tihti jalle Suusit. See koer oligi ju poolenisti nagu minu koer ka – poetasin teda kutsikama parvo viirusest ja terve selle usa aasta oli ta taiesti minu koer. Ja nuud vaatan ikka mitu korda aastas selle albumi ule, kus loomakese pildid on, naen teda tihtipeale unes ja tuleb niisama mingis olukorras meelde.

  3. Jah, ja màletad kuidas sa alguses koera vastu olid – BOKSER! ainult yle minu laiba!! 🙂 Hea, et ma ikka eriti sònakuulelik teismeline olnud ja Suusi ikkagi salaja koju tòin.
    Suusi oli jah poolenisti sinu koer, magas ju sinu juures teki all.

    Pole ime kui Linnu Triinule eluks ajaks meelde jààb. Tàna kadus Triinu hommikupoolikul allkorrusele ja tuli sealt varsti, pisar silmas tagasi. Oli teine seal hakanud mingit koeraraamatut vaatama ja eks seal oli ka mòni bokser. Ytles, et tema ikka ei taha mingit teist koera, vaid ainult Linnut. Eks aeg parandab haavad, mis siin muud ikka òelda…

  4. Minu elu muutis Riks, kes oli mu lapsepòlve lahutamatu kaaslane aga nàiteks Ruudi ei meenu kunagi ja ei igatse ka! Ruudiga nàgin nii palju vatti ja ta oli nii suur murelaps, et tema surm oli vabanemine… Kuigi tema ise ei olnud selles kòiges sùùdi, eksole.
    Eks tema pidigi enne Anitat tulema, et minust inimene kasvatada 🙂
    Vahest unes kàib kùlas màngimas aga siis tuleb ka tihti koos Riksuga!

  5. Ohjumal kùll! Me peame vist hakkama aktiivsemalt seda peikat otsima, ehk uus kutsubeebi paneb unustama …

  6. Kurb jutt. Mina ka ikka mõtlen uue koera peale. Aga nagu ei taha ka. See pole enam see koer ju. 🙂
    Ja vaikselt mõtleme hoopis kassipoja peale.

    Kas Sa Küll oled paroolid ära muutnud? Ma enam ei näe parooli all olevaid postitusi.

  7. meie peres elas üle 16 aasta üks imehea inglise kokkerspanjel, kes me perre tuli kui meie ehk pere lapsed olime vist 4, 6 ja 10. siiamaani kui näen väljas Bella-sugust koera (nimi Bella oli itaalia “ilus”-aga täielik kokkusattumus), siis süda tõmbub korra kokku, aga samas on nii hea näha sellist koera, kes meil oli. tahaks kohe paitama minna 🙂
    tänu su juttudele Linnust olen mõelnud, et miks mitte võtta enda perre kunagi just bokser lastele kaaslaseks. see lastesõbralikkus ja valvamine, millest kunagi oled kirjutanud, on nii meeliliigutavad!

  8. Mul oli Suusi, mu esimene bokser ikka ka väga hinges. Ei läinudki välja enne kui Linnu vôtsin ja ka siis läks veel tykk aega. Alguses kippusin Linnut Suusiga vôrdlema, isegi kutsusin teda môned korrad Suusiks. Omal oli kohe piinlik ja paha.Aga siis vaikselt hakkas Linnu mu sydamesse ronima ja Suusi tegi talle kenasti ruumi. Nyyd mul Suusi peale môeldes juba ammu enam ei torka rinnus, tema aeg oleks igatepidi läbi. Linnu aga vôiks veel vabalt siin olla…
    Teine koer ei ole muidugi see mis esimene, kolmas on hoopis omamoodi ja ongi hea, et nii on. Mitte nagu Triinu, kes tahab ikka bokserit ja nimeks peame ka Linnu panema :). Bokserit tahaks mina muidugi ka, aga meil on ju see reisimise probleem. Mina koera lennuki pagasiruumi ei saada ja kuuks ajaks kuskile vôôrastele hoida ka ei jäta. Autoga eestisse tulijad me ka ei ole. Tahaks, et koer oleks ikka meiega kaasas.

  9. Jah meie Ubakene ongi nii pisike sellepàrast, pole isegi mitte standart taks vaid tàitsa tibide kotikoer 🙂 Tàieòiguslik pereliige, kes saab pea alati kaasa! Muidugi ei lase me tal 12 h ùle ookeani lennata aga lùhemad otsad katsume alati nii teha, et oleks kaasas.

    Veel on mugav kòiksugu kohtades kàia, kus on koerakeelu silt uksel sest kotiga keegi ei pane tàhele vòi pahaks ( vahest kùsime ka ikka).

Comments are closed.