Category Archives: Määratlemata

Kokkamisest

Seoses kikerherne retsepti sooviga on siis nyyd pòhjust ka avalikult kuulutada, et mul on ka teine blogi.

http://midamatanasyyateen.wordpress.com/ Tataa!

Ok, kòik need kes nyyd lootsid leida jàrjekordset imepàrast toidublogi, peavad kyll pettuma. See blogi on myl kyll juba registreeritud vist nii kuus kuud, aga nagu nàha, suurt aktiivsust seal ei ole. Pòhjus, miks ma selle yldse avasin, ei ole (kahjuks) yldsegi mitte see, et mul oleks kohutavalt palju imelisi retsepte jagada ja ma pidevalt kokkaks ning ei suudaks àra oodata lapsevabasid òhtuid, mil neid imelisi meistriteoseid maailmaga jagama hakata. Pòhjus on hoopis proosalisem – puhas frustratsioon! See pealkiri ei ole ròòmuhyyd, et oh, mida ma kyll oma tuhandetest imelistest ja tervislikest toitudest tàna kyll valmistan, vaid appihyyd – MIDA MA TANA SYYA TEEN!?!!! Umbes nii nagu on Itaalial lumega on minul kokkamisega. Iga aasta tuleb see lumi kui sajandiyllatus taevast ning kogu maa on paanikas, sest keegi pole selleks kunagi valmis. Iga hommik àrkan kylm higi otsa ees, et issand kyll, kas jàlle peab syya tegema! Mitte kunagi ei ole ma selleks valmis ja vist ei saa kah. Seega ma otsustasin hakata mingisuguseid retsepte koguma. Et mul oleks mingi koht, kuhu ma saan kiirelt vaadata ja kus on need niiòelda minu retseptid.

No tegelikult olen ma retsepte ikka varem ka kogunud, kes ei oleks, eks. Aga see on ka yks pòhjustest, miks ma nyyd blogi teen. Kòigepealt need igasugused paberilipakad, loetamatu kàekirjaga kirjutatud, tundmatute autorite,  tundmatud retseptid. Kuskilt kellegilt saadud, ei tea millal. Elus ei tule mulle mu hommikuses agoonias meelde mingi retsept kuskil lipakal. Vahest ma olen siis tekitanud mingeid kaustikuid, no et kirjutan kòik yhte kohta. Ei toimi see kah. Kirjutan viis retsepti àra ja unustan, et kaustik yldse olemaski on. Vòtan uue kaustiku ja kirjutan jàlle viis. Siis leian vana, aga enam ei màleta yldse, mis toit see seal kirjas yldse on. Mingit inspreerivat pilti pole ja kàekiri ka nii jube, et panen kaustiku kinni ja unustan. Siis ma olen ajakirjadest retsepte vàlja rebinud, terve suur klade neid tàis. Ikka ei toimi, sest seal on ju kòik segamini. Tead, et kuskil seal on yks hea shokolaadikook, aga yles ei leia. Muudkui lappa ja lappa. Umbes sama kehtib kokaraamatute kohta. Mulle nad hirmsasti meeldivad, aga syya nende jàrgi teha on ikka vàga keeruline. Enamasti ma lihtsalt unustan ennast pilte vaatama, aeg muudkui jookseb, kòht làheb aina tyhjemaks ja lòpuks viskan ehmatusega raamatu kàest ja teen kiiruga midagi sellist mida ikka teen. Internet on muidugi tore koht, sealt leiab kòike, aga sel on ka omad miinused. No nàiteks leiad mustikamuffini retsepti, teed àra ja no tòesti ideaalne! Mòtled, vot seda ma teen veel, aga muidugi ei jàta yldse meelde, kust sa selle retsepti leidsid ning lootus jàrgmine kord seesamune leht yles leida, on miinimumilàhedane. Teine risk internetiga on, et seal on ka vigaseid retsepte. Eriti jama on see kookide puhul, kus òiged kogused on olulised ju.  Kui kuskil on cup’id grammideks arvutatud, siis parem juba jàtta tegemata. No ja siis ma lihtsalt olen ka suht viletsa màluga. Kòigepealt ei màleta mida ma yldse teinud olen. No umbes see, et laps tuleb ja ytleb, emme tee neid kandilisi, pealt aukudega kooke, mis sa ykskord tegid. Mòh? Mis aukudega koogid, mina pole midagi teinud. Teiseks ei suuda ma isegi kòige lihtsamate asjade retsepte meelde jàtta. No pasta frolla sees kàib jahu, vòi, suhkur ja muna, aga mis kogustes?! Mis sest, et ma seda kymneid kordi teinud olen.

No ja nii ma siis mòtlesingi, et proovin nyyd seda blogivarianti. Eks nàis, kas toimib. Mòtlesin, et vòtan nyyd oma kokaraamatud ette, proovin uusi asju ja kui sobib, panen blogisse kirja. Et tuleks teinekordki meelde teha. Proovin pildi ka juurde saada, et oleks inspireerivam. Eks nàis kauaks seda indu on.

Aga sellega seoses on mul ka yleskutse. Et kui keegi peaks tundma umbes samamoodi nagu tunnen mina ja soovib minuga mu agoonias yhineda ning kasutada samadel eesmàrkidel sedamama blogi, ehk siis oma retsepte sinna koondada, siis oma oleksin ylimalt ròòmus. No vàlja nàeks see umbes nii, et igayks saab oma sissepààsu ja paneb kirja oma retseptid. Tag’i paneb oma nime, et siis soovi korral ainult oma retsepte vaadata. Mingeid eritingimusi pole, kes soovib, teeb pilti, eks ei taha, pole vaja. Retseptid ei pea olema kulinaarsed meistriteosed, aga muidugi vòivad olla.  Ainus kriteerium on see, et toit peab olema sisestaja poolt àratehtud ja proovitud, et ikka toimib ja on sòòdav. See on mul loomulikult puhas omakasupyydlik yleskutse, sest ma ju tean, et mul loevad siin seda blogi paljud head kokkajad, oluliselt paremad kui olen seda mina ja see oleks yks hea vòimalus teie retseptidele kàpp peale panna. 😉

Dinosaurused ja komeedid

Meil on praegu pònevad pàevad – kàimas on valimised. Viimaste aastakymnete pònevaimad ja lootust on, et itaallased isegi làhevad valima. No vàhemalt minu tutvusuringkonnas pole kedagi, kes ei làheks ja see on vàga haruldane. Enamasti on ikka vastupidi, raske on leida kedagi, kes oleks valinud.

Kui issi end tàna hommikul siis valima minekuks sàttis, siis uuris Atolt, et kas ta tahab ka kaasa tulla.

Ato: Jaaa! Mina valin dinosaurused! (Ato sai tegelikult aru,et minnakse midagi ostma)

Issi: Jah, dinosauruseid saab valida kyll, aga tòenàoliselt tulevad viis komeeti, mis pyhivad dinosaurused igaveseks maalt. Loodame, loodame!

Selline inside joke, kes saab aru, saab, kes ei saa, pole midagi kaotanud.

Sono così emozionata!

Ma olen nii erutatud, et ma kohe ei saa ja pean kohe jagama. Kuna kedagi elusuuruses hetkel vòtta ei ole, siis laen ennast siin tyhjaks.

Nagu kuulda- nàha on, meil siin jàlle vàriseb. Seekord kyll mitte otse meie maja all, aga see-eest kòvasti, nii et tunda on ka meil ja mitte vàhe. Yldiselt on selle asjaga nii, et kui kodus vàriseb ja kòik me siin koos oleme, on isegi enam-vàhem. Et kui kukub, siis kukub kòigile korraga kaela ja me oleme vàhemalt koos. Hoopis teine teema on oma laps saata hommikul kooli, mis kòikide kriteeriumite kohaselt yks hetk kindasti kokku kukub. Millal tàpselt, seda muidugi ei tea. Jutt ei ole praegu lasteaia hoonest, mis tegelikult ei ole kah maavàrinakindlaks ehitatud, sest meie piirkonda ei peeta vàga kòrge riskiga piirkonnaks. Seega vàhemalt mòned aastad tagasi, kui see lasteaed ehitati, maavàrimakindlust ei nòutud ja muidugi siis ka vàrinakindlaks ei ehitatud. Aga nagu nàha viimaste nadalate sùndmuste taustal, ei ole ykski stsoon siin saapamaal maavàrinakindel, sest just seda piirkonda, kus need maavàrina keskpunktid viimastel pàevadel asusid on peetud siiani vàikese riskiga piirkonnaks. Nii ka meie piirkond, et jah, vòib vàriseda kyll, nagu siin viimase poole aasta jooksul ka juhtus, kuid tòenàosus on vàike. Nojah, tore teada, kahju ainult, et need kriteeriumid vettpidavad pole.

Aga jah, lasteaed seega maavàrinakindel ei ole, kuid ta on ehitatud yhele korrusele, kòikides klassides on kaks suure uksega vàljapààsu, yks neist otse aeda. Samuti saab kòikidest saalidest otse aeda ning aed on avar, et on ikka kuhu joosta. Ainuke probleem on magavate lastega ja viimastel pàevadel  seetòttu ei ole ka lapsi magama pandud. Kas on nad viidud varem koju vòi hoitud àrkvel. Peale eilset vàrinat olid lapsed terve pàeva òues, sòid kah òues. No lapsed olid kòik vàga rahul, nii pònev juu. Yldiselt saab lasteaia suht vàikeste parandustega vàrinakindlaks teha, mida ehk peale viimaseid sydmusi ja peale kohalike ametlinke survestamist ykshetk ka tehakse.

Suur murelaps on hoopiski algkoolihoone, see kuhu Triinu septembrist minema peaks. See suur must murepilv on meil siin pea kohal hòljunud juba tykk tykk aega ja ega ta pole kuskile kadunud. Kaalusime siin ka kòiki teisi koolivariante, aga midagi mòistlikku vàlja ei mòelnud. Sest isegi kui teised koolimajad on uuemad, ei tàhenda, et nad maavàrinakindlad oleks. Lisaks on meie làhemate ymberkaudsete koolide maine pigem vilets, samas kui meie kyla kool on just vàga hea mainega. Lisaks muidugi ka vàhem tàhtsamad, kuid siiski olulised faktorid – kohalikud sòbrad, eks kòik samasse kooli làhevad ning làheduse mugavus, ei mingit autoga edasi-tagasi viimist. Seega kirjutasime Triinu siiski siia kooli, kuigi vàga-vàga raske sydamega ja lootusega, et ehk midagi enne sùgist muutub.

Koolimaja on vàga vana. Nii sada aastat vòi rohkemgi. See ei ole liialdatud number. See vanus vòib olla ei olekski nii hull, sest on ju kyll vanu maju, mis kaljukindlalt ehitatud. Probleem seisneb aastate jooksul tehtud parandustòòdes, mis on seda maja oluliselt nòrgendanud. Paar aastat tagasi vahetati senine puukatus betoonkatuse vastu. Noh, vàga tore, uus katus, aga see maja ei suuda seda katust kanda. Niisama kyll, aga maavàrina puhul kukub see mitmeid tonne kaaluv kivikamakas lihtsalt selga kòigele sellele mis seal all on. Ehk siis 8 klassitàit lapsi ja òpetajad. Maja on ise kahekorruseline, kusjuures teiselt korruselt tuleb alla ainult yks suht kitsas, kàànakuga trepp ning teisel korrusel on alati vàhemalt neli klassi. Ei mingit vàlist tuletòrjetreppi vòi muud lisavàljapààsu. Lisaks on hoov suht kitsas, et variseva maja eest pole isegi kuhugi joosta. Yhesònaga totaalne lòks. Peale igat maavàrinat on seintesse tekkinud mòni uus mòra, laest kukub krohvi alla ning teisel korrusel kòndides terve pòrand òòtsub.

Nyyd tekib muidugi kysimus, et kuidas on vòimalik, et selline katus yldse ehitati ja miks ei tehta mitte mingisuguseid kontrolle, et tòestada maja turvalisust. Noh, selle kohta vòib siis òelda kahe sònaga – Itaalia ametnikud. Meie “tore” kylavalitus ning imelikul kombel ka kooli president on siiani ainult syydistanud vanemaid paanika tekitamises ning vàitnud, et kòik on vastavalt normidele ja mingit ohtu ei ole. Mingisugused nende omad insenerid vàitvat nii. Samas kui ka meie isiklikult ning ka teised vanemad on comunest teinud jàrelpàrimise dokumentide kohta, mis tòestaksid maja turvalisust, ei ole saanud neilt mitte kui midagi. Sest neid dokumente lihtsalt ei olegi olemas. Kui nyyd peale neid viimaseid maavàrinaid panid paljud linnavalitsused oma koolid kinni ja ning lasid inspektoritel koolid uuesti yle vaadata, siis meie ametnikud ei teinud absoluutselt mitte kui midagi.

Seega tàna hommikul vòtsid vanemad tòeliselt ohjad enda kàtte ja keerasid kogu kyla pea peale. Lisaks igasugustele inspektoritele, inseneridele ja muudele ametnikele, on Itaalias tuletòrje see, eks vaatab sellised riskantsed ehitised yle ja ytleb siis kas see on turvaline vòi mitte. Vanemad tegid siis seda mida oleks pidanud juba ammu tegema linnapea, kutsus vàlja tuletòrje. Kohale ajas end ka aselinnapea, vehkides kàtega ja sòimates vanemaid ajukààbikuteks, et mis paanika tekitamine see siin kàib ja kuidas te yldse julgesite ilma linnapeaga kooskòlastamata tuletòrje kohale kutsuda ning nemad ei kavatse kyll seda tuletòrjet kinni maksta. Kallis aselinnapea unustas aga seejuures yhe olulise pisidetaili, et need inimesed keda ta siin sòimab, on tema linna elanikud, maksavad tema linnavalitsusse oma makse ja tema palk on otseselt nende inimeste taskutest kinni makstud. No midagi umbes nii. Tàielik tsirkus. Aga ok, seda poliitilist poolt ma ei hakka siin praegu lahkama, et miks meie linnapea ja ka kooli president nii absurdselt kàituvad, et tekib kohati mòte, on nad yldse inimesed vòi mingilt muult planeedilt.

Lastel kool siiski kàis, sest kooli president ei olnud andnud kàsku kool sulgeda, seega ei olnud òpetajatel òigust ka tunde mitte enda. Osad lapsed viidi yle teise majja, ning ylejàànud tegid “tundi” òues. Tuletòrjujad tulid, kuulasid vanemate jutu àra ning hakkasid kooli yle vaatama. Ei làinudki kaua kui nad vàlja tulid ja teatasid, et siin ei ole midagi oodata, see kool tuleb sulgeda! Selle aja peale oli yks lapsevanem ka L’Arena ajakirjaniku kohale kutsunud, et nyyd làheb kohe eriti pònevaks. Nyyd on kool kinni ja homme artikkel lehes.

Tegelikult on muidugi kòik palju keerulisem kui ma siin praegu kirjeldasin, ning kamm selle kooli sulgemise ja uue ehitamise ymber on kàinud juba aastaid. Kuid nyyd lòpuks tundub, et asjad hakkavad liikuma ja ma olen kohe nii erutatud ja ònnelik, sest minu jaoks on see ju veel eriti òigel ajal. Làhen nyyd ruttu kùla peale, sest mine tea mis uut vahepeal toimunud on!

Ariidee

Nii, mul on nyyd teada kuidas rikkaks saada. Mul on àriidee. Hakkan kamapalle Itaaliasse importima!

Ykskòik kus seltskonnas ma oma kamapallidega maandun, on neile alati meeletu tung. Ok, tàpsustus, seltskond peab muidugi olema laste oma, tàiskasvanutega pàris nii ei ole. Lastel ei ole ju eelarvamusi, mis sest, et mingi kahtlase vàrvusega junn, kui teine sòòb, siis on kindlasti hea ja mis sest, et maitseb nagu papp, seda parem! Kui nyyd hàsti jàrgi mòelda, siis tegelikult lastele ju maitsebki paber, mida vàiksemad nad on, seda rohkem seda syyakse, seega pole midagi imestada kui kamapallid peale làhevad. Mina isiklikult olen paberisòòmisest juba valgusaastate kaugusel ja ei oska seetòttu ka kamapallidest midagi eriti arvata ning usun, et suurem osa lapsepòlvest lahkunuid tunneb samamoodi. Seda enam ajab mind alati itsitama kohalike lastevanemate reaktsioon. No kòigepealt muidugi on vàike paanika kui avastatake oma vòsuke mingit halli ollust nàrimas. Aetakse ruttu nàpud kurku – Mida sa sòòd!! Ma kyll tavaliselt yritan alati enne ette hoiatada ja lapsevanemaid kamapallidega tutvustada, aga tihti see ei ònnestu, sest lastekari lihtsalt lendab peale ja hakkab vòidu palle suhu lahmima. Lapsevanemad tavaliselt sàdistavad eemal omavahel ja minu hàdiseid hòikeid – Hei, vabandage, kas teie lapsed vòivad neid kahtlaseid idaeuroopast pàrinevaid jubinaid syya?!? ei kuule mitte keegi. Alles siis kui vòsukese pòsed on punnis ja suu isukalt kàib, ehmatavad nad end poolelt sònalt ja jooksevad lapsele nàppe kurku ajama. Sel hetkel ma tavaliselt suudan ka enda olemasolu tòestada ja tunnistan syydlaslikult, et mina olen syydi selles, et teie lapsel see imelik mass seal suus on. Sellepeale jàetakse kyll nàpud kurku ajamata, kuigi rohkem viisakusest, mitte aga sellepàrast, et ma neid massi ohutuses veenda oleks suutnud. Viskan kiiresti kamapallid letti ja vudistan veel kiiremalt juurde, et need sellised hommikuhelbed, ylitervislikud, sisaldavad ainult rukki-, odra- ja hernejahu ning natuke soola. Lastele kohutavalt meeldivad ja mulle ka, sest nad ei pudise, ei mààri ja on tervislikud. Nyyd tuleb see moment mis mulle alati nalja teeb – lapsevanemad maitsevad kamapalli. Ettevaatlikult vòetakse yks pallike kahe nàpu vahele, natuke rullitakse ja visualiseeritakse ning siis suhu. Kujutan ette kuidas Itaalia lapsevanem keerutab palli yhest pòsest teise, ajab teda keelega taga, vajutab lausa lòmmi, lootes mingisugustki maitset sealt vàlja pigistada. Kui pall on lootusetult làbi ligunenud, pole muud teha kui alla neelata ning  entusiastlikult teatada, khmm, vàga huvitav ja maitsev! Mina noogutan aga kaasa, jajaa, muidugi maitsev, kui teile papp maitseb, siis kamapallid on teile ju lausa nagu mehhiko roog! Ok, seda viimast ma siiski ei ytle, ainult mòtlen.

Nii, et kui nyyd keegi mult seda ideed àra ei varasta, siis varsti olen ma rikas.

Kôikide Maailma Kanade Kuninganna-KANA!

Sôitis täna lennujaama ja id kaardi jättis kenasti koju id kaardi lugejasse. krtkrtkrt küll!!! Kui palju ma olen reisinud ja sellist jama pole ma veel kokku keeranud! Alati on mul olnud reegel, et pass ja raha, muu on suva, ja nyyd siis selline pläkk. See on see kui tegeled mingite môtetustega, näiteks selle asemel, et dokumentide olemasolu kontrollida, môôtsin mina oma kohvrit, et kas ikka mahub ryanairi standarditesse. Suva sest kohvrist juu!!! No on suurem eks siis maksan juurde, so what! Seisin seal lennujaamas, pea otsas tossamas, oleks tahtnud kellegile virutada, aga no kellele! Natuke isegi hakkasin juba Paolot syydistama, et alati ta kontrollib enne lahkumist kôik yle, ei vôinud siis kysida, et kas mul ikka dokumenti ka kaasas on. Onneks sain sonaotsast kinni, muidu ta oleks mu sinna lennujaama jatnudki. Variant, et keegi murraks meile koju sisse ja tooks kaardi jargi, ka ei oleks tootanud. Lennujaam on yks kena 1,5h meist ja lennuni oli aega koigest tund. Proovisin itaalia id kaardiga lennukile nihverdada, ei midagi, sellega mina ju reisida ei saa. Proovisin lendu ymber vahetada, terve nadal koik lennud tais. Poovisin minekuks uut piletit monele teisele kompaniile osta, no nii kirves, et hinge votab kinni. Punnita mis sa punnitad, aga kui ikka ei saa, siis ei saa.

Nii, et ei mingit Eestit. Vähemalt mitte praegu. Et Ingrid, kui sa nyyd seda loed, siis tead miks ma sulle ei helista.

Nyyd on mul terve vaba nadal. Triinu ja Ato on ju magedes. Tagasiteel autos motlesin siis, et mis ma selle nadalaga nyyd pihta hakkan. Ontliku pereemana tuli kohe pahe mote, et voiks ju suurpuhastuse teha, kedagi ees ei siiberda. No kas saab olla veel magedamat alternatiivi?!?

Number Eestis 53923966

Nii, homme siis on minek. Triinu ja Ato ikka veel ei tea, et ma lähen ja kus ma lähen. Tôtt ei saa ma kohe kuidagi rääkida, sest nad tahavad ju siis kohe kaa. Pealegi ma ju lubasin, et suvel me ei lähe, sest Greta on väike ja nüüd siis selline totaalne sônamurdmine. Mul aga keel kohe kuidagi valetama ei paindu. Nii ma siis olengi lihtsalt vingerdanud ja teemat vältinud. Vôib olla saab isegi nii ära käia, et ei peagi seletama. Vanaema otsutas, et ta teeb issi elu kohe eriti lihtsaks ja viib Triinu ja Ato viieks päevaks mägedesse. Pühapäeval, enne minu minekut lähevad ära ja reedel tulevad. No mina ei tea kuidas sel meie issil ikka alati nii veab. Ma nii lootsin, et saab tema kah lôpuks päriselt tunda, mis tähendab päevad läbi lastega kodus olla. Olen ikka ôel mutt küll.

Ilm on muidugi selline, et ma ei teagi mida kaasa pakkida ja mida selga panna. Siit peab vist minema pikkade pükste,kummikute ja jopega, et siis need kôik Eestis seljast ära koorida. Praegu on meil 11 kraadi. Nii külma suve pole mina veel siin olles kogenud. Hakka vôi jälle moosi keetma. Mitte, et mul selle vastu midagi oleks, vastupidi. Loodan väga, et läheb samas vaimus augusti lôpuni välja.

Kui keegi teab mônd toredat üritust järgmine nädal Eestis toimuvat, siis andke mulle ka teada. Toreda all ma pean silmas kas môni laat vôi mingit muud sorti vabaôhuüritus.

Lòpp on làhedal

Olemegi lòpusirgel, viimane nàdal kàimas.  Beebi mòistlik, ootas kenasti, et suur haigus ùle làheks. Nyyd on juba pàris inimlik olla ja vòiks selle sùnnitamiseasja ette vòtta kùll. Ei hakka ùldse salgamagi kui kergendav on see tunne, et nàdalake veel ja siis enam mitte kunagi! Rasedust siis. Kolm last on tànapàeva mòistes isegi juba peaaegu et hullumeelsus, minu jaoks absoluutne piir.

Nagu piltidelt nàha, ei jòua ka teised pereliikmed beebit àra oodata. Triinul ei ole enam pea ùhtegi joonistust sellist, kus keegi ei ootaks last. Esimesel pildil Linnu kùll kòigest unistab poegadest. Vàga tàhelepanuvààrne kui mòelda, et Linnu tòesti poegi ju enam saada ei saa. Kuid kòigest kaks kuud on see nii, sest siis teda opereeriti. Enne seda tegelikult muidugi ka mitte, aga no teoreetiliselt oleks ju vòinud. Teisel on elevandil poeg kòhus ja kolmandal oleme kogu perega, beebi on minul siiski veel kòhus, kuigi pea juba paistab.

Ma rààgin kùll beebi ja beebi, kuid tegelikult on beebil nimi juba olemas. Nii kui ilmnes, et tegu on siiski tùdrukuga, tuli ka nimi. Jàrgmise pàeva òhtul oli lihtsalt olemas ja kòik. Nimi, mis ei ole kunagi varem meil teemaks olnud, mis ei ole ka kellegi sugulase nimi, kedagi sellenimelist isiklikult ei tunne, lihtsalt nimi. Kòik olid kohe nimega pàri kah. Kust see nimi tuli, ei tea. Jàrelikult pidi nii minema.

See, et Triinu beebit oodata oskab ja tàpselt aru saab mis toimuma hakkab, mind isegi ei ùllata. No ta on ju selle kòik juba korra làbi elanud ning suur on ta ju ka. Saab asjadest aru kùll. Yllatab mind aga Ato. Ma pigem arvaks, et see on tema jaoks suht abstraktne ja arusaamatu teema, aga nii see ei ole. Ta teab vàga tàpselt, et tal on suur òde ja vàike òde, vàike on lihtsalt veel kòhu sees. Ja et kohe koh tuleb sealt vàlja. Iga pàev rààgib kuidas ta juba ei jòua oodata millal see beebi ùkskord vàlja tuleb. Beebi saab Atolt ka pidevalt vàga tormiseid ja kirglikke musisid ja kallisid. Kui Triinu teeb vaikselt kòhule pai ning musid on tal ka sellised kerged ja soojad, siis Ato haarab (no niipalju kui ta oma vàikeste kàtega haarata suudab) mind ja mu kòhtu ning pigistab kohe mònuga. Musi jaoks tuleb kiskuda kòik mu pluusid ja sàrgid seljast, et kòht paljas oleks (seda ka òues ja avalikes kohtades kui Atol juhuslikult musi tegemise isu peale tuleb), musi tuleb teha kindlasti nabale ja suruda nii, et ikka pool nàgu kòhu sisse àra kaoks.

Tàna làks ka pàike Veevalaja tàhtkujusse, et vòiks sùndima hakata kùll. Mitte, et mul Kaljukitse vastu midagi oleks, aga no ùks juba on ju, prooviks nùùd midagi uut.