Beebide pyhakolmainsus: magamine – sòòmine – kakamine. Ega ausalt òeldes neil esimestel kuudel eriti muuga ei tegelda ja nagu òeldakse – tegijal juhtub nii mòndagi.

Magamine on omaette teema ja sellest kirjutan hiljem. Sòòmisest polegi esialgu midagi kirjutada, see làheb meil algusest peale ludinal. Kakateemal on aga yks vahejuhtum kirja panna kyll.

Tegime siin ykspàev linnas tiiru ja meil kombeks saanud, et kui sòòmisaeg kàtte jòuab làhme Paolo kontorisse. Mitte, et ma keset linna sòòta ei tahaks, aga no ikka mugavam omade keskel kui uudistavate turistide pilgu all. Jòudsime kontorisse, Triinu sòi kòhu tàis ja siis ju vaja ka màhkmeid vahetada. Nyyd ma olen juba targem ja tean, et peale sòòki vòi sòògi ajal ALATI kakatakse ja enne kui asi tehtud pole mòtet lapse pykstesse ronida. Siis ma veel seda kahjuks ei teadnud. Sain vaevalt màhkme lahti ja mòttes ròòmustada, et vaata aga, polegi kakat, kui minu vàike armas beebi mind rohekas-kollase joaga yle lasi. Poleks iilagi uskunud, et paarikuuse kaka sellise hooga tuleb. Paolo paberid ja dokustaadid seekord pààsesid, mina aga mitte. Kuidagi juhtus nii, et olin tàpselt poolest saadik kakane (mònesmòttes ju positiivne, ikkagi mitte yleni…), aga see pool jooksis ylevalt-alla, ehk siis nii sàrk(valge), pyksid kui ka kingad said tàistabamuse. Ega midagi hullu olnudki, sàrk ja pyksid seljast, kraani alt làbi ja siis làksin lirts-lòrts làbi turistetàis Verona kodu poole. Meie, koerainimesed oleme igasuguste asjadega harjunud. Vàike okse vòi kaka ei vii veel ròòpast vàlja. Paolo tòòkaaslane Simone on see-eest hoopis teisest puust. Pyks on tal alati viigitud ja king làigib. Koerakarvapusale nurgas reageeris ta gay-mehele omase kòrgenoodilise che schifo!-ga, mis siis eesti keeles kòlaks issand kui vastik! vòi midagi sarnast. Triinu kaka-atakk oli vist aga liig mis liig, sest muidu jutukas mees oli vait nagu sukk, ainult suur irve oli nàkku venitatud.